P, 4.12.2022

«Me oleme ainsad, kes veel liiguvad. Mind tabab süütunne. Tema ei hakka enam kunagi käima»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Me oleme ainsad, kes veel liiguvad. Mind tabab süütunne. Tema ei hakka enam kunagi käima»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus Allie Reynoldsi pingeline ja põnev debüütromaan «Kildudeks».

Hooaeg on läbi. Jälle on käes see aeg aastast, mil Prantsuse Alpide Diable’i liustik annab välja surnukehasid ...

Väike grupp endisi lumelaudureid saab kutse tulla kokku suusakeskuses, mille lähedal liustikul jäi 10 aasta eest kaduma nende treeningukaaslane Saskia. See tüdruk oli saatan lumelaual, võidu nimel valmis tegema ükskõik mida, äratades nii viha, kuid ikkagi ka armastust oma suurimas rivaalis Millas.

Allie Reynolds, «Kildudeks».
Allie Reynolds, «Kildudeks». Foto: Raamat

Vanade sõprade lahedast kokkusaamisest saab aga tühjas suusakeskuses košmaar, kellegi – aga kelle? – juhitud julm mäng. See nõuab neilt vastuseid, sunnib meenutama, toob esile kümne aasta tagused sündmused, koos sellega süüdistused ja mõnelgi süütunde, muutub üha ohtlikumaks. Sõpruskond on kildudeks. Keda saaks veel usaldada? Ka põgeneda pole võimalik: köistee on peatunud, kõik telefonid järsku kadunud, lisaks veel tugev lumetorm. Nüüd käib võitlus juba elu ja surma peale.

Inglise päritolu kirjanik Allie Reynolds on endine lumelaudur, kes kunagi veetis 5 aastat Alpides, siis aga vahetas lumelaua surfilaua vastu ja kolis Austraaliasse. Pikka aega oli ta tööks inglise keele õpetamine välismaalastele.

Loe raamatust katkendit!

***

«Hei?» Mu hõige kajab betoonseintelt vastu.

Tuttav punavalge köisteevagun seisab oma kohal, ainult et operaatorikabiinis pole kedagi. Päike on Alpide taha kadunud, taevas on roosaks tõmbunud, kuid ometi ei põle kogu ehitises ühtegi tuld. Kus kõik inimesed on?

Jäine tuul näpistab mu põski. Ma tõmbun jope sees külmast kössi. Hooaeg pole veel alanud ja puhkekeskus avatakse alles kuu aja pärast, sellepärast ma ei oodanudki, et teised tõstukid töötaksid, kuid arvasin, et see liin on käigus. Kuidas me muidu üles liustikule pääseksime? Kas ma tulin valel päeval?

Viskan lumelauakoti platvormile ja võtan telefoni välja, et veel kord e-kirja lugeda. Ma tean, et sellest on palju aega möödas, aga kas sa oleksid valmis üheks nädalalõpuks taas kokku saama? Panorama, Diable’i liustik, Le Rocher. Kohtume reedel, 7. novembril kell 5 õhtul köistee vaguni juures. C. x

C tähendab Curtist. Kui kutsujaks oleks olnud keegi teine, oleksin ma kirja vastamata ära kustutanud.

«Hei, Milla!»

Näen Brenti, kes jookseb trepist üles minu poole. Brent on minust kaks aastat noorem, nii et nüüd siis kolmkümmend üks, ja temas on endiselt alles poisilik sarm – lehvivad tumedad juuksed, põselohud –, kuigi ta paistab nüüd kuidagi kulunud ja väsinud.

Brent tõstab mind karukallistusega maast lahti. Ma kallistan teda tugevasti vastu. Mulle meenuvad kõik need külmad ööd, mis ma tema kaisus veetsin. Ma tunnen end halvasti, et pole temaga ühendust võtnud. Kuid pärast seda, mis tol talvel juhtus ... Igatahes ei võtnud ka tema minuga ühendust.

Üle Brenti õla, tumeneva taeva taustal, on näha ähvardavaid teravaid tippe, millele päike enam ei paista. Kas ma tõepoolest tahan seda teha? Veel pole hilja. Ma jõuan veel mingi vabanduse välja mõelda, autosse hüpata ja koju Sheffieldi sõita.

Keegi köhatab meie taga. Tõmbume teineteisest eemale ning näeme pikka ja blondi Curtist.

Millegipärast ma ootasin, et Curtis on täpselt samasugune kui siis, kui teda viimati nägin. Leinast kokku varisenud. Murtud mees. Kuid muidugi pole ta praegu enam selline. Tal on olnud kümme aastat aega sellest üle saada. Või see sügavale enda sisse peita.

Curtis embab mind põgusalt. «Tore sind näha, Milla.»

«Sind samuti.» Mul oli juba tol ajal raske talle silma vaadata, sest ta oli nii paganama kena – on praegugi –, kuid nüüd on see veelgi raskem.

Curtis ja Brent suruvad teineteisel kätt, Curtise nahk tundub Brenti kõrval kahvatuna. Neil on lumelauad kaasas, see pole mingi üllatus. Ilma laudadeta me ju üles mäele ei läheks. Poistel on jalas

teksased nagu minulgi, kuid mind paneb muigama, et nende lumelauajopede alt paistavad nüüd särgikraed.

«Loodan, et minult enda üles löömist ei oodatud,» ütlen ma.

Curtis uurib mind pealaest jalataldadeni. «Sa sobid.»

Ma neelatan. Ta silmad on sama sinised nagu alati, kuid need meenutavad mulle kedagi, kelle peale ma ei taha mõelda. Ja neis puudub soojus, mida ma varem tema juures tajusin. Tema pärast ma ennast kohale vedasin, kuigi olin endale lubanud, et ei tule siia enam kunagi tagasi. Ma juba kahetsen oma otsust.

«Kes veel tuleb?» küsib Brent.

Miks ta minu otsa vaatab?

«Pole aimugi,» vastan ma.

Curtis naerab. «Kas sa siis ei tea?»

Sammud. Meile läheneb Heather. Ja kes see veel on? Dale? Ei või olla – kas nad on endiselt koos?

Dale’i varem nii metsikud juuksed on nüüd stiilseks soenguks lõigatud, kõik augud ja ehted on kadunud. On näha, et tema trendikad lumelauasaapad pole veel sisse sõidetud. Minu meelest on ta väga Heatheri sarnaseks muutunud. Õnneks on naine lubanud tal vähemalt lumelaua kaasa võtta.

Heather kannab kleiti – see on must ja sädelev –, retuuse ja põlvini ulatuvaid saapaid. Sellises riietuses on siin neetult külm, isegi sulejopega. Kui ta mind embab, tunnen ta pikkades tumedates juustes juukselaki lõhna.

«Tore sind näha, Milla.» Heather on enne siia tulemist ilmselt paar jooki võtnud, sest see lause kõlab nii, nagu mõtleks ta seda tõsiselt. Kolmetolliste kontsadega saabastes on ta minust tolli võrra pikem ja see on ilmselt ka põhjus, miks ta need jalga pani.

Ta välgutab sõrmust.

«Te abiellusite?» küsin ma. «Palju õnne.»

«Kolm aastat tagasi.» Heatheri Põhja-Inglismaa hääldus tundub varasemast tugevam.

Brent ja Curtis patsutavad Dale’i seljale.

«Leidsid aega kätt paluda, vennas?» ütleb Brent. Ka tema Londoni kõneviis hakkab nüüd teravamalt kõrva.

«Tegelikult palusin mina teda,» nähvab Heather.

Köisteevaguni uks avaneb kriginal. Tõstuki operaator tuleb lohiseval sammul meie juurde, must suusakeskuse müts silmile tõmmatud. Ta võrdleb meie nimesid kirjutusalusel oleva nimekirjaga ja annab käega märku vagunisse astuda.

Teised astuvad minust mööda.

