«Kui palju elusid see liustik on nõudnud. Ja kui palju surnukehi ikka veel selle sees on»

Foto: Shutterstock

Eesti keeles ilmus Allie Reynoldsi pingeline ja põnev debüütromaan «Kildudeks».

Hooaeg on läbi. Jälle on käes see aeg aastast, mil Prantsuse Alpide Diable’i liustik annab välja surnukehasid ...

Väike grupp endisi lumelaudureid saab kutse tulla kokku suusakeskuses, mille lähedal liustikul jäi 10 aasta eest kaduma nende treeningukaaslane Saskia. See tüdruk oli saatan lumelaual, võidu nimel valmis tegema ükskõik mida, äratades nii viha, kuid ikkagi ka armastust oma suurimas rivaalis Millas.

Vanade sõprade lahedast kokkusaamisest saab aga tühjas suusakeskuses košmaar, kellegi – aga kelle? – juhitud julm mäng. See nõuab neilt vastuseid, sunnib meenutama, toob esile kümne aasta tagused sündmused, koos sellega süüdistused ja mõnelgi süütunde, muutub üha ohtlikumaks. Sõpruskond on kildudeks. Keda saaks veel usaldada? Ka põgeneda pole võimalik: köistee on peatunud, kõik telefonid järsku kadunud, lisaks veel tugev lumetorm. Nüüd käib võitlus juba elu ja surma peale.

Inglise päritolu kirjanik Allie Reynolds on endine lumelaudur, kes kunagi veetis 5 aastat Alpides, siis aga vahetas lumelaua surfilaua vastu ja kolis Austraaliasse. Pikka aega oli ta tööks inglise keele õpetamine välismaalastele.

Loe raamatust katkendit!

***

Ma ei tea, mida ma üleval näha loodan. Muusikat? Küünlaid? Šampanjakandikutega kelnereid?

Kuid seal ei oota meid midagi sellist. Hämaralt valgustatud platvorm on tühi, ka operaatori kabiinis pole kedagi. Me lohistame oma kotid gondlist välja. Sireen undab ja gondel liigub peatuskohta. Ilmselt juhivad nad seda alt, säästes nii personalikuludelt. Meie saabumist näitas neile pea kohal asuv turvakaamera. Kuid pärast segadust sellega, kes meid siia kutsus, tekitab kõik see pisut kõhedust ja Heatheri kortsus kulmu põhjal võin oletada, et ka tema arvab nii.

Brent vaatab minu poole. «Kas me jätame asjad praegu siia?»

«Ära minult küsi,» vastan talle.

Ta paneb oma kotid maha. Ma kõhklen ja viskan ka enda omad sinna. Siin pole kedagi, kes võiks need varastada.

Metallvõrest trepiastmed sobivad saabaste lumest puhastamiseks. Üles jõudes ma juba hingeldan, sest õhk on siin hõre. Lükkan Panorama kahe poolega ukse lahti. Ja hingan sisse kolkunud puusuitsu hõngu. Pean hetkeks silmad sulgema. Sest see on minu talvede lõhn, rohkem kui miski muu.

Curtis vajutab lülitit ja puitpaneelidega kaetud koridoris süttib valgus. Tavaliselt müdistab siin pidev suusatajate ja lumelaudurite rodu, kes tungleb suusakappidest mööda ja peauksest välja liustikule, kuid täna õhtul on maja kõhedakstegevalt vaikne.

Curtis seab käed suu ümber ruuporiks. «On siin keegi?»

Brent vaatab jälle minu poole, Dale samuti. Mu mõtted liiguvad uuesti kutsete juurde. Kas üks neist võis selle korraldada? Ei, ilmselt mitte. Nagu Brent rõhutas, pole hooaeg veel alanud ja keskus on suletud. Praegu peab nädalalõpp siin üleval maksma tuhandeid. Internetis leiduva info põhjal tean, et Curtisel läheb hästi. See peab olema tema. Aga milleks kogu see salapära? Ja kas teised on ka sellega seotud või pani ta nad mingil viisil uskuma, et mina kutsusin kõik siia?

«Keegi peab siin olema,» ütleb Curtis. «Vaatame ringi.»

Igaüks kiirustab ise suunas minema nagu teemaparki lahti lastud lapsed. See koht on täielik labürint. Ainus ehitis miilide raadiuses, mitmeotstarbeline laialivalguv kompleks, kus asub mäepääste, juhtimiskeskus ja kõik muu, mida külastajad ja personal võivad siin üleval vajada. Ma tean restorani ja tualette, kuid see on kõik. Ahjaa, kord veetsin ka öö ühes siinses tillukeses ühistoas – Prantsusmaa kõige kõrgemal mägedes asuvas noortehostelis.

Ma kiirustan mööda koