P, 25.09.2022

«Keegi ei märganud meest, kes neid teisel pool mänguplatsi tähelepanelikult jälgis»

Raamatuportaal
«Keegi ei märganud meest, kes neid teisel pool mänguplatsi tähelepanelikult jälgis»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Carin Gerhardseni «Piparkoogimaja» on Hammarby-sarja esimene raamat, haarav lugemine kõigile Jo Nesbo, Camilla Lackbergi ja Henning Mankelli fännidele.

Ingrid Olsson tuleb Stockholmi haiglast koju ja leiab oma köögist mehe. Kunagi varem pole ta seda sissetungijat näinud. Mees ei kujuta endast siiski enam mingit ohtu – ta on surnud. Kriminaaluurija Conny Sjöberg võtab kõne vastu ning jätab kohale kiirustades oma naise Åsa ja nende viis last ööseks üksi. Tema meeskond tuvastab, et surnu on keskealine pereisa. Aga miks ta seal oli? Ja kes ta tappis? Kahtlustatava ja motiivi puudumise tõttu tammub Sjöbergi meeskond paigal, kuni neil õnnestub leida seos teise juhtumi, näiliselt juhusliku tapmisega. Nüüd on selge, et nad seisavad silmitsi sarimõrvariga, kelle eesmärk on kohutav kättemaks...

Loe raamatust katkendit!

***

Carin Gerhardsen, «Piparkoogimaja».
Carin Gerhardsen, «Piparkoogimaja». Foto: Raamat

Töölt koju sõites oli alati ühtviisi tore metroovagunis maha istuda ja kõmulehte lugeda. Oma tööd kinnisvarabüroos alustas ta juba kell seitse hommikul ainult sellepärast, et jõuaks koju laste juurde enne, kui need magama lähevad. Üles pidi tõusma juba poole kuuest ja voodisse sai poole kaheteistkümnest õhtul, nii et ta oli pidevalt korralikult välja magamata. Kuid ta oli õppinud niiviisi elama ja juba paari aasta pärast saavad lapsed omal käel teisiti hakkama. Siis saavad nad Piaga nädalavahetusel end välja magada. Neil oli kolm last, kolm imelist last, kes hoolimata oma jonnakusest, jutukusest ja arusaamatust energiast tekitasid temas väga hea tunde. Sama lugu oli Piaga, kellega ta oli tutvunud juba ülikooli ajal, aga kokku jäänud alles kaheksa aastat hiljem, kui nad ühel peol uuesti nägid.

Naine töötas hambaarsti osaajaga assistendina eeslinnas, kus nad elasid, ja nende suhe oli viieteistkümne aasta järel endiselt suurepärane. Nad olid lihtsalt parimad sõbrad ja said teineteisega rääkida peaaegu kõigest.

Ka töö oli enamjaolt meeldiv, kuigi talle muidugi ei meeldinud, et mõnikord tuli objekte näidata ka nädalavahetusel. Firmal läks hästi ja see oli kõige tähtsam. Kinnisvaramaakleri töö oli vaba ja vaheldusrikas ning nad äripartneriga said igal kuul päris head palka, nii et väga rahul oli ta ka rahalise poolega.

Lapsepõlvest pärit eelduste poolest polnud üldse kindel olnud, et temast võiks õnnelik inimene saada. Ta oli ainus laps, üksikvanemast ema kippus jooma ja töötas – nii palju, kui üldse suutis – juuksurina ning tundis huvi üksnes igasugust sorti meeste vastu. Nad kolisid palju ega jäänud kuskile päriselt püsima. Aastate jooksul vooris läbi rohkem või vähem tõsiseltvõetavaid kasuisasid. Kui ta oli väike, peeti teda alati lärmakaks ja sõnakuulmatuks, ning lapsepõlves oli pidevalt kaklusi ja tuli peale tunde jääda. Ilmselt oli ta olnud tõeline paharet. Kool oli muidugi olnud tõeline piinapink, kuid gümnaasiumis oli ta mingil põhjusel ikkagi otsustanud teoreetilise suuna kasuks.

