N, 6.10.2022

Miks mitte kirjutada naismõrvaritest?

Raamatuportaal
Miks mitte kirjutada naismõrvaritest?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Loone Ots raamatuga «Kuulsad naismõrvarid».
Loone Ots raamatuga «Kuulsad naismõrvarid». Foto: Urmas Luik

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Loone Otsa raamatut «Kuulsad naismõrvarid. Šokeerivad mõrvalood läbi aegade».

Kui teil on näidendit vaja, soovitavalt kultuuriloolise taustaga, siis minge Loone Otsa manu. Ta on neid teinud juba vaat et rohkem, kui tal eluaastaid (kirjaniku ja saati veel daami puhul ei tohi neid asju liiga täpselt teada, mõnedki teosed võivad olla sahtlisse kirjutet, mitmedki aastad sahtlisse elatud, kummadki võib vajadusel kasutusele võtta). Autoril on varuks ka arvestatav õpetlasekarjäär ning sellest johtuvalt pole üllatav, et seesuguse taustaga looja on tahtnud ja osanud toota ka ülevaatliku raamatu miks mitte näiteks naismõrvaritest.

Loone Ots, «Kuulsad naismõrvarid».
Loone Ots, «Kuulsad naismõrvarid». Foto: Raamat

No mida teemat, eks ole. Pole ime, et raamat mu radarile pole jäänud. Üks lollimaid (alam)žanre niigi totrusemaal toimetavas elulookirjanduses on raamatud, mis räägivad (enamjaolt mõttetutest) isikutest, kelle ainus vähegi märgiline saavutus on olnud kellegi elulambi väljalülitamine. Olgu noid tapetuid siis üks, mitu või miljoneid. Loone Otsale tuleb au anda ses mõttes, et tema raamat võiks anda mõista – meil Eestis ei ole üksteise mahanottimine heaks tooniks ning üle paari neutraalse lehekülje sellega ära ei teeni.

Lugesin esmalt läbi sisukorra, kus naismõrtsukid reas, polnud teisi vist sadatki. Avastasin, et olin loetletud nimedest varem kohanud vast nelja-viit. Mõned aadlidaamid ei tulnud ehk esimese hooga meelde. Tõdemus oli rahustav. On osatud elukest seni veeretada nõnda, et mõrtsukatest liiga palju ei pea ega tea. Mõnd justkui teaks, ent – nood on suuremalt jaolt meesinimesed. Looduses surmavad suuremad ikka väiksemaid ja inimese mõõtu kasvamata jäänud inimestega on sama värk. Pigem mehed naisi.

Eks iga nime ja juhtumi taga on oma lugu. Mõne lugu on selles, et lugu ei olegi ja mõni lugu on tegelikult väike kurb lugu palju suurema ja kurvema loo sees. Vastamata küsimusi on küllaga. Ent ühisjooneks – tapmine ei vääri meenutamist, mäletamist, raamatusse raiumist. Loomine väärib.

Kes tahab täiesti teistsugust Loone Otsa lugeda, mingu teatrisse või võtku ette mulluse romaanivõistluse esikohta jaganud, paljukiidetud ja -tutvustet «Armastus» ning elamus on vägagi erinev, samas garanteeritud.

Märksõnad
Tagasi üles