P, 25.09.2022

KATKEND ⟩ Ilmus nobelisti François Mauriaci teos isa ja poja painavast nõrkusest ühe naise vastu

Raamatuportaal
Ilmus nobelisti François Mauriaci teos isa ja poja painavast nõrkusest ühe naise vastu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
François Mauriac.
François Mauriac. Foto: Studio Harcourt/Wikimedia Commons

Sügisese pööripäeva eel on «Loomingu Raamatukogu kuldsarjas» ilmunud François Mauriaci romaan «Armastuse kõrb» – sobiv lugemine pikenevatesse hämaratesse õhtutesse.

«Armastuse kõrb» kuulub nobelist François Mauriaci viljaka kirjanikukarjääri hiilgeaega ning pälvis 1926. aastal ka Prantsuse Akadeemia suure romaaniauhinna. Teos räägib isa ja poja painavast nõrkusest Maria Crossi nimelise naise vastu. Iseloomult ja elutunnetuselt vastandlike meeste vahelist pinget annab Mauriac edasi talle omase peene ja nauditava pessimismiga.

«Ega me ei saagi lõpuni teada, kas «Armastuse kõrb» on see kõrb, kus armastust pole, või on see armastuse enda tuline ja halastamatu maastik, kuhu eksinu ikkagi sureb janusse sellesama armastuse järele,» tõdeb uustrükile kirjutatud saatesõnas Tõnu Õnnepalu.

1952. aastal pärjati Mauriac Nobeli kirjandusauhinnaga, tunnustusena – nagu kõlab auhinnažürii otsus Henno Rajandi tõlkes – «läbitungivusele, millega ta inimhinge analüüsib, ja kunstilisele pingele, millega ta romaanivormis inimelu lahti mõtestab».

Loe raamatust katkendit!

***

I

Palju aastaid oli Raymond Courrèges hellitanud lootust veel kord kohata Maria Crossi, kellele ta kõigest hingest ihkas kätte maksta. Sageli oli ta tänaval järgnenud mõnele möödakäijale, arvates, et on leidnud selle, keda otsib. Hiljem aga oli aeg ta viha sedavõrd lahutanud, et kui saatus teda selle naisega viimaks silm silma vastu pani, ei tundnudki ta algul seda raevuga segatud rõõmu, mida niisugune kohtumine oleks õieti pidanud temas äratama. Kell oli alles kümme, kui ta tol õhtul ühte Duphot’ tänava baari astus; džässorkestri mulatt laulis tasakesi vaid tähelepaneliku ülemkelneri meeleheaks. Pisikeses saalis, kus keskööl tammusid paarid, sumises nüüd ainult ventilaator nagu suur kärbes. Uksehoidjale, kes imestas: «Pole harjunud härrat nii varakult nägema...», vastas Raymond vaid sõnatu viipega, mis nõudis, et ta sellele suminale lõpu teeks. Omamehelik uksehoidja püüdis teda asjata veenda, et «see on uus süsteem, mis imeb suitsu ära, ilma tuult tekitamata». Courrèges vaatas teda niisuguse näoga, et mees kähku riidehoidu taganes; aga laes jäid ventilaatori tiivad seisma nagu mahalaskunud kimalasel.

Lauda istudes lõikas Raymond lumivalgete laudlinade rivvi esimese sälgu, nägi peeglis oma halvimate hetkede grimassi ja küsis endalt: «Mis mul viga on?» Kurat, ta vihkas luhtunud õhtuid, ja tänane õhtu oli selle lojuse Eddy H. süü. Poissi oli tulnud väevõimuga sundida, teda kodunt välja tirida, et kabareesse viia. Söögi ajal oli Eddy oma tähelepanematust peavaluga vabandanud, kärsitult tooliserval nihelnud, keha rahutust täis, üleni hõivatud mingite peatsete rõõmude ootusest. Niipea kui kohv joodud, oli ta jalga lasknud, silmad kilamas, kõrvad õhetamas, sõõrmed puhevil. Kogu päeva oli Raymond’i saatnud eelseisva õhtu ja öö meeldiv kujutlus. Aga Eddyt ootasid ilmselt muud lõbud, hoopis värskendavamad kui südamepuistamine.

Oma üllatuseks leidis Courrèges, et ta pole mitte ainult pettunud ja solvunud, vaid ka kurb. Jahmunult märkas ta, kui väärtuslikuks oli talle saanud pealiskaudseimgi sõprus. See oli uus nähtus tema elus: kuni kolmekümnenda eluaastani oli ta olnud võimetu enesesalgamiseks, mida sõprus nõuab, ja et tal pealegi oli rohkesti tegemist naistega, põlastas ta kõike, mis tema meelest polnud omandatav; ta oleks võinud öelda nagu maias laps: «Ma armastan ainult seda, mida saab süüa.» Tollal kasutas ta oma kamraade ainult kui tunnistajaid või usaldusaluseid: sõber oli tema jaoks eeskätt kaks kõrva. Ühtlasi armastas ta iseendale tõestada, et ta valitseb ja juhib neid; tal oli mõjutamise kirg, ja meelitatult nägi ta endas oma sõprade meisterlikku hukutajat.

