KATKEND ⟩ Peab naeratama, justkui kompliment oleks tõesti üksnes kompliment

Bernardine Evaristo. Foto: TEMILADE ADELAJA / REUTERS / Scanpix

Ilmunud on 2019. aasta Bookeri auhinna võitja, Bernardine Evaristo feministlik ja mitmehäälne romaan «Tüdruk, naine, keegi teine».

Risti ja põiki läbi kogu Inglismaa, enam kui sajandi vältel, jälgib see romaan kaheteistkümne naise elu, saatust ja valikuid. Kõik nad otsivad midagi – ühist minevikku, tundmatut tulevikku, kodu, kohta, kuhu kuuluda, armsamat, kaotatud ema, kadunud isa või üksikut lootusekiirt …

Omavahel ristuvad ja põimuvad lood moodustavad panoraamse pildi viimase saja aasta Suurbritanniast.

Bernardine Evaristo annab oma romaanis kuju ja hääle väga erineva taustaga Briti naistele. Kokku moodustub sellest tundlik ja mitmehäälne, ülimalt tänapäevane romaan, mis pühitseb inimest ja ühiskonda kogu oma kirevuses.

Loe raamatust katkendit!

***

Carole astub koos teiste pendelreisijatega, kes on rõivastatud rõõmutuisse kontoritoonidesse, eskalaatorite hõbedastele astmetele ning nad kerkivad maa alt taeva poole kuni Bishopsgate’i tänavatasapinnani

ta on teel varahommikusele kohtumisele Hong Kongis asuva uue kliendiga, kelle netoväärtus on kordades suurem kui maailma vaeseimate riikide sisemajanduse koguprodukt

parem oleks, mõtleb ta, kui mees segadusse ei satuks, kui Carole astub juhtkonna koosolekuruumi

mille üks pikk klaassein vaatab City peale

Bernardine Evaristo, «Tüdruk, naine, keegi teine». Foto: Raamat

ja teisel laiutab hiidlärakana kunstiteos, mille sai kirja panna maksutagastusega kontorikuluna ja mille hinna eest saaks osta linnamaja Londoni teises tsoonis

parem oleks, mõtleb ta, kui mees ei vaataks teda nii, nagu peaks ta juurde kuuluma käsikäru kohvitermoste, teevaliku (ürditee, roheline, Earl Grey, tseilon) ja nonde küpsistega, mis on igaüks eraldi firmalogoga pakendis

ta on harjunud sellega, et kliendid ja uued kolleegid vaatavad temast mööda, otsides ilmselgelt pilguga seda, kellega nad tegelikult kohtuma tulid

sellisel juhul sammub ta kliendi juurde, surub tugevalt (kuid naiselikult) tema mehekätt, vaadates talle samas soojalt (kuid enesekindlalt) ja süütu naeratuse saatel silma sisse, ning teeb talle täiusliku Oxfordi hääldusega teatavaks oma nime, demonstreerides oma kauneid (jumalale-tänu-et-need-pole-liiga-paksud) huuli, mida katab diskreetset tooni roosa, ja paljastades oma täiuslikud hambad, samal ajal kui mees tegelikkuse ja ootuste kokkupõrkega kohaneb, üritades seda mitte välja näidata, Carole aga saab enda kätte kontrolli nii olukorra kui ka vestluse üle

kõige olulisem on hoida ohje enda käes, leiab Carole, kes naudib oma väikeseid võitusid, milleks ta selliseid hetki peab, nii sageli, kui saab

võib juhtuda, et mees peab teda ootamatult külgetõmbavaks, rafineeritumad neist püüavad seda varjata, erinevalt tollest mõne aasta tagusest juhtumist Nigeeria naftakeemiamiljardäriga, kes tahtis laiendada oma investeerimisportfelli vasele ja kutsus ta töölõunale Savoy hotelli ning Carole avastas alles sinna jõudes, et lõuna toimus tema privaatses söögitoas Kuninglikus Sviidis

kus ta näitas talle sviidi kõiki kaheksat tuba, mis olid kujundatud aristokraatide maamõisaid meenutava laia joonega: kreeka-rooma sammastikud, Lalique’i kandelaabrid, soklitel antiikskulptuurid, siidipaberiga kaetud seinad ja Inglise pastoraalmaalid

mees juhtis ta tähelepanu sellele, et suure buduaari voodimadrats on käsitsi vedrustatud ja iga vedru on mähitud kašmiiri

siin magad nagu pilvel, preili Williams, ütles ta, näidates talle hõbedases reljeefkirjas kaarti sviidi «padjamenüüga»