Seal oli kõik muutunud. Pärast gümnaasiumi algust oli ema küll varsti jälle kolinud, aga tema otsustas, et ei lähe kaasa, ta jäi ühetoalisse korterisse üksi elama ning pidi hakkama saama täiesti ise. Nädalavahetustel töötas ta bensiinijaamas ja õhtuti pühendus õppimisele, jalgpallile ja majapidamistöödele. Tolle aja jooksul sai ta täiskasvanuks ja lõpetas päris heade hinnetega. Piisavalt headega, et pääseda ülikooli majandust õppima.

Nüüd ta siis istus siin. Teel koju õdusasse ridaelamusse kalli naise ja armastatud laste juurde oma hea sissetulekuga töölt partneriga koos ülesehitatud firmas. Ta lubas endal nii mõelda ja ta heaolutunne suurenes veelgi, kui ta vaatas ümberringi istuvaid halle kaasreisijaid, nina tasuta jagatavas sisutus ajalehes või pilk lumemärjast aknast välja pööratud. Aknal peegeldus mingi ebaõnnestunud kuju, kes lihtsalt vahtis teda. Kas hakkas silma, et ta on õnnelik? Kas see segas? Kui nii, siis oli ta valmis selle teadmisega elama.

*

Thomas oli istunud mehest – kuningas Hansust – tükk maad eemale, aga seljaga sõidusuuna poole, nii et sai teda vaadelda. Mitte otse – asukoht oli valitud strateegiliselt, tema ja huviobjekti vahele jäid inimesed – kuid ta nägi Hansu peegelpilti väga hästi aknal enda vastas veidi eemal.

Hans paistis rahulik ja enesekindel, pikk ja sirge seljaga, nagu ikka. Ta vaatas hajameelselt aknast välja, ise mõttes ja ajaleht süles. Kohati libises tema näost üle justkui naeratusevirve. Thomas vaatas lummatult ja mõtles, et huvitav, mis teise tuju niiviisi heaks teeb. Kas keegi ootab teda? Kes rõõmustab, kui ta koju jõuab? Kas tal on äkki kardinad akna ees ja padjad diivanil?

Mees libistas pilgu üle kaasreisijate ja hetkeks kohtusid nende silmad akna peegelpildis. Kas Hansu sinistes silmades peitus põlgus? Thomase küürus kehahoiakule, sassis juustele ja hirmunud silmadele mõeldes polnud see mingi ime. Ta oli üks õnnetusehunnik, kes piilus inimesi tuka alt, kui üldse julges neile otsa vaadata.

Korraga vaguni tuled vilkusid ja paariks sekundiks tekkis täielik pimedus. Valguse süttides jälgis Hans jälle, kuidas veepiisad aknal ühte sulavad. Thomas võis lapsepõlvekummitust segamatult edasi vaadata. Ta mõtles mütsidele, mis olid kadunud teel mängukoolist koju, heidetuna katustele ja mööduvatele veoautodele. Ta mõtles oma joonistustele, mis ta pidi veerandi lõpus koju näha viima, kuid mis kõigi laste vaimustuseks ükshaaval rentslisse kadusid. Ta mõtles katkistele pükstele, poristele jopedele ja marraskil põlvedele, mõtles Carina Ahonenile, kes võis alati õpetaja süles istuda ja teiste laste ees laulda, kes siis tema häälele järele pidid tulema. Just Carina Ahonen ütles, et nüüd peab hobuseid joonistama, ja siis joonistasid kõik lapsed hobuseid, hobuseid, hobuseid, ainult neid tohtiski joonistada. Thomase hobused olid nii koledad, et neid pidi teiste suureks rõõmuks kõigile näitama.

Ta mõtles hoovis seisvale suurele rohelisele autole, kuhu mahtus vähemalt kuus last. Kaks pidid maha jääma, nemad Katarinaga lootsid iga jumala päev, et ka nemad tohivad ükskord selles autos istuda. Õpetaja pidas väga tähtsaks, et kõik saaksid kaasa tulla, kuid Thomase ja Katarina ta mingil põhjusel unustas. Vahel oli Thomas autosse esimesena jõudnud, aga siis viskasid nad ta välja ning ta pidi jälle maha jääma, nii see ilmselt pidigi olema, sest õpetaja venitas lihtsalt oma näole tavalise sõbraliku õpetajanaeratuse.

