«Kui inimene armastab. Nii ma tookord arvasin. Et nii lihtne see ongi»

Foto: Shutterstock

Lina Nordquisti romaan «Järgnen sulle» on haarav lugu inimlikust visadusest, armastusest ja perekonnasaladustest.

Autor kulgeb vahelduvates peatükkides kahe ajajoone ja vaatenurga vahel, põimides kokku Unni ja Kåra lugusid neid lahutavate aastakümnete lõikes. See on hingeminev väljarändajate lugu ning samas sünge ja käänuline peredraama.

Lina Nordquist (sünd 1977) on Rootsist Hälsinglandist pärit kirjanik, füsioloog ja poliitik. Alates 2018. aastast on ta Rootsi parlamendi liige. «Järgnen sulle» on tema esikromaan, selle tõlkeõigused on müüdud kaheteistkümnesse keelde.

Loe raamatust katkendit!

***

Unni

Rännutee

Ma küll ei tea, kuidas kõik oleks võinud olla, aga tean, kuidas kõik oli. Ja ma arvan, et kui oleksin teadnud, kuidas kõik lõppeb, siis oleks mu päevadel olnud hoopis teine väärtus. Ja see ootus. Isegi kui oleksin osanud näha tulevikku, poleks ma teinud midagi selle takistamiseks. Kurbus ei tee vahet õigel ja valel. Õnnel pole moraalilugemist tarvis.

Lina Nordquist, «Järgnen sulle». Foto: Raamat

Talumees, kes mind kaasa tõmbas, haises alkoholi järele. Kuulsin, kuidas inimesed sosistasid, kui sel külmal päeval tema selja taha hobusevankrisse ronisin. Ta laskis mu käsivarre lahti ja müksas mind õlale, et kiiremini puuriväravast sisse poeksin. Nii mõnigi vana tuttav vaatas kõrvale. Keegi sülitas maha. Järgmine peatuskoht − lage lukus uksega puur. Talumees nõõtas hobust ja asusime teele. Kui vanker veerema hakkas, lõi värav vastu puuri. Hobune lisas kiirust, raudvärav puuri vastas prõmmis järjest kõvemini, ja siis ma sain aru, et talumees oli unustanud puurivärava mu järel lukustamata. Sekundid lendasid. Oo, kuidas ma jooksin sinu poole, Roar! Sundisin kopse tööle, trotsisin valu jalalabas, kuni nägin läikivat veepinda, nägin Armodit kellegi paati tõrvamas ja silmasin lõpuks su heledaid titejuukseid seal eresinise ahtripeegli taga, kus sa istusid.

Armod jättis paaditõrvamise katki. Tema oli esimene, kes oli valmis minu kodukandist lahkuma. Pikil, otsustavail sammel, kuigi ta oleks võinud sinna jääda. Mina olin see, kes heitis veel pilgu üle õla killukese Norra poole, mis oli olnud mu kodu. Jätsime maha nälja, mere ja süüdistused. Vihkavad või kõverad pilgud. Kevadpungadest tulvil mäenõlvad vaatasid alla inimestele linnas, kus olime elanud, ja nägid, kuidas nad kaevasid lühikesi haudu oma surnud laste jaoks. Nutul on mere maitse. Meri maitseb pisarate järele. Ma olin tahtnud sinna jääda, soovimata sundida oma poega retkele, millest polnud teada, kuidas see lõppeda võib. Kuid valikut polnud. Seepärast kõndisime päevi, silmis peegeldumas taevas, piki veepiiri ja mööda pimedaid metsaradu. Parem jalalaba valutas, aga ma sain hakkama. Hirm ja mure olid hullemad. Alla aasta vanune lapsekeha kätel ja veel tilluke õunaseeme kasvamas mu kehas. Nii lähedal kui üldse võimalik. Sina, Roar, olid see pambuke, kes magas mu kõhu peal, jalakesed külma pärast üles tõstetud. Su õeke oli alles nimetu seemneke mu naba all. Tema isa oli mees, keda ma vaevalt tundsin, kuid tal olid südamlikud silmad ja ma usaldasin teda.

Mul oli kaasas punaseks lakitud kirsipuust ravimikarp, mille sain ämmaemandalt, ning ei midagi muud peale seljas olevate riiete: hiirekarva seelik, sall ja valge kulunud pluus. Auk krae juures korralikult ära parandatud. Kõik muu pidin maha jätma. Teist võimalust polnud. Mees, kes tuli Kristianiast, kus ma polnud kunagi käinud, kandis pleekinud musta värvi pükse ja värvitut jakki. Tuhmid, igavad rõivad. Kuid ta nägu oli elav, ja ta tuli minuga kaasa, sa meeldisid talle, Roar. Me olime tundnud teineteist kuus kuud ja juba päris kaua magasime ka samas voodis. Mulle meeldis ta nimi, Armod, ja see, et ta karvased käsivarred olid väljas töötamisest ning rändamisest parkunud otsekui muinasjutumets. Mulle meeldis, et ta pakkus ennast appi sind valvama, kui ma pidin oma lakitud rohukastiga minema eemal mäejalamil elava tütarlapse juurde. Suutsin vaevalt uskuda, et ta minuga kaasa tuleb, kui ma retkele asusin.

«Ma tulen ka.»

Nii ta lausus, ja me hakkasime astuma. Kui inimene armastab. Nii ma tookord arvasin. Et nii lihtne see ongi.

Komps matsus vastu Armodi selga, kõndinud oli ta palju ja sellega harjunud. Alguses vahtisin kogu aeg taha, meeles kirikuõpetaja sõnad. Mõrvar. Kui kaua läheb, et nad meile järele jõuavad? Aga iga kõnnitud miiliga hingasime aina kergemalt. Kui hommikuti ärkasime, et edasi rännata, olid söed peaaegu kustunud, kuid siiski hõõgusid veel ja pakkusid piisavalt soojust, et alustada uut päeva. Mõnikord kusi Armod enne lahkumist sütele, et hoida ära metsatulekahju. Päevad kulusid aeglaselt, kuid söök sai otsa liiga kiiresti. Armodi moonakott muutus üha kergemaks ja varsti oli selles alles ainult lõkkematerjal, siis pidime süüa juba ostma. Eemal paistsid kõrged lumega kaetud mäed, kuigi oli suvi.

Küllap ta mingit moodi vist armastas juba siis – ma ei tea, miks ta muidu minuga kõik need päevad kaasas käis, läbi külade, mööda maanteid, pladisevas paduvihmas ja silmipimestavas päikeses. Ja mulle andis sisemist soojust juba see, kui teda vaatasin, või kuulsin teda naermas. Kõrgus ja tundruõhk jahutasid. Niiskus haaras meid endasse ega lubanud pöörduda tagasi mere poole. Jalanõud lasksid vett sisse. Tihti vaatasin Armodit ning mõtlesin, et kohekohe pöörab ta ümber ja ütleb, et edasi pean ma astuma oma pojaga üksi, aga nii ei läinud. Ta turi liikus kaljukindlalt mu ees ja kui ta pöördus, siis lihtsalt selleks, et naeratada, mitte et ta oleks kõhelnud, kas teekonda jätkata.

Me läksime kaarega ümber Rørose ja loodus oli nagu elav ehe: kasemets, tundru, lagendikud ja valged puutüved. Mulle meenub üks pärastlõuna kõrgel taevalaotuse lähedal, kui sadas lörtsi. Lõikav tuul lõi vastu, kui ikka ülespoole astusime. Kiirustasime, et hoida kehas soojust, ja ma kõndisin peaaegu Armodi selja vastas, kui ta järsku seisma jäi. Ta sirutas oma käelaba minu poole ja näitas, et sinna oli sadanud midagi märga. Mitte vihmatilk – hoopis lumehelves. Kohe langes veel üks helves ta randmele, särgivarruka kõrvale, sinna, kus inimese nahk on kõige õhem ja tundlikum. Ma panin näo päris helveste lähedale.

«Näed sa, Unni, missuguse pitsi nad on siia kudunud?» ütles Armod. «See tilluke helves ei sarnane ju sugugi selle suuremaga siin, ega üldse ühegi oma õe või vennaga. Aga üks asi on neil kõigil siin üleval ühine – ja usu mind, kes ma ükskord ei pööranud ilmale piisavalt tähelepanu ja pidin seetõttu oma sõrmedest ilma jääma. Iga lumehelves hoiatab ohu eest, näitab, et me peame kiirustama üle tundru alla tasandikule, kus on suvi.»

Lumekristallid läigatasid veel korraks. Siis sulasid ära ja kadusid. Armod paitas käeseljaga mu põske.

«Sa oled nii armas, Unni,» lausus ta. «Ja vapper.»

Naeratasime teineteisele ja jätkasime veelgi kiiremas tempos teed. Mees, kes oli mind leidnud, kui ta käsivarrel oli jube haav, mida ma turbasamblaga ravisin. Mees, kes meie järgmisel kohtumisel tõstis mu pojakese kõrgele õhku, pannes lapse kõkutama. Mees, kes püüdis kusagilt kinni kana, keeras selle kaela kahekorra ning palus mind siis linna taha järveäärsele tühermaale õhtusöögile. Mees, kelle teekond ei jätkunud kaugele põhja, nagu ta oli kavatsenud, vaid kes otsis tööd Trondheimi sadamas, kuigi seal juba sosistati minust. Mees, kes lõi särama naeratusest, mis tõi nähtavale sügavad kurrud ta silmade ümber, ja kes jäigi minuga. Kõigele vaatamata.