«Kas kõik on kohal?» küsin ma, püüdes aega võita.

Tõstukimees paistab nii arvavat. Ta tundub kuidagi tuttavana.

Teised on juba vagunis. Vastumeelselt ühinen ma nendega.

«Kes siin veel olema peaks?» küsib Curtis.

«Tõepoolest,»ütlen ma. Mõned küll tulid ja läksid, kuid meie algsest kambast oleme alles vaid viiekesi.

Või täpsemalt öeldes, me oleme ainsad, kes veel liiguvad.

Mind tabab süütunne. Tema ei hakka enam kunagi käima.

Tõstukimees sulgeb ukse. Ma püüan tema nägu näha, kuid enne, kui jõuan hoolikamalt uurida, kõnnib ta platvormi mööda eemale ja kaob oma putkasse.

Vagun alustab kõikudes sõitu. Kui see puulatvade kohal hõljudes üles mäkke, kaduva valguse poole liigub, vaatame kõik lummatult läbi pleksiklaasi välja. Veider on all vaid rohtu ja pori näha. Seal oli alati lumi. Ma otsin ümisejaid, kuid nemad on ilmselt talveunes. Me möödume kaljust ja tilluke Le Rocher’ küla kaob silmist.

Sel viisil õhus rippudes, maastik aknast mööda libisemas, tekib mul väga veider tunne. Me nagu ei tõusekski mäkke, vaid rändaksime ajas tagasi. Ja ma ei tea, kas ma olen valmis minevikuga silmitsi seisma.

Liiga hilja. Vagun jõuab õõtsudes vahejaama. Me astume kotte järel lohistades välja. Siin on külmem kui all ja seal, kuhu me edasi läheme, on veelgi külmem. Prantsuse lipp lehvib tuules. Platoo on inimtühi. Poolel teel üles asenduvad pruunid ja rohelised toonid valgega: lumepiir.

«Ma arvasin, et praegu ulatub lumi juba orgu,» ütleb Brent.

Curtis noogutab. «Nii sa seda kliima soojenemist näedki.»

Siin asub talvel suusakeskuse süda, kust tõstukiliinid igas suunas laiali hargnevad, kuid praegu töötab ainult gondeltõstuk.

Renn oli kohe selle väikese kuuri kõrval. Pikk U-kujuline süvend on praegu vaid mudane kraav, kuid vaimusilmas näen selle kunagisi neitsilikult valgeid seinu. Tol talvel oli siin parim renn Euroopas ja just see tõigi meid siis siia.

Jumal küll, need mälestused. Mul tõuseb kananahk ihule. Võin vaid kujutleda, kuidas me kümme aastat nooremana siin rüselesime ja naersime. Meie viis.

Pluss kaks, keda siin pole.

Jääkülm tuuleiil sasib juukseid mu näo ümber. Tõmban lumelauajope luku lõuani kinni ja kiirustan teistele järele.

Siit edasi viib gondeltõstuk meid Diable’i liustikule, see on üks Prantsusmaa kõrgemaid suusakeskusi. Läikivad oranžid kabiinid ripuvad trossi küljes nagu jõuluehted. Curtis siseneb lähimasse avatud uksega gondlisse.

Heather sikutab Dale’i käest. «Lähme võtame omaette gondli.»

«Ei, jäta nüüd,» vastab Dale. «Me mahume kõik siia.»

Curtis viipab käega. «Ruumi jätkub.»

Heather paistab kahtlevat ja ma saan temast aru. Need väikesed gondlid mahutavad küll paberite järgi kuus inimest, kuid koos kottidega läheb seal kitsaks. See, et temal on see pagana kohver kaasas, ei muuda asja põrmugi paremaks.

Brent kummardub, et oma pikk keha gondli uksest sisse mahutada. «Sa võid mu põlvele istuda, Mills. Anna oma lumelauakott.»

«Dale võib su põlvele istuda,» vastan ma. «Mina istun siia.»

