P, 4.12.2022

Meenutus sõbrast, kes ei naernud kunagi lahtise suuga

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Meenutus sõbrast, kes ei naernud kunagi lahtise suuga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hella Haasse (9. aprillil 1970).
Hella Haasse (9. aprillil 1970). Foto: Eric Koch (ANEFO)/Wikimedia Commons

Seekord täidab Loomingu Raamatukogu uue numbri hollandi klassika: Hella S. Haasse lühiromaan «Uruq», kahe sõbra üles- ja lahkukasvamise lugu, mis toetub autori mälestustele tema lapsepõlvest Jaava saarel. 1948. aastal ilmunud raamatust on Hollandis tehtud kümneid uustrükke, selle põhjal on valminud film.

Lausega «Uruq oli minu sõber» algab romaan sõprusest, millesarnast raamatus kirjeldatud oludes ja aegadel olla ei saanud. Hollandlasest minajutustaja on ühe Jaaval asuva teeistanduse juhataja poeg ning sundalane Uruq tema poisi- ja noorukipõlve parim sõber, kuni asjaolud ja ajalugu nad lahutavad.

Hollandi kirjanduse grand dame Hella S. Haasse (1918–2011) toetub oma esikteoses isiklikele mälestustele XX sajandi alguse Hollandi Ida-Indiast. Tõlkija Kerti Tergemi järelsõnast saab rohkem teada nii autori kui ka Hollandi koloniaalmineviku kohta.

Loe raamatust katkendit!

***

Hella S. Haasse, «Uruq».
Hella S. Haasse, «Uruq». Foto: Raamat

Uruq oli minu sõber. Kui mõtlen tagasi oma lapsepõlvele ja noorusaastatele, kerkib mulle eranditult iga kord silme ette Uruq, justkui oleks mu mälestus üks neist võlupiltidest, mida me varemalt osta tavatsesime, kolm tükki kümne sendi eest: kollakad, läikivad, liimiga kaetud paberitükid, mida tuli pliiatsiga kratsida, kuni peidetud pilt päevavalgele ilmus. Samamoodi ilmutab end mulle Uruq, kui ma minevikku kaevun. Kuigi ümbrus võib olla erinev, sedamööda kui vähe või palju on möödas ajast, mille silme ette manan, näen ma seal alati Uruqit, niihästi Kebon Djati metsistunud aias kui riisipõldude vahele tallatud punakaspruunidel saviradadel, sügaval Preangeri mägede vahel; selle rongi kuumades vagunites, mis sõidutas meid iga päev algkooli Sukabumis ja sealt tagasi, hiljem aga internaati Bataavias, kui me mõlemad keskkoolis käisime. Uruq ja mina, mängimas või avastusretkel metsikus looduses; Uruq ja mina, kummargil kodutööde kohal, postmargikollektsioonide ja keelatud raamatute kohal – Uruq ja mina, ikka ja alati koos, igas lapsest nooreks meheks arenemise staadiumis. Võin lausa öelda, et Uruq on minu ellu kõrvetatud nagu pitser, tunnismärk: praegusel hetkel rohkem veel kui kunagi varem, nüüd, mil igasugune kontakt, igasugune koosolemine alatiseks minevikku kuulub. Ma ei tea, miks tahan aru anda, mis suhe meil Uruqiga oli, kõige selle kohta, mida Uruq minu jaoks tähendas ja ikka veel tähendab. Võib-olla tõukab mind tagant tema kordumatu, mõistetamatu teistsugusus, see vaimu ja vere salapära, mis lapse ja poisikese jaoks veel mingeid probleeme ei tekitanud, ent nüüd seda valusamalt silma torkab.

Uruq oli mu isa mandor’i1 kõige vanem poeg ning nagu minagi sündinud Kebon Djati teeistanduses, mida mu isa juhatas. Meil oli vaid paar nädalat vanusevahet. Mu ema armastas väga Uruqi ema, ilmselt seetõttu, et noore Hollandi naisena esimest korda Indoneesias ja kauges Kebon Djatis kõigist kontaktidest soo- ja rassikaaslastega ära lõigatud, leidis ta leebes ja lõbusas Sidrises mõistmist ning poolehoidu. Sidet tugevdas veelgi tõsiasi, et nad mõlemad kandsid oma esimest last. Pikkadel päevatundidel, mil mu isa teeistanduses ringkäiku tegi või vabriku kõrval kontoris töötas, istusid ema ja Sidris maja taga verandal õmblustööd tehes ning vaagisid usalduslikus küsimuste-vastuste mängus kogemusi, hirme ja ihasid, tujude ja tundeelu mustreid, millele naine üksnes naiselt vastukaja leiab. Nad nägid asju küll eri moel ja rääkisid teineteise keelt üksnes katkendlikult, ent negližee ja sarongi all paisus mõlema rüpes seesama ime. Nõnda on ehk ka mõistetav, et need koosolemised hiljem jätkusid, olgugi et mina magasin oma ema tooli kõrval tülliga rotanghällis ning Uruq õõtsus batikust kandelinas Sidrise selja peal. Mu kõige varasemal mälupildil, mille suudan esile manada, on need kaks naist maja tagumise veranda marmorsammaste vahel, ümbritsetud valgetest õmblustöö kuhilatest. Ühesugustes triibulisest riidest pükstükkides roomasime me Uruqiga sõnajalapottide vahel, mis ääristasid tagumise veranda treppi. Ümberringi olid õrnad, heledavärvilised laigud punast, kollast ja oranži, mis tuules edasi-tagasi õõtsusid – hilisematel aastatel sain teada, et need olid kannaliiliad, mida majatagune tihedasti täis istutatud oli. Otsisime Uruqiga killustiku seest natukenegi läbipaistvaid kivikesi, mida kohalikud hoolega poleerida tavatsesid, kuni need poolvääriskivide moodi välja nägid. Õhk oli paks putukate suminast, kaelustuvid kluugutasid teenijatubade taha bambusritvadele riputatud puurides. Koer haukus, kanad kakerdasid kaagutades mööda hoovi laiali ja kaevu juurest kostis vee solinat. Mägedest õhkav tuul oli jahe ja kandis endaga kerget suitsulõhna eemalasuvatest desa’dest2. Ema valas meile värvilistesse klaasidesse vaniljesiirupit – mulle punasesse, Uruqile rohelisse. Jää kõlises vastu klaasiserva. Ma ei suuda seniajani vaniljet nuusutada, ilma et see pilt mul taas silme ette kerkiks – Uruq ja mina kivikestega kaetud verandatrepil pühendunult joomas, sõnajalgade ja lillede õõtsumine tuules ja kõik hommikuhelid päikselisel õuel.

