Merit Raju: mugavustsooni kinnistavad uskumused, et tööl käiakse raha pärast ja suhtes ollakse laste pärast

Merit Raju. Foto: Triin Maasik

Kujuta ette, et oled mugavas tugitoolis. Võib-olla on see sametine. Näiteks lilla, selline kõige-kõige ilusam, nii et istudagi on ilus. Mõnus soe materjal. Ja nii pehme. Tahaks tõusta, aga ei viitsi. Selleks, et end tugitooli soojast embusest välja rebida, on vaja tahtmist, pingutust ja hoogu. Samamoodi pole alguses lihtne liikuma saada oma elus. Mugavustsooni mõnus tugitool on nii kutsuvalt pehme ja turvaline.

Life coach, elustiilidisainer, ettevõtja ja ema Merit Raju selgitab oma raamatus «Elu uus tase», et mugav ei tähendagi alati mõnusat mugavust: see tähendab, et sa ei julge, taha, oska, jaksa ega suuda olemasolevast olukorrast midagi muud luua. See ei tähenda, et sul on tegelikult päriselt hea ja mugav või et sa oled rahul selle «mugavusega». Enamasti on mugavustsoon justkui piirdeaed meie suhtumiste ja elukorralduse ümber. Sellest piirist edasi läheb üksnes veel ebamugavamaks kui rahulolematus tööga, endaga, oma keha, suhte, rahalise seisu või oma võimetega.

Merit Raju, «Elu uus tase». Foto: Raamat

«Mugavustsoon on lihtsalt tavalisus, see on turvalisem võrreldes selle ebamugavuse või teadmatusega, mis tuleb siis, kui sa teatud asju teisiti teeks. Kui sa peaksid looma eeldused, et hakata rohkem raha teenima, kohtuma teistsuguste inimestega, õpiksid ära uue keele või meelelaadi, ütleksid lähisuhetes, mis sulle tegelikult ei sobi, või haaraksid mikrofoni. Sest selleks pead avardama oma suhtumist elusse, endasse, sul peab olema eneseusku, pühendumist ja julgust astuda see samm. Olenemata hirmust või ebakindlusest. Olenemata sellest, kuidas teised selle muutuse sinus või su elus vastu võtavad. Ja see on päriselt ebamugav, lausa hirmutav. Selle pärast ongi mugavam olla mugavustsoonis, isegi kui see pole selline mugav, mis sulle päriselt meeldiks,» selgitab Raju ja lisab, et teadmatusse hüpates ongi asjakohane olla natuke hirmul. Mitte ehk isegi hirmul, vaid pigem põnevil. Kui sind ootab esinemine, sünnitus, ülikooli astumine, lõputöö kirjutamine, arenguvestlus või majaehitus, siis ongi mõistlik tunda aukartust selle suure hüppe ees ja tõsiselt keskenduda ettevalmistusele.

Mugavustsoonis hoiavad Raju sõnul meid ka uskumused, nagu et elu ongi selline, ma polegi rohkemat väärt, ning mugavustsoon ise koosneb omakorda uskumustest: tööl käiakse raha pärast, suhtes ollakse laste pärast vms. Uskumustest vormunud mõtteviis tundub nii normaalne, et me hakkame seda pidama tavaliseks, ainureaalsuseks. Me muutume elu jooksul niikuinii. Küsimus on, kas ainult välise mõjul ja häda sunnil või oleme valmis muutma end ka teadlikult, ennetavalt ja olema avatud iseenda, teiste ja olude muutumisele.

Lõpuks hakkame pidama hoopis senist mugavustsooni teatud mõttes ebamugavaks, kuna see hoiab meid oma väikseks elatud elus lõksus.

