Põnevik, mille lõpp on keeruline, meisterlik ja nii valusalt eluline

Copy
Foto: Shutterstock

Ma ei ole see lugeja, kes võtab ette ühe kirjaniku ja loeb läbi kõik tema kirjutatud raamatud. Küll on mul kirjanikke, kelle puhul rõõmustan, kui järgmine tõlgitud teos ilmub. Sinna kategooriasse kuulub ka Jane Harperi «Looduse jõud», kuigi lugesin alles tema teist romaani. Harperi «Kadunud mees» kuulus mu eelmise aasta lemmikute hulka, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, Giralangi mäestik, Austraalia. Suhete parandamiseks ja tiimitöö edendamiseks saadab suurlinna ettevõte osad oma töötajatest nädalavahetuseks metsikusse loodusesse matkama. Teele asub kaks erineva marsruudiga gruppi, ühes 5 naist, teises 5 meest. Neil tuleb 3 päeva hakkama saada vanamoeliselt kaardi järgi orienteerudes, telefonid on keelatud ja neist poleks levi puudumise tõttu niikuinii tolku. Esimene päev läheb kenasti, aga teisel päeval eksivad naised teelt ja väga ruttu muutub olukord põrgulikult halvaks. Võpsikust jõuab välja vaid neli neist ja nemadki on kehvas seisus. Uurijatel on veel eriti kiire kadunud Alice'i üles leidmisega, kuna ta kogus neile oma tööandjate kohta musta materjali.

Jane Harper, «Looduse jõud».
Jane Harper, «Looduse jõud». Foto: Raamat

«Looduse jõud» on mõnus kombo ellujäämisloost ja kadumisjuhtumi lahendamisest, peategelaseks halastamatu loodus. Kui «Kadunud mees» rääkis lageda kõnnumaa kuumusest, siis «Looduse jõud» pakub vastupidist keskkonda - paks padrik ja paduvihm. Värskelt pärast Erna matka ärkas keskkond lehtedelt eriti teravalt ellu. Teadsin täpselt, mis tunne on märjas metsas külmetada. Võrreldes meie võsas müttamisega tundus firma korraldatud retk käkitegu - kott on võrdlemisi kerge, toit ja vesi ootavad laagriplatsidel ees, jaluta ainult mööda rada kohale. Samas on see ikkagi Austraalia, kus iga nurga taga võib oodata mürgine elukas, ja ei ole sugugi palju aega möödas sellest, kui mäestik oli sarimõrvari mängumaa. Lisa valemisse veel linnavurled, üks viga kaardilugemisel ja ongi katastroof käes. Mind üllatas, et matka korraldajatel ei olnud plaanis mingitki ruumi eksimisele, isegi mitte juhiseid, mida hätta sattudes teha.

Meeste grupp jõuab ilusti sihtkohta ja rohkem neid ei mainita. Naiste viisik, kes teelt eksib, on üks paras ussipundar - juhtkonna liige ja tegevjuhi õde Jill, ülejäänutest tublisti nooremad kaksikud Bree ja Beth, kes omavahel läbi ei saa, Lauren, kel juba mõnda aega keeruline kodune olukord töötegemist segab, ja Alice, kes kõigile pinnuks silmas on. Peatükk haaval selgub, kuidas nad võpsikus aina rohkem hätta satuvad, langetades ühe halva otsuse teise järel. Pinged aina kogunevad ja vana vimm tuleb pinna alt välja. Matk pidi suhteid parandama, aga ilma söögi ja joogita muutuvad eksinud kiirelt sama metsikuks kui loodus nende ümber. Eriti intensiivne oli stseen, kus janused porilombi kallale asusid. Võpsik, kus nad ekslevad, on heidutav, aga eelistan iga kell seda päikese käes kõrbemisele.

Kuna «Looduse jõud» räägib untsu läinud tööüritusest, meenus Ruth Ware'i põnevik «Üks teise järel» ja kirjaniku kommentaar, kuidas ta tahtis kirjutada põnevikku inimestest, kellega me kõige rohkem aega koos veedame, mitte perest ega sõpradest, vaid töökaaslastest. Loo edenedes ilmnes, et kolleegidest rääkimise kõrval on «Looduse jõud» sama hästi ka perekonnadraama, hõlmates mitut perekonda.

Romaan võiks sama hästi kanda pealkirja «Kadunud naine», sest kogu lugu tiirleb padrikus kaduma jäänud Alice'i ümber. Matka kulgu jälgivad peatükid vahelduvad otsijate pingutustega tema leidmiseks. Muidugi lootsin lugedes, et naine ilmub elusana välja, isegi kui ta iga leheküljega aina ebasümpaatsemaks muutus. Variante, mis võis temaga juhtuda, on palju ja kõik tunduvad reaalse võimalusena. Kas ta jalutas ise minema, on see seotud tööl nuhkimisega või sai matkakaaslastel temast villand? Uurides lähemalt teist nelja naist, tuleb iga ümberpööratud kivi alt välja saladusi ja motiive. Lõpplahendus oli keeruline ja meisterlik ja nii valusalt eluline. Mu süda valutas mitme tegelase pärast. Täpselt nagu eelmise Jane Harperi romaani puhul, rabas mind, kui terviklik kogu lugu oli. Detailid asetusid paika nagu pusletükid. Ja kuigi mõned küsimused jäävadki vastuseta, siis üldpilti näeb ka ilma puuduvate tükkideta. Soovitan, kui sulle meeldib krimi, aga ei meeldi verised laibad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles