Mees, kes oma kolleegidega hoidis tõenäoliselt mitu sõda ära

John Le Carre 1974. aastal Itaalias. Foto: Sven Simon/ Imago stock&people/ Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab John le Carre viimast spiooniromaani «Silverview. Viimane saladus».

Ma ei tea, kas ja kuidas ma suhtuksin, kui pärast mu lahkumist taevastesse kirjastustesse kirjutaks mu poeg mõne mu pooliku käsikirja lõpuni. Inshallah, Jumala abiga õnnestub vast elada kunigimaani, kus võib edasi kirjutada ükskõik kes, kes vähegi matsu jagab. Poeg ehk jagab, siis, juba. Homme ma ei soovitaks tal senise napivõitu elukogemuse põhjalt veel pihta hakata. Homme ma ise ei sooritaks ka suremise värki, kui Taevataat teisiti mõelda ei võta.

John le Carre, «Silverview. Viimane saladus». Foto: Raamat

John le Carre viimase käsikirja viis tema poeg lõpuni – ja hästi viis. Ma küsisin esmalt teiste inimeste muljeid, perekonnast alustades. Isa kiitis takka, eks tema ole ju autori vana austaja. Ema ütles, et gin-tonic’u parim reklaam, mida kunagi nähtud. Mina vaidlesin, et äsja lahkunud kuninganna ema toidu- ja eeskätt joogisedel kehutas veel hulka etemini eelnimetet segu tarbima. Jäime sõbralikule eriarvamusele. Mitte gin-tonic’u, vaid kuninganna ema (täna juba: kuninga vanaema) tantsukaardi suhtes. Läbi aegade, ajastute ja igavikuliselt. Just nagu see meie asi olnuks.

Asja juurde, ütleksid siinkohal nii perelised kui sõbrad. Kes Le Carre tekstistikku nautinud, kasutagu viimast võimalust, sest vist on tõesti viimane raamat väärika nimemärgi alt. Kes veel mitte, alustagu algusest. Või keskpaigast. Või ükskõik, kuskohast. Elu- ja töökogemusega spioon kirjutab rahumeelselt laiali kogu igavuse, sõlmides selle siiski põnevaks. Sest suur osa luuramisest – ning ka sõdimisest – on igapäevaselt väga igav. Tapvalt närviline ootamine. Elu ja eeskätt tervisega tulevad sest välja vähesed. Nende vähestegi vaimud saavad moel või teisel kriimustet. Vahel karmimalt. Välja seda ei näidata. Aegadel, mil posttraumaatiline stress polnud veel sõna ega pension teema, pidid inimesed ise hakkama saama. Mõned harjusid hakkama saama ja hilisem aeg tuli seda hullemana pihku. Raske oli. On täna ka.

Minge poodi ja ostke kommi näiteks. Ja mõelge, kui tore see on. Hulk inimesi on oma elud hukka lasknud, et meie saaksime kommi osta. Noh, ja siis minge hankige mõni relv, millega toime tulete. Sest pahad kolistavad ukse taga. Õnneks veel mitte päriselt ukse, vaid piiri taga. Nuut, malakas, kärtsupomm ja käsirelv võiksivad sellegipoolest käeulatuses olla. Me pole kunagi tahtnud sõtta minna, ent sõda võib ise koju tulla. Ärgem laskem teda sisse. Kuni saab, lugegem raamatuid. John le Carre ja ta kolleegid hoidsid tõenäoliselt mitu sõda ära. Neid hoitakse ära ka meie ajal. Me saame teada ainult noist pommidest, mis päriselt pauku tegid. Ja ainult noist raamatuist, mida me päriselt loeme.