Kaks aastat pärast minu sündi oli mu emal nurisünnitus ja seepeale osutus ta viljatuks. Võib-olla seepärast jäigi üksnes Uruq minu mängukaaslaseks, kuigi Sidris kandis ilmale ühe lapse teise järel. Tunnid tagumisel verandal said otsa. Mõnikord istus mu ema seal üksinda, kirjade või õmblustööga, ent sagedamini leidsin ta magamistoa hämarusest, lösakil punutud lamamistoolis, märg taskurätik laubal. Ma otsisin ja leidsin meelelahutust Uruqi seltsist, olgu see siis hulkumine meie majapidamist mööda või väljaspool selle piire, kampong’is3 ja teeistanduse nendes osades, mis meie koduga külgnesid. Sageli veetsin ma terved päevad mandor’i kodus, Sidrise ning Uruqi õdede ja vendade seltsis. Nad elasid kampong’i ainsas kivimajas. Nende majapidamist piiras jõgi, mis oli selle koha peal kitsuke ja täis suuri kivilahmakaid. Meie, lapsed, kargasime ühelt toetuspunktilt teisele või kahlasime läbi kohtade, kus madal kristallselge vesi kivide vahel nagu basseinis paigal püsis, ning otsisime roosasid ja rohekaskollaseid krabisid, kiile ja muid olevusi. Jõekallast palistava tiheda põõsastiku all mudaloikude kohal kihas putukatest. Väiksemad lapsed kükitasid paljalt ja liikumatult helepruunis mudas, samas kui mina ja Uruq madalal rippuva roheluse all roigastega varjulisi peidupaiku sorkisime. Olime toona mõlemad umbes kuueaastased. Mina olin pikem, ent Uruq oma lihaselise kõhna koguga nägi välja täiskasvanum. Joones, mis kulges tema abaluude vahelt alla kitsaste, külje pealt vaadates veidi lamedate puusadeni, oli juba seda hooletult sujuvat liikuvust, mida võis täheldada vabriku territooriumil ja sawa’del4 töötavate pikakoivaliste poisikeste ja noorte meeste juures. Paindlikud varbad konksu tõmmatud, kükitas ta osavalt kividel ja puuokstel, usaldades oma keha rohkem kui mina ja reageerides kiiremini tasakaalu kaotusele. Tollal olin meie mängudest sedavõrd haaratud, et selliseid asju eriti ei teadvustanud. Küll aga häirisid mind mu tedretähnid ning see, et ma ereda päikese käes punaseks põlesin ja nahka ajama hakkasin, ning ma kadestasin Uruqit tema ühtlase tumeda nahatooni pärast, mida üksnes siin-seal rikkusid roosad laigud, mis viitasid varem läbipõetud nahahaigusele. Uruqi nägu oli lame ja lai, täpselt nagu ta emal Sidrisel, ent ilma selle pehme rõõmsa ilmeta, mis Sidrise näo nii kütkestavaks tegi. Nii kaugele kui mina mäletan, ei kadunud Uruqi silmist kunagi see pingestatud, otsiv pilk, nagu oodanuks ta mingit heli või signaali, mida keegi peale tema ei kuulnud. Uruqi silmad olid nii tumedad, et isegi ümbritsev silmavalge näis sellest varjutatud. Rõõmustades või vihastades ajas ta silmad veidi pilukile, nõnda et nende sädelus kadus lühikeste karmide ripsmete varju. Nagu teistelgi põliselanikel kombeks, ei naernud Uruq mitte kunagi lahtise suuga. Kontrollimatu rõõmu puhkudel istus ta end vaikselt edasi-tagasi kõigutades, nägu grimassiks moondunud. Harilikult lõbustasid teda teistsugused asjad kui mind.

1. Kohalik indoneeslasest töödejuhataja, ülevaataja (sunda k). – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

2. Vähim administratiivne üksus Jaaval, maaküla (sunda k).

3. Kohalike asum Indoneesia linnades või külades; ka istanduse tööliste asula.

4. Riisipõld (sunda k).

Märksõnad
Tagasi üles