Sellepärast see kõik oligi nii. Sellepärast järgnesin mina temale ja tema minule. Mitte mõistuse, vaid tunde pärast. Koos olles varjutas ilus pool varitseva ohu. Kuhu üks meist läks, pidi teine järgnema. Kuhu üks tahtis, tahtis ka teine. Nii see oli, ja minu puhul ka teadmine, et tagasipöördumist pole.

Peagi piitsutasid lumeterad mu nahka ja lõikasid silmi. Ma mässisin sinu, Roar, Armodi salli sisse ja hoidsin kahe käega kõvasti kaisus. Kui tuul tõusis, tõmbasin pea õlgade vahele ja puurisin lõua salliserva vahelt sisse. Samm sammu haaval astusin läbi tuisu, hoides silmad kindlalt ees astuva Armodi jälgedel. Minu jäljed mahtusid täpselt tema omade sisse. Kui Armod pöördus ja naeratas, oli ta nägu külmast kange ja lumine, lõug koguni pakasest sinine. Ma olen hiljem mõelnud, kui külm tal tookord pidi olema, temal, kes ta murdis tuult ja oli andnud oma salli sulle, kuid ei kaevelnud sugugi.

«Niisugune tunne on vist siis, kui hakkad õhku tõusma, mu kulla Unni!» naeris ta, kui märkas, et ma muretsen. «Lendamiseks ongi vaja tuult!»

Õhtu peale muutus tuul veel tugevamaks. See lausa tõukas mind, lükkas peaaegu pikali ja pures kõrvu, kuigi mul oli sall üle pea. Armod leidis suure kivi, mis pakkus tuulevarju, ja ehitas lumest valli, mis pidi vastu pidama hommikuni, kuni ilm paremaks läheb. Seejärel tegin ma üles lõkke – Armodi sõrmed olid külmast nii kanged, et ta ei saanud neid liigutadagi. Me kerisime ennast tihedalt teineteise vastu kerra nagu vene matrjoškad kunstnikekülas Moskva lähistel. Armod oli neid näinud, ta sosistas mulle kõrva, kui värvirõõmsad need olid, ja ma limpsisin mehe kõhu soojuses tundrulund ning püüdsin ta sõrmi oma kaenlaaukudes üles sulatada. Pakane mu sisemuses sosistas, et sellest jääb väheks. Aga meil polnud valikut.

Kui ületasime Rootsi piiri, siristas päikegi. Ma arvan, et sisenesime riiki kusagil Härjedalenis, kus täpselt, ei tea, aga nii see vist oli. Meie esimesed sammud võõral maal muutsid mu hingamise ja kõnni kergemaks. Hirm hiilis ikka edasi mu peas ja jalad valutasid, kuid ma ajasin selja sirgu ja ka parema jalalaba valu oli nüüd kergem taluda. Me nägime metsi, külasid ja maastikku. Astusime mööda tundrut alla orgu, läksime üle jõgede ja ojade, läbi järgmiste metsade ja uute veekogude. Mul oli ikka veel külm, niisiis jätkasime kagu suunas, et leida pärast kõike läbielatut sooja. Kuhu me siis õieti minna plaanisime? Mitte mõnda suurde kohta, vaid kusagile väikesesse ja turvalisse paika. Stockholmis sai kakskümmend inimest surma, kui nad tunglesid, et näha korraks Christina Nilssonit. Need kakskümmend tallati surnuks lauljatari hotelli ees, nii rääkis mulle ämmaemand Brita, kui tema pool elasin − enne kui ta suri ja kui sündis Roar. Lõunasse Stockholmi me jõuda ei tahtnud.

Paari päeva pärast mäeahelik juba sinetas ja maastik lõi meile vastu kõigi taevaste varjunditega. Hälsingland. Loodus säras kõikvõimalikes toonides, otsekui rõõmsavärvilistest puuklotsidest meisterdatud kunstiteos. Voogav nisu. Naervad linaõied. Päike pilve varjus. Kühmlikud, krobedatest tüvedest välja sirutuvad oksad. Lagendikud, sinised mäed ja metsad. Värvipimedale Armodile oli see maailma kõige kaunim maastik. Kõik muu oli selle kõrval vaid hallikaspruun mass. Punase ja rohelise asemel aina seesama ühetaoline pruun toon. Aga siin, siin olid lina sinised õied, sinised mäed, sinine taevas. Siin oli niisugune ilu, mis jõudis isegi Armodi silmadesse.

Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.

Ma teadsin, mida ta mõtleb ja mida loodab. Kas kogu sellest sinast saab meie kodu?

«Jah,» vastasin ma talle. «Siin see ongi.»

Me hakkasime ümbrust uurima, tahtes leida asu. Siin olnuks palju tööd: meid ümbritsesid laudad, tohutu suured aidad ja puithäärberid, mis olid koduks rootsi suurtalunikele. Lahmakate voogavate põldude vahel külitasid tohutud punased talud oma värvitud uste ja kaunistatud akendega. Hinnaliste välisuste juures päikese käes istusid lapsed ja kassid. Armod saanuks siin kindlasti koha sulasena.

Mina mitte, isegi kui olin vaimselt valmis riskima sellega, et mind võidakse iga kell lahti lasta. Nii lähedal inimestele ja nende küsimustele polnud mul lihtsalt võimalik olla, minul, kes ma ei julgenud dokumente näidata ja oleksin sattunud arupärimise alla. Roar, sa kakkusid mu juukseid, mis polnud enam rukkikarva, vaid tolmust ja tuhast määrdunud. Sa naersid ja lalisesid heliseva häälega, kui ma protestisin, ja su novembrihallid silmad olid täis vallatust. Sa näitasid näpuga kitsede kepjatele jalgadele ja lehmade mäletsevatele lõugadele teisel pool taluaeda. Sina ja Armod oleksite siin kindlasti õnnelikud. Aga mina. Kui külarahvas oleks teada saanud, oleksid nad mu minema ajanud, ja siis ka järgmisest külast ja nii ikka edasi. Külal on ju palju silmi ja küsimusi. Nii jätkasimegi teed, kurk kuiv ja lihased lausa sõlmes.

Möödusime taludest ja asustus hõrenes, vaatasin möödu des karjusehüttidesse ja viltuvajunud onnidesse, kuid neis kõigis elati. Sina, Roar, uudistasid muudkui puulatvu neis suurtes sääsemetsades keset toda sinist mäestikku, kui läksime mööda loogelisi, aja jooksul sissetallatud radu. Männid olid tumedad, kuused jälgisid meid oma mitmesaja-aastaste silmadega. Sa vaatasid mulle otsa ja naeratasid, kui nägid okste vahel ämblikuvõrke. Metsa kõige kaunimaid pitse. Sa tahtsid sülest maha, et neid lähemalt vaadata, aga mina ei julgenud seisma jääda, kartsin, et ei jõua end pärast enam püsti ajada. Näe! Läbi kihulaseparve vilksatas midagi ilmetut ja halli, läikiv silm mustusest matt. See oli mahajäetud onnike, ühe aknaga, mis jäetud minule pesta, lootsin ma. Kas võiksime siia jääda? Lähenedes onnile, kasvas mu südames lootus. Aga ei, rada maja juurde oli sisse tallatud. Ämber ukse kõrval polnud jõudnud roostetamagi hakata. Küllap siin keegi ikka käib ja kindlasti tuleb varsti jälle.

Kõndisime edasi. Järgmisel päeval jõudsin juba veel ühe akna juurde astuda, aga nägin siis, et keegi on sealgi põrandat pühkinud ja pannud lauale õunu. Meie jaoks polnud kuskil kohta. Me viimastel krossidel polnud enam millegi vastu kõlisedagi, jõud hakkas otsa saama. Vaatasin enda ees astuvat Armodit, laiaõlgne ja otsustav, nagu ta oli, kuigi ka tema ei teadnud, mis meist saab. Ta kandis nüüd nii sind, Roar, kui meie pakke, aga mina jäin ikka maha. Ta lokid olid nii tolmused, et paistsid hallid, kuigi pidanuksid olema pruunikad, aga kui ta pöördus ja mind järele ootas, siis polnud ta pilk sugugi tuhm. Soe ja pruun nagu puukoor pärast vihma. Naeratades kissitas ta, nagu kissitatakse päikese poole vaadates. Ta hoidis su kahvatut titakehakest oma päevitunud ihu vastas ja te nägite nii armsad välja. Siis jõudsin ma teile järele, kuigi minus hakkas kripeldama mõte, et see kõik on asjata. Jalad olid nüüd küll jäigad, aga mõte muutus järjest selgemaks. Mööda Orsjöni järve kallast astusin ma veel aeglasemalt ja Österböles istusin pikalt, selg vastu puutüve. Seal sain kõik ausalt välja öeldud.