justkui oleks Carole sedasorti naine, kes on valmis amputeerima oma püüdlused, et temast saaks mehele üks järjekordne silmailu pakkuv aksessuaar

ta pidi end viisakalt ja firmaasju ohustamata mehe kavatsusest välja harutama ja ütles talle, et ta on kihlatud, Frederick Marchmontiga, lisas ta rõhu jaoks

tulivihasena, et mees soovis õõnestada tema raskelt kätte võidetud professionaalsust

täna sunnib ta ennast koosolekusse mõtteliselt positiivsust suunama, lõppude lõpuks on ta riiulites ju virnade viisi Ameerikast tellitud motivatsiooniraamatuid, mis käsivad tal visualiseerida tulevikku, mida sa soovid luua, uskuda, et sa suudad ja oled juba pooleldi päral ning esitledes ennast võimsa isiksusena, tõmbad sa ligi lugupidamist

nii et milliseks ta koosolek kujuneb?

era-kuradi-kordseks!

ainult et talle meenuvad paratamatult kõik nood väikesed torked, äripartnerid, kes kiidavad teda selle eest, et ta oskab ennast nii hästi väljendada, ilma et suudaksid varjata üllatust oma hääles, nii et ta peab teesklema, et pole solvunud, ja naeratama lahkelt, justkui kompliment oleks tõesti üksnes kompliment

ta mõtleb paratamatult noile tolliametnikele, kes kutsuvad ta kontrollimiseks kõrvale, kui ta on kusagil maailmas lennureisil, kandes samasugust portfelli ja kostüümi nagu kõik teised äriinimesed, kes liuglevad läbi tolli – ahistamatult

oh, saaks ta vaid olla üks selle maailma privilegeerituid, kelle jaoks on enesestmõistetav, et neil on õigus surfata üle terve maakera takistamatult, kahtlustamatult, lugupeetuna

paganas, paganas, paganas, ja liugtrepp viib kõrgele, kõrgele, kõrgele

kamoon, kustuta kõik negatiivsed mõtted, Carole, lase minevikust lahti ja vaata tulevikku positiivselt ning kergelt nagu laps, keda ei koorma emotsionaalne pagas

elu on seiklus, mida tuleb võtta avatud meele ja armastava südamega

aga oli too üks kord, tema karjääri alguses, ühel maal, mis oli tuntud oma kohutava suhtumise poolest inimõigustesse, ja olgugi et ta oli neile öelnud, et ta on tulnud kohtuma inimestega nende keskpangast, ja esitas neile selle tõestamiseks dokumendid, mida nad keeldusid vaatamast

tungiti

isegi tema kehasse

nagu oleks ta mingi puupaljas muul, kellel on pool kilo valget pulbrit tuppe topitud või ootab soolestikust väljutamist, pakendatuna väikestese kilekottidesse, mille ta on muidugimõista neelanud samal päeval hommikueineks

võõraste käte sissetung lennujaama voost ära lõigatud vangikongisarnases akendeta ruumis, juures teine kasimatu ja higiplekilises sinises vormis immigratsiooniametnik

kes vaatas pealt

see kõik tõstis ta mälusopist esile mõningaid asju

mõningaid asju, mille ta oli pannud kindla luku taha, vähe jäi puudu, et ta oleks ülekuulamisruumi põrandale kokku varisenud

mis olid lebanud aastaid uinuvas olekus, pärast seda, mis juhtus tol korral, kui Carole oli kolmeteistkümne ja poole aasta vanusena oma elu esimesel peol, kus täiskasvanud ei passinud nagu vangivalvurid, kes rikuvad kõigi lõbu ära

LaTisha juures, kelle ema oli terve nädalavahetuse ära tööalasel täiendkoolitusel ja kelle vanem õde Jayla jättis oma kohustused «lapsehoidjana» sinnapaika, et veeta öö poiss-sõbra pool

kuid andis enne lahkumist LaTishale käsu korralikult käituda ja ütles, et lööb ta maha, kui ta sõbrad koju veab, sest sel juhul jääme mõlemad vahele

ja mida tegi LaTisha, kui kogu pleiss oli nagu esimest korda elus täitsa tema jagu? messis oma bandele, et toodagu pudel ja naiskad toogu meeskad, et asjad oleks tasavägised, ainult nood, kel on kuuspakk, LOL, ja olgu lihases või sisse ei saa, õuks?

Carole’it, kes ei olnud senini poiste vastu huvi tundnud, hüüti 9. klassi supernohikuks, temale pakkus suuremat naudingut matemaatiliste probleemülesannete lahendamise ajugümnastika, milles oli talle eeskujuks ema Bummi, kes kasvatas teda isa surmast alates üksi