:format(webp)/nginx/o/2022/10/03/14873672t1hc4c4.jpg)
Merilin Mandel (MSc) on kasvatuspsühholoog, Instagrami konto @jesslapsed vedaja ning vanemluse ja vaimse tervise koolitaja. Mandeli sulest on ilmunud raamatud «Klotsinurgajutud» ning «Jess, lapsed!», millest viimase valisid Apollo lugejad 2021. aastal parimaks käsiraamatuks. Merilin jagab oma lugemissoovitusi, mis on teadlikult valitud seinast seina.
Mul on raamatutega tohutult soe suhe, mis siis, et on perioode, kus ma ei võta kuu-kahe kaupa ühtegi raamatut kätte – just sellise vabaduse tõttu see suhe meil püsibki, ma kahtlustan. Ma õppisin lugema veidralt varakult ning lasteaias tegin õpetajatega kokkuleppe, et kui ma loen ise teistele unejutte ette, ei pea ma lõunaund magama – käsi pesi kätt ja minu lugemisharjumus sai aina motivatsiooni juurde. Kohalik raamatukoguhoidja nägi mind vast sama tihti kui oma lähedasi ning perega ringi reisides palusid mu vanemad ahastunult: «Merilin, palun pane raamat kas või korra käest ja vaata aknast ka välja …!» Kohustuslik kirjandus ei paelunud mind ühegi nurga alt, aga kirjandusõpetaja pigistas silma sõbralikult kinni, kui etteantud raamatute asemel hoopis enda valikust läbi sumpasin ja lugemiskontrollidele väga loovalt lähenesin.
Lühidalt: ma olen harjunud raamatuid üpris valimatult ajaviiteks neelama nii rongis, diivanil, poejärjekorras kui voodis, aga see ei tähenda sugugi mitte, et mul kõigi nende raamatutega tugev suhe tekiks, nii et kui keegi palub mul midagi lugemiseks soovitada, on ajus tihti hoopis täielik nõutus! Lugemispäeviku pidamine oleks olnud täitsa asjakohane harjumus …
Viimastel aastatel on mul kasvanud selged piirjooned nende raamatute vahel, mida mingil hetkel lugeda suudan – suvel tarbin peaasjalikult krimkasid, noorteromaane ja ilukirjandust, sügisel-talvel rohkem erialast ja muud päriselulist kirjandust, kevadel on aga pea kõigest küllastumus.
:format(webp)/nginx/o/2021/07/02/13888725t1hd5c5.jpg)
Siinsete raamatusoovituste hulka proovisin valida midagi igast kategooriast, juhuks, kui on ka teisi lugejaid, kes igal hetkel kõike mäluda ei suuda, ja täitsa teadlikult tõstsin esile just naisautorite teoseid, et vaikimisi meestekeskset kultuurilugu pisut raputada.
***
Oyinkan Braithwaite – «Minu õde, sarimõrvar»
Kriminaalromaanid on mu nõrkus, aga tavalisi, läänelikke krimkasid neelates muutub nendes olev rõskus ja vihane salakavalus aegamööda pisut kurnavaks, kuigi mul on ses osas vast keskmisest kõrgem valulävi.
Braithwaite Nigeerias aset leidvas debüütromaanis on aga piisavalt südantsoojendavat argikelmikust ja kergelt seeditavat paratamatust, et sarimõrvariga kokkupuude paneb pigem kõkutades pead vangutama ja mõrvade asemel hoopis muude, elulisemate seikade moraalsuse ja õigsuse üle mõtisklema.
Mõnus, värskendav lugemine nii neile, kellel on tavalistest krimkadest kopp pisut ees, neile, kes tahaksid vahelduseks kõlakambrist välja kiigata, ja neile, kel ajumahtu parasjagu liigselt üle pole!
*
/nginx/o/2022/10/03/14873734t1h9e8e.jpg)
LalalaLetMeExplain – «Block, Delete, Move on»
Olen anonüümseks jääva @lalalaletmeexplain Instagrami jälginud juba mitu aastat ning lõpuks on ta täpselt endale omases ei-mingit-jamamist viisil kirja pannud mittetoetavate suhete vältimise manifesti. Autoril on selja taga pikk karjäär sotsiaaltöötajana nii vangide kui perede juures ning sellele on kasvanud juurde kogemus kaasaegses maailmas deitiva suhtekoolitajana – ja vast ongi tänu sellele kombinatsioonile raamat parajalt otsekohene, ent toetav, jõuline, ent kaastundlik.
Tõenäoliselt ei ole see kõige aktuaalsem raamat inimestele, kes on parasjagu ägedalt toetavas ja turvalises suhtes, ja raamatus käsitletud mured puudutavad ka pigem heterosuhteid, aga kes soovib võimestavat, kaasaelavat manuaali selle kohta, kuidas kohtingumaailmas enda heaolu eest seista, siis see on tõenäoliselt hea valik!
*
/nginx/o/2021/09/03/14045220t1hafca.jpg)
Eia Uus – «Kirjad Buenos Airesest»
Ma lugesin seda raamatut õhtuti enne magamajäämist, mis võib-olla ei olnud parim mõte – iga kord oli uinudes kirjeldamatult inspireeriv «homme algab seiklus!» tunne ja iga kord ärgates pidin tõdema, et tegelikkus pole päris nii särtsakas.
Mulle tohutult meeldib raamatu puslelaadne olemus – narratiivi asemel on kuhjaga tükke, mis on nagu eraldiseisvad sissevaated Buenos Airesesse ja Eiasse endasse, ja mingil põhjusel tekitab nende tükkide lugemine kergelt unenäolaadse tunde.
Elasin autorile iga kirja ja hetke kaudu kaasa ning kuigi raamatut lõpetades oli hinges korralik «okei, mida ma siis nüüd edasi teen?» tunne, oli samal ajal ka täielik reisilt koju jõudmise rammestus. Äge, rahulik, intensiivne ja helge!
*
/nginx/o/2021/11/03/14180481t1h7b5d.jpg)
Caroline Criado-Perez – «Nähtamatud naised»
Oh, see raamat! Võib-olla pole see kõige kätthoidvam teos kellelegi, kellel seisab patriarhaadi süsteemsusega tutvumine alles ees, küll aga on see hindamatu väärtusega allikas neile, kes tahaksid oma kõhutunnet ses osas lõpuks ometi teadusuuringute ja argiolme kaudu sõnadesse panna.
Raamat kirjeldab kõike seda, kuidas meid ümbritsev olme põhineb teadusel ja andmestikul, mis pole kaasanud valimisse naisi – juttu tuleb muuhulgas nii meditsiinist, klaveriklahvidest, turvavöödest, filmitööstusest kui kodudest ja kontoritest.
Pärast iga peatükki oli mul tunne, et ma lausa pean loetut kõigi teistega arutama, nii et see on super valik ka raamatuklubideks, ausalt! Aga eelkõige soovitan lugemiskaaslasteks varuda lihtsalt sügavaid hingetõmbeid ja pigem ajastada raamat näiteks kofeiinilaksu asemele.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)