Raymond Courrèges oleks võinud endale soetada kindla klientuuri, nagu see oli tema kirurgist vanaisal, jesuiidist vanaonul või arstist isal, kui ta oleks vaid osanud oma ihasid karjäärile allutada ja kui ta isu poleks teda kõrvale meelitanud kõigest, mis ei tõotanud kiiret rahuldust. Nüüd aga hakkas ta jõudma ikka, kus oma üleolekut suudavad säilitada vaid need, kes oskavad puudutada ligimeste hinge; Courrèges aga oskas oma jüngritele õpetada vaid seda, kuidas naudingust maksimumi välja pigistada. Ja nooremad hakkasid eelistama omaealisi kaaslasi ning tema austajaskond kuivas kokku. Armastuse jahimaad kihavad veel kaua saagist, aga see väike salkkond, kellega me koos elama hakkasime, kahaneb aasta-aastalt. Courrèges jälgis neid, keda sõja kuri lõikus oli säästnud, vaatas, kuidas nad uppusid abiellu või kängusid ametis, märkas nende halle karvu, punduvat kõhtu, kiilast kolpa ja vihkas neid sellepärast, et nad olid temaga ühevanused. Ta süüdistas neid oma nooruse mõrvamises ja reetmises, enne kui see ise neid hülgas.

Ta oli uhke oma positsioonile sõjajärgse noorpõlve hulgas. Ja nüüd, siin veel tühjas baaris, kus summutatult tinises vaid üksainus mandoliin (meloodia leegike suri, sündis uuesti, hubises), silmitses ta pinevalt peeglis oma nägu karmide juuste all – nägu, millele kolmkümmend viis aastat olid seni veel halastanud. Talle tundus, et vanadus, mis polnud veel puudutanud ta keha, riivas juba ta elu. Kuigi ta uhkusega kuulis naisi küsivat: «Kes on see pikk noormees?», teadis ta, et kahekümnesed poisid, kellel oli teravam pilk, ei lugenud teda enam oma üürikesse mesti kuuluvaks. Küllap oli sel Eddyl parematki teha kui saksofonilärmis koiduvalgeni iseendast rääkida; – aga võib olla, et just seda ta praegusel hetkel kuskil teises baaris nimelt tegi, puistas südant 1904. aastal sündinud poisile, kes järjest vahele ütles:

«Mina ka» ja: «Täpselt nagu mina...»

Tuli jõuk noori, kes olid kavatsenud kõrgi enesekindlusega läbi saali marssida, kuid kohmetusid nüüd siin valitsevat tühjust nähes ja kogunesid troppi baarimehe ümber. Courrèges keeldus põhimõtteliselt kannatamast kellegi teise pärast, olgu see armuke või sõber. Seepärast hakkas ta vastavalt oma meetodile võrdlema Eddy tühisust ülearu suure ängistusega, millesse poisi ükskõiksus teda oli viinud. Rahuldusega täheldas ta, et ükski juureniit ei pannud vastu, kui ta seda tundeidu endast välja kitkuda püüdis. Ta söandas koguni veel kaugemale minna, kujutles, kuidas ta Eddy homme uksest välja viskab, ja vaatas külmavereliselt silma võimalusele, et ta teda enam iial ei näe. Koguni päris kerge südamega ütles ta endale: «Ma tõmban talle kriipsu peale...» ja ohkas lohutatult. Aga ikkagi tundis ta endas püsivat veel mingit rahutust, millel polnud Eddyga midagi tegemist. Ah jaa, see kiri, mida ta smokingi taskus näppis... Pole mõtet üle lugeda: doktor Courrèges kasutas oma pojaga suheldes elliptilist stiili, mis jäi kergesti meelde:

Peatun meditsiinikongressi ajal Grand-Hôtelis. Sinu käsutuses hommikul enne kella üheksat, õhtul pärast ühtteist.

Sinu isa

Paul Courrèges.

 

«Mis sa veel ei taha!» pomises Raymond ja tegi enda teadmata jonnaka näo. Ta kandis isa peale vimma, sest tal polnud teda nii kerge põlata kui teisi omakseid. Kolmekümneaastaselt oli Raymond asjata nõudnud sama suurt summat, kui ta õde kaasavaraks sai. Vanemate keeldumise peale oli ta nendega kõik sidemed katkestanud. Kuid varandus kuulus proua Courrèges’ile; ja Raymond teadis väga hästi, et isa oleks heldem olnud, kui tal oleks olnud õigust kaasa rääkida, ja et raha ei lugenud talle midagi. Ta kordas: «Mis sa veel ei taha!», aga märkas tahtmatult selles kuivas sõnumis teatavat kutset. Ta ei olnud nii pime kui proua Courrèges, keda mehe külmus ja teravus ärritasid ja kellel oli kombeks öelda: «Mis mul sellest kasu on, et ta on hea inimene, kui ma seda ei näe? Mõelge ise, missugune ta veel siis oleks, kui ta oleks halb!»

Raymond’i häiris see kutse isalt, keda oli väga raske vihata. Ta muidugi jätab vastamata. Aga ikkagi... Hiljem, kui ta selle öö sündmusi meelde tuletas, meenus talle kibedus, mida ta vaiksesse tühja baari astudes oli tundnud, kuid ta unustas selle põhjuse – Eddy-nimelise kamraadi põgenemise ja isa Pariisis viibimise. Talle näis, et see mürgine meeleolu tekkis eelaimusest ja et tema tolleõhtuse hingeseisundi ja eelseisva elusündmuse vahel pidi olema mingi seos. Edaspidi jäi ta kangekaelselt selle juurde, et üksnes Eddy ja doktor Courrèges ei oleks suutnud teda sellisesse ängistusse viia ja et vaevalt oli ta kokteiliklaasiga lauda istunud, kui tundis vaistlikult, nii vaimselt kui füüsiliselt selle inimese lähenemist, kes praegu juba taksoga Duphot’ tänava nurgale oli jõudnud ja käekotis sorides oma kaaslasele kurtis:

«Küll on lugu, ma olen huulepulga koju unustanud.»

Ja mees vastas:

«Tualettruumis peaks neid olema.»

«Mis õudust sa räägid! Selleks et nakatuda...»

«Gladys laenab sulle enda oma.»

Märksõnad
Tagasi üles