P, 25.09.2022

KATKEND ⟩ Mõrva lahendab uurija, kel on omalgi hämaraid saladusi

Raamatuportaal
Mõrva lahendab uurija, kel on omalgi hämaraid saladusi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Matthew Arlidge’i loodud uurija Helen Grace’i sarja esimene raamat «Uka-uka» ilmus eesti keeles 2017. aastal. Sel suvel ilmus sarja uus osa «Must süda».

Eileen ootab õhtul abikaasat ja muutub üha murelikumaks. Alan – armastav isa, aktiivne kirikuliige, igas mõttes hinnatud mees – ei ole kunagi ette teatamata koju tulemata jätnud. Kui hommik viimaks saabub, leiab see eest vaid pakikese ukselävel. Pakikese, milles peitub inimsüda. Alani süda.

Uurija Helen Grace ja tema meeskond avastavad Alani laiba tühjalt seisvast majast Southamptoni punaste laternate piirkonnas. Mida ta sealt ometi otsis? Kui sarnaselt tapetuna leitakse teine mees, süda välja rebitud, saab Helenile selgeks, et piirkonnas tegutseb sarimõrvar. Selgeks saab seegi, et surnud mehed ei olnud sedavõrd laitmatud, nagu välja paistis.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Nad jälgisid iga tema sammu. Rippusid ahnelt iga tema sõna küljes.

«Tegemist on valgenahalise, kahekümne kuni kahekümne viie aastase naise surnukehaga. Selle leidis eile hommikul munitsipaalpolitseinik Greenwoodi territooriumilt mahajäetud auto pagasiruumist.»

M. J. Arlidge, «Must süda».
M. J. Arlidge, «Must süda». Foto: Raamat

Uurija Helen Grace’i hääl oli selge ja tugev, ehkki ta sisemus oli sõlmes. Ta andis ülevaadet raskete isikuvastaste kuritegude üksusele Southamptoni politseijaoskonna seitsmendal korrusel.

«Nagu fotodelt näha, olid tema hambad sisse löödud, arvatavasti haamriga, ja mõlemad käed otsast lõigatud. Tal on mitmeid tätoveeringuid, mis aitab ehk teda kiiremini tuvastada, ja te peaksite keskenduma ennekõike uimastitele ja prostitutsioonile. See tundub olevat jõukudega seotud mõrv, mitte tavaline tapmine. Politseiseersant Bridges on juhtivuurijaks ja ta tutvustab teile huvipakkuvaid isikuid. Tony?»

«Tänan. Kõigepealt tahan kontrollida pretsedente...»

Kui politseiseersant Bridges hoo sisse sai, läks Helen vaikselt minema. Isegi pärast nii pikka aega ei suutnud ta olla tähelepanu, kuulujuttude ja intriigide keskpunktis. Sellest oli möödas aasta, kui ta Marianne’i hirmsale tapatööle lõpu tegi, ent huvi Heleni vastu oli endiselt suur. Sarimõrvari tabamine oli muljetavaldav, selle nimel oma lihase õe tulistamine hoopis midagi muud. Vahetult pärast seda olid sõbrad, kolleegid, ajakirjanikud ja võõrad kiirustanud kaastunnet ja toetust pakkuma. Aga see oli suures osa võlts – nad tahtsid kuulda üksikasju. Nad tahtsid Heleni lahti lõigata ja nokkida tema sisemust – mis tunne oli oma õde tulistada? Kas isa kuritarvitas teid? Kas te tunnete nende surmade pärast süümepiinu? Kas te tunnete end vastutavana?

Helen oli kogu täiskasvanuelu enda ümber kõrget müüri ladunud – isegi nimi Helen Grace oli väljamõeldis –, aga Marianne’i tõttu oli see müür igaveseks lammutatud. Algselt oli Helen tundnud ahvatlust põgeneda – talle pakuti puhkust, mujale üleviimist, isegi pensioniraha –, aga ta oli end kuidagi kontrolli alla saanud, naastes tööle Southamptoni politseijaoskonda kohe, kui tal lubati tagasi tulla. Ta teadis, et avalikkuse pilk on kõikjal tema peal. Parem seista selle huviga silmitsi koduväljakul, kus elu oli palju aastaid tema jaoks hea olnud.

Selline oli olnud teooria, aga kõik ei osutunud kaugeltki lihtsaks. Siin oli nii palju mälestusi – Mark, Charlie – ja nii palju inimesi, kes olid valmis pärima, oletusi tegema või tema läbielamiste üle koguni nalja viskama. Isegi praegu, mitu kuud pärast tööle naasmist, pidi ta vahel lihtsalt minema saama.

«Head õhtut.»

