K, 28.09.2022

Sinijärv soovitab luulet, milles on pauerit ja pointi

Raamatuportaal
Sinijärv soovitab luulet, milles on pauerit ja pointi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Peeter Ora.
Peeter Ora. Foto: Elmo Riig

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab luulet: Peeter Ora «Hull Prantslane ja Tuline Kass» ja Jürgen Rooste «Loimurite laul. Väike korrosioonikatekismus».

Kirjanduse sees ja servadel mõnd aega ringi uidelnuna on ajuti kerge tekkima tunne, et pilt oleks justnagu klaar. Siis on paras hetk sattuda silma alla mõnel raamatul/autoril, kes üllatab ja vaimuvee virvendama paneb. Peeter Ora esimene luuleraamat sai hakkama. Ütlen kohe ära triviaalsed asjad, et oleksin toimetanud tihedamaks ja ühtlustanud interpunktsiooni ja osad tekstid jätnud järgmist valimikku ootama ja et alustav poeet on kunstnikuna kindlasti oma oskusi kauem lihvinud. Et olgu öeldud, need ei puutu liiga palju asjasse. Puutub see, et siin on värvikust ja pildilisust tekstide sees, siin on lugude jutustamist ja kujundite loomulikku tulekut, on paljutki, mida tükk aega eestikeelses algupärases luules nappinud. Miskit pauerit ja pointi ja kohati saadakse metsikult kappav luuleloom ka kontrolli alla. Siis on tulemus nauditav. Muidu on kergelt kohmakas noorusjõust pakatav rokenroll, andeka ratsuri esimene rodeo. Või rüütliturniir. Igatahes igati huvipakkuv sisenemine eneseküllaselt loksuvasse luulepilti, mille ergastamine sotsiaalrämedustega ei toimi jo ammu, otsatust teejoomiskirjeldamisest ja metsasoigumisest kõnelemata.

Lüroesseistikat ma tõesti ei armasta, seepärast on rõõm siinrajal lehvitada vanale sõbrale Jürgen Roostele. Pärast pikki eksikäike kõigeavaldamise radadel (mille hoolsasti toimetet paremik kunagi kaantevahhe koondatuna võib moodustada Jürgeni ühe perioodi kontsentraadi) on Rooste «Loimurite laul» raamatu näo ja teoga korralikult rohitud ja sõnatäpne luulekogu. «Ilusaks inimeseks» oli tal viimane selline, mida võrdleksin perfektse rockialbumiga. Loimurid toovad Rooste tänasesse päeva ilma beatbarokse päevakajaslepita. Täpne ja tugev tekst, peaks ühenduma kõigiga, kes päramise aastasaja poeesiaga sama keelt räägivad.

Luulet on mõtet lugeda küll. Mitte isegi tingimata turvaliselt head, ent mitte ka juhuslikku viletsat. Just sihandest huvitavat.

Märksõnad
Tagasi üles