Lõpuks istub Heather Dale’i põlvel ja Curtis nende kõrval, mina ja Brent oleme vastasistmel ning kotid on topitud igale poole meie ümber. Rastapatsideta Dale tundub nii võõrana. Varem meenutas ta oma põhjamaise jumega mulle viikingit. Nüüd sarnaneb ta pigem telemängu saatejuhiga.

Me liugleme kiiresti üle platoo. All valitseb tõeline tühjus. Ma olen unustanud, kui suur see piirkond on. Suvel käiakse siinkandis matkamas, siksakilised rajad viivad üles mäkke. Siis on loodus kindlasti väga ilus – ohtralt õitsevaid mägitaimi –, kuid täna paistavad ainult turritav pruun rohi ja rusused nõlvad. Ei mingeid märke elust, isegi linde mitte. See maa näib viljatuna.

Surnud.

Ei. See magab. Ootab.

Nagu veel miski seal üleval. Ma neelatan ja sunnin end teistele asjadele mõtlema.

Kui me tugipostist mööda logistame, müksab Curtise põlv minu oma. Ta tundub ebatavaliselt vaiksena, kuid ma mõistan seda. Kui juba minul on raske siia tulla, siis temale peab see sada korda hullem olema.

Kutses seda ei mainitud, kuid siiatuleku põhjus on selge. Päev enne seda, kui ma Curtiselt e-kirja sain, võis uudistest lugeda:

Kümne aasta eest kadunud Briti lumelaudur kuulutati pärast juriidilisi vaidlusi tagaselja surnuks.

Ka teistel polnud ilmselt suurt soovi siia tulla, kuid kuidas me saanuksime keelduda? On loomulik, et Curtis tahab mälestada.

Meie all on nüüd lumi, mis kumab hämaruses kahvatulillalt. Üleval kõrguvad Le Rocher’le nime andnud kaljud. Eemal, loodusjõudude meelevallas, kükitab töntsakas ja tume Panorama hoone.

«Kuidas sa sellega hakkama said, Mills?» küsib Brent.

«Millega?» küsin vastu.

«VIP pääsuga liustikule. Köisteesõit ainult meile ja kõik muu. Päris šikk.»

Ma jään teda vaatama. «Mida sa sellega öelda tahad?»

«Praegu on ju kõik suletud. See ei saa odav olla.»

«Miks sa arvad, et mina selle korraldasin? Curtis tegi seda.»

Curtis heidab mulle veidra pilgu. «Kuidas, palun?»

Mis mängu nad mängivad? Me võtame oma telefonid välja. Viimasel korral, kui telefoni siia üles kaasa võtsin, purunes ekraan juba esimesel sõidul ja mu puusale tekkis vastik telefonikujuline verevalum. Pärast seda ei näinud ma telefoni mäele kaasa võtmisega enam vaeva.

Ma näitan neile oma postkasti saabunud e-kirja ja Brent mulle enda oma. Tema kutse on samasugune kui minul, ainult et saatja on M ja kirja all seisab märkus: Kaotasin oma telefoni. Palun saada e-kiri.

«Palun.» Curtis välgutab enda oma – täpselt samasugune kui Brentil.

Ma pole kunagi suutnud Curtisest aru saada. Kas see on tema arusaam naljast?

Kabiin rappub, kui me järgmisest tugipostist möödume, ja mu kõrvad hakkavad plõksuma. Tõus muutub siin järsemaks. Algab pikk ronimine üles liustikule.

Ma pöördun Dale’i ja Heatheri poole. «Mis teie kutsel seisis?»

Dale kõhkleb.

«Samamoodi kui teil,» vastab Heather mõlema eest.

«Kas saatja oli M või C?» küsib Brent.

«Mmm, M.» Heather heidab mulle kiire pilgu.

Miks mul on tunne, et ta valetab? «Kas ma võiksin seda näha?»

«Mul on kahju,» ütleb Heather. «Ma kustutasin selle ära. Kuid see oli täpselt selline nagu neilgi.»

Märksõnad
Tagasi üles