Helen kogus end, sest polnud märganud valveseersanti, kellest ta nüüd möödus.

«Head õhtut, Harry. Loodetavasti mäletab Saints täna õhtul, kuidas võita.»

Tema hääletoon oli reibas, aga sõnad tundusid võõrad, nagu oleks rõõmsameelsuse teesklemine liig. Ta kiirustas majast välja, võttis oma Kawasaki ja kihutas mööda West Quay Roadi minema. Merelt varem tulnud udu klammerdus linna külge ja Helen kadus sellesse.

Ta sõitis ühtlases tempos, aga kiiresti, möödudes St Mary staadioni suunas venivatest autodest. Linnast välja jõudes pööras ta kiirteele, vaatas harjumusest peeglisse, aga keegi ei jälitanud teda. Kui autosid hõredamaks jäi, lisas ta kiirust. Jõudes saja kahekümneni, ootas ta hetke ja kiirendas siis saja kolmekümne viieni. Ta ei tundnud end muul ajal kunagi nii hästi kui kihutades.

Linnad vilksatasid mööda. Winchester, Farnborough, viimaks tuli nähtavale Aldershot. Kiire pilk peeglitesse ja siis kesklinna. Ta jättis tsikli Parkway parklasse, möödus purjus sõduritest ja kiirustas eemale, hoidudes varjudesse. Siin ei tundnud teda mitte keegi, aga ta ei saanud siiski riskida.

Helen möödus rongijaamast ja oli peagi Cole Avenuel Aldershoti eeslinna keskuses. Ta polnud kindel, kas toimib õigesti, ometi tundis ta vajadust siia tagasi tulla. Ta istus ühel pool tänavat kasvavasse võsasse ja võttis sisse tavapärase vaatluspaiga.

Aeg venis. Heleni kõht korises ja ta sai aru, et sõi viimati hommikul. Rumal tegu, sest ta muutus iga päevaga kõhnemaks. Mida ta endale tõestada üritas? Patukahetsuseks oli paremaid viise kui enda surnuks näljutamine.

Järsku tekkis liikumine. Keegi hõikas «tšau» ja uks number neliteist lendas kinni. Helen kükitas. Ta jälgis noort meest, kes tõttas nüüd mööda tänavat, kirjutades midagi telefoni. Mees möödus temast kolme meetri kaugusel, tajumata Heleni kohaolekut, ja kadus siis nurga taha. Helen luges viieteistkümneni, lahkus siis peidupaigast ja asus noormeest jälitama.

Mees – poisilik kahekümne viie aastane – oli kena, paksude tumedate juuste ja täidlase näoga. Ta kandis tagumiku peale vajuvaid teksasid ja nägi välja nagu paljud noormehed, kes tahavad jätta laheda ja ükskõikse mulje. Heleni ajas see nii hoolega läbi mõeldud välimus kergelt muigama.

Railway Taverni ees tuli nähtavale kamp lärmakaid noormehi. Kaks naela kann, viiskümmend senti pits ja tasuta piljard, nii et see oli noorte, rahatute ja kahtlaste tegelaste meka. Eakas omanik teenindas hea meelega kõiki, kes olid vähemalt puberteedieas, rahvast kandus tänavale. Helenil oli hea meel, et rahvamass teda varjas, kui ta märkamatult nende sekka puges. Noortekamp tervitas noormeest hõisates, kui ta vehkis nende poole kahekümne viie naelasega. Nad sisenesid ja Helen järgnes neile. Ta ootas kannatlikult baarijärjekorras, olles nende jaoks nähtamatu – nende maailmas ei eksisteerinud kedagi üle kolmekümneaastast.

Pärast paari drinki läks kamp pubi uudishimulike pilkude eest laste mänguväljakule linna piiril. Armetu linnapark oli tühi ja Helen pidi noorukeid ettevaatlikult jälitama. Õhtul ärataks üksik naine pargis tähelepanu, nii et Helen hoidus eemale. Ta leidis vana tamme, mida olid rängalt vigastanud armunute nikerdused, ja sättis end selle varju. Siit sai ta segamatult vaadata, kuidas kamp suitsetas marihuaanat, rõõmsad ja muretud külmast hoolimata.

Helen oli terve elu olnud kellegi pilgu alla, ent siin oli ta nähtamatu. Marianne’i surma järel oli tema elu laiali kistud, avatud avalikuks tarbimiseks. Selle tulemusena arvasid inimesed, et tunnevad teda läbi ja lõhki.

Aga ühte asja nad ei teadnud. Ühe saladuse oli ta enda teada jätnud.

Ja see seisis nüüd temast paarikümne meetri kaugusel, teadmata midagi tema olemasolust.

Märksõnad
Tagasi üles