Talle meenus, et ükskord võtsid Hans ja Ann-Kristin tema mütsi ja loopisid üle ta pea edasi-tagasi. Kätte saada Thomasel seda ei õnnestunud, kuid hetke ajel haaras ta Hansu mütsi ja pani jooksu. Loomulikult jõudsid nad talle järele, klobisid ta kollase-sinisekirjuks ja rebisid mütsi käest. Kui ta siis, nagu tavaliselt, ilma mütsita koju jõudis, oli Hansu ema Thomase isale helistanud ja kurtnud, et Thomas on Hansu mütsi ära lõhkunud, mispeale Thomasele anti kümme eurot ja saadeti ta Hansu ja tolle ema juurde vabandama. Tema enda kadunud müts mingil põhjusel jutuks ei tulnud.

Peatuv rong äratas ta mõtetest ning mees, keda ta jälgis, tõusis, et väljuda. Tõusis ka Thomas ja järgnes mineviku varjule.

*

Ridaelamu asus Enskede Gårdi metroojaamast vaid paari minuti kaugusel. Ta sörkis üle tänava, keeras gümnaasiumi juures vasakule ja liikus Puukooli majade vahele. Veidi aja pärast jõudis ta parki, mille ebatavalised põõsad ja puud meenutasid veel ainsana vana aiandit, mille asemele kaheksakümnendatel ehitati elumajad. Ta keeras jalgteele, mis möödus hekist, ja jõudis ridaelamute juurde kuuluva mänguväljakuni. Liivakastis istusid kaks veekindlates õuepükstes porist last ja kolmas – pooleteiseaastane – seisis liumäe ülemisel astmel.

«Kallis Moa, hoia ikka ilusti kinni, et sa alla ei kuku ja endale haiget ei tee,» hüüdis Hans juba enne, kui oli liumäeni jõudnud.

Väikese tüdruku nägu venis laiale naerule ja ta hakkas kohe alla ronima. Suuremad lapsed jooksid isa juurde, ta püüdis neid ühtaegu kallistada ja eemal hoida.

«Tsau!» ütles Hans. «Ettevaatlikult, mul on tööriided seljas. Kallistage ainult näoga. Tulge, lähme tuppa emme juurde!»

Samal hetkel viskus liumäe trepilt tema poole Moa ja ta oli sunnitud ohverdama oma puhta pintsaku, kuid sai vastutasuks lõuale suure märja musi. Püüdes meeleheitlikult riideid kaitsta, võttis ta lapse sirgetele kätele ning astus otsustaval sammul, vanemad lapsed kannul, oma trepi juurde, kus ta Moa maha pani.

«Tere!» hõikas ta välisust avades. «Tule appi, mul on siin kolm porist põrsast! Saapad jalast, enne kui tuppa lähete,» lausus ta suurematele lastele, siis kükitas ja hakkas väiksemat lahti riietama.

«Tere, kallis,» ütles naine, kummardus ja suudles meest kuklale. «Kuidas läks?»

«Hästi, aga ma pean korra veel minema ühte maja vaatama. See on siinsamas lähedal, nii et üle tunni ei lähe. Anname lastele praegu süüa, ise võime õhtustada ju siis, kui nad on magama läinud?»

«Okei, millal sa ära käid?»

«Tegeleme kõigepealt lastega, poole tunni pärast lähen.»

Lõpuks õnnestus tal tüdruk õuepükstest välja sikutada ja laps tormas rõõmsalt huilates tuppa. Teised lapsed olid ise riidest lahti võtnud ja jooksid samuti sisse, nende riided vedelesid nüüd esikus laiali. Hans tõusis püsti ja püüdis oma pintsaku pealt poriplekke maha pühkida. Tulemusteta. Pia tuli ja korjas saapad ja riided kokku ning läks tuppa. Hans tõmbas ukse pauguga kinni, nii et koputi lajatas vastu.

Keegi ei märganud meest, kes neid teisel pool mänguplatsi läbi raagus sirelite tähelepanelikult jälgis.