Mõnikord – või isegi sageli – me teame, mis võib meie elu uuele tasemele viia. Aga me ootame, et see oleks see üks raamat või üks teraapiaseanss, üks reis, üks kohtumine, harjutus või suudlus – ja siis olekski elu uus ja teine. Enamasti on see aga siiski natuke või lausa palju pikem teekond. Raju räägib, et talle endale on mõjunud väga värskendavalt nii iga töökaotus, lahkuminek kui ka läbipõlemine – löögid, mida näeb tagantjärele kui hooguandvaid mükse. «Mõtlemine, mis on endale tuttavatest dimensioonidest väljas käinud, ei lähe enam endistesse piiridesse tagasi. Olen märganud ka seda, et gravitatsioonipunkt muutub. Kui oled jamas, tõmbab see tugevalt eesmärgi poole. Kui oled eesmärgi saavutanud, hakkab see uuesti allapoole, uuesti jama poole tõmbama. Ei viitsi pingutada, mul niigi mugav. Kui sa tõesti tahad oma elu muuta ja mugavustsoonist kõrgemale kerkida, pead esmalt muutma oma identiteeti. Uskumust ja arvamust sellest, kes sa oled ja kelleks sa saada võid ja tahad. Meie identiteedi loob meie endi nägemus oma tulevikust,» tõdeb ta.

Kui püüad muuta oma käitumist, ilma et oleksid oma identiteeti muutnud, jääb see vaid tahtejõu tasemele ega vii pikemas perspektiivis kuhugi.

Mõjusamate muutuste tegemiseks on Raju sõnul vaja kohandada oma isiksust oma eesmärkidele vastavaks. Seda, milline on su käitumine ja reaktsioonid, mõtlemiskiirus ja suhtlemisstiil, avatus, tundlikkus, enesekindlus.

«Igasugused isiksuse- ja muud testid on inimestele nii huvipakkuvad, et nende levikut on näiteks Facebook hakanud piirama. Piirangud meile ju ei meeldi? Aga tegelikult on tervislikke piire ikkagi vaja. Kas teadsid, et isiksusetestid panevad meid lihtsalt rohkem väljamõeldud mugavustsoonikastidesse: «mina olen sangviinik ja mul on alati hea tuju» (mina!), «mina olen introvert, laske mul rahus olla», «mina olen õhtuinimene, hommikul ma ilma kohvita käima ei saa», «mina olen Neitsi ja selle pärast ei talu ma pisukestki korralagedust». Selline võib olla hetkeseis, aga see pole kuidagi lõplik,» räägib ta.

Isiksus pole tegelikult püsiv

Raju tõdeb, et elu jooksul meie isiksus ja identiteet muutuvad. Olenemata meie teadlikest ponnistustest, toimub meis psühholoogiline areng niikuinii. Ja trikk seisneb selles, et seda arengut saab soovitud suunas ise tagant torkida. Me saame ise nii oma isiksust kui ka identiteeti määrata ja teadlikult kujundada.

See, kelleks me teisi peame, millega teist inimest identifitseerime, kujuneb tema käitumise põhjal. Samuti usume enda käitumise põhjal oma lugu endast: «Mina olen see, kellele ei meeldi vara ärgata.» Aga kui sa tahad endale olulisi asju värske peaga oma privaatsel ajal rohkem jõuda, piisab vaid varem ärkama harjumisest. Ärgates varakult nii umbes 40 või 100 päeva, hakkad pidama end hommikuinimeseks. «Võin sulle kinnitada, et see eeldab üksnes iga päev vaksavõrra varem magama minemist ja neid, kes on olemuselt paadunud öökullid, pole nii palju, kui meile õhtuti oma ekraanide taga toimetades tunduma on hakanud. Jah, olen minagi olnud enne lapse kooliaastaid õhtu- ja ööinimene, aga miski ei maitse tegelikult magusamalt kui hommikune aeg iseendale,» lausub Raju.

Üks viis oma identiteeti muuta, st ennast arendada, on oma eesmärk, soov või unistus teadvustada ning astuda siis teadlikud sammud selle poole mugavustsoonist väljas. Üheks väga tõhusaks toetajaks sel teel on kursused, innustavad inimesed ja isegi nii lihtne ja vanamoeline asi nagu päeviku pidamine. Saad oma päevikus segamatult ja piiranguteta kujutleda ja kujutada iseennast tulevikus, käies turvaliselt enesega arutledes läbi teemasid, mis sel teel komistuskivideks võivad saada. Kõigepealt tuleb sellest mõtlema, endale kirjutama ja siis sellest ka rääkima hakata. «Identiteet on pealkiri, mille sa endale annad, lugu, mida sa enda kohta räägid, ning see määrab su käitumise ja lõpuks ka selle tulemused,» räägib Raju.