Raamat vananemisest võib vihastada, võib rõõmustada, võib ajada laginal naerma
30. september 2022, 09:57
/nginx/o/2022/09/30/14866334t1ha66e.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Nicklas Brendborgi raamatut «Meduusid vananevad tagurpidi. Mida õppida looduselt, et elu oleks pikem ja parem».
Mu hea sõber vaatas korraks seda raamatut ja leidis tagakaanelt lauselõigu naisest, kes muutis edukalt omaenese DNA-d. Ei lugenud ta enam järgmist lauset, mis mainis ka müüte (müütide sekka too eelmainit väide muidugi sujub), heitis raamatu kõrvale. Valesti tegi. DNA muutmine? Elu pikendamine? Jah. Tõesti kõlab lollisti. Nagu üks järjekordne eneseabiõpik, mäherdusi siit minu veergudelt naljalt ei leia. Aga vananemine on lahe teema. Ma pole veel kedagi kohanud, kes ei vananeks. Mõni viginal, teine hädinal, kolmas rõemsaste. (Rõemsad kütavad kauem! (isiklik tähelepanek.)) No ja siis. Hea tõhus lugemisvara noortele ja vanadele, tarkadele ja tobudele, keskpõrandale kokku!
Ma mõtlin kunagi mitukend aastat tagasi, et vanaks hakkad jääma alles siis, kui päriselt usud ja aru saad, et su oma elu ei ole igavene ning tulevik on juba lühem kui minevik. Isiklikus vaates. Tehniliselt ja rehkenduslikult võin ju 51-aastasena seda mõista, ent usk veel küll järele ei tule. Olen aga kohanud inimesi, kes jo kahekümnendates eluaastates lasevad suunurgad lörri ja hakkavad jorrama, et meiesugused küll pensionini ei ela. Mõtled nii, ei elagi. Hullem veel, kui nõnda mõteldes elad pensionini ja kauem ning kogu see elu on täidetud otsatu viginaga. Võimalusi oma elu endale (ja teistele) ebameeldivaks elada on leegion.
Sama palju ehk enamgi veel on variante napsata eluloomal sabast kinni ja kehtestada omad tingimused. Meduusi-raamatut tasub positiivse ellusuhtumisega inimestel lugeda küll. Ei ta miskine kehutuskõne ole, aga kõikvõimalikku teavet siit saab. On seisukohti, millega sisimas mõttes vaielda ja jagub teisukohti, kus täiel häälel naeru lagistada. On mõtlemapanevaid paiku. Päris paljut on. Võib vihastada, võib rõõmustada. Sai naerda ja sai nutta, kui Kivirähki tsiteerida. Raamat kulub ära nii molekulaargeneetikat sihtivale gümnasiastile kui tema vanaemale. Neil on suguvõsa suursöömingul pärast onu Heino repertuaari talumist ühel ja teisel teemal nõu pidada.
Kui nad onu Heinole (kelle koduriiul ei pruugi olla teab mis sisukirev) raamatu kaasa annavad, saab järgmine perepidu põnevam!