Thomas ei teadnud, kui kaua ta seal pimedas seisis ja luuras, kuid vaimusilmas oli ta nende soojas koduses köögis. Lõhnas pruunistatud või ja praetud liha järele ning alguses jooksid kõik tubade vahet ja tegid mitmesuguseid asju, aga mingi aja pärast hoog rauges ja üksteise järel istuti laua taha.

Thomas ei mäletanud, millal ta viimati sõi teiste inimestega koos. Tööl einestas ta suures söögisaalis, ümberringi oli küll palju inimesi, kuid ta oli alati üksinda. Vanemad olid surnud, õdesid-vendi polnud, sugulastega ei puutunud ta kokku ja sõpru ei olnud. Nii tore, kui sul on, kelle juurde koju tulla! Nii tore oleks, kui oleks üks sõber, üksainus inimene, kellega rääkida väikestest või suurtest asjadest, kellega vahel koos süüa. Kui tore oleks veel süüa teha, kui ei tee seda vaid endale.

Õhtusöök oli söödud ja köök korraga samavõrd tühi, kui see enne oli olnud täis elu ja liikumist. Välisuks läks lahti, õue astus hinnatud ja armastatud pereisa, kes pani ukse enda järel viimast korda kinni.

*

Käed sügaval taskus ja krae sügistuulte eest kaitseks üles tõstetud, läks ta kiirel sammul läbi eramajade kvartali. Tänavalaternate valguses keerlesid kuivanud lehed ja igal sammul kostis lirtsatus, kui king kõnniteega kontakti kaotas. Üks king laskis vett läbi ja sokk oli juba niiske. Oleks pidanud talvesaapad panema, aga nüüd polnud enam aega tagasi minna. Objektini oli vaid veerand tunni tee ja sellise ilmaga võib tagasi ju taksoga tulla.

Ta läks üle veidi suurema tee ja keeras tänavale, kus see maja asuma pidi. Siinsed majad olid vanemad, enamik ehitatud 1920.–1930. aastatel, aiad täis viljapuid ja lehtlaid. See siin ta vist oligi: kaunite nikerdustega roosa vana puumaja. Teistest siitkandi kruntidest suurem õueala kulges maja juurest alla tänava poole, seda piiras hoolitsetud, kuid piisavalt madal hekk, mis väikese maja ning aiaga üldse kokku ei sobinud. Heki sees oli veelgi sobimatum must raudvärav, kust maja juurde viis kruusane jalgtee. Ta heitis pilgu kirjakastile ja nägi, et tegemist on õige aadressiga, Åkerbärsvägen 31, siis lükkas raske värava nii palju lahti, et sisse mahtuda. Värav kukkus selja taga metalse kolksuga kinni.

Ta kiirustas jalgteed mööda üles, märkamata puudelt langenud küpsete viljade täidlast lõhna. Ta ei märganud ka varju, kes tema selja taga tasa ja osavalt üle suure värava ronis ning jalgtee kõrval pehmele kruusale hüppas. Hans astus trepile ja helistas uksekella. Majast kajas vastu kill-kõll, kuid see oli ka kõik. Ta ootas paar minutit, siis helistas uuesti. Nüüdki ei kostnud mingit elumärki. Heitnud pilgu käekellale, mis kinnitas, et ta oli hilinenud vaid paar minutit, astus ta alla murule, et teha ring ümber maja. Tuli välja, et tuli oli lisaks õuevalgustusele vaid ühes ruumis. Köögis, mille aknast avanes vaade maja tagaküljele ja hekile, mis lahutas krunti naabri omast. Aken oli liiga kõrgel, ta võttis maast hoopis väikese oksakese ja heitis vastu akent, kuid keegi ei reageerinud. Ta otsustas tagasi maja ette minna ja proovida, kas uks on äkki lukust lahti. Ettevaatlikult linki vajutades nägi ta oma üllatuseks, et oligi. Võib-olla oli siinse maja elanik vana ega kuulnud hästi?

«Hei, kas keegi on kodus?» hüüdis ta kõva häälega, kuid vastust ei tulnud. «Hei!» proovis ta uuesti, seekord veel valjemalt. Siis langetas ta otsuse, astus majja, pühkis matil hoolega jalgu ja sulges enda selja taga välisukse.

Märksõnad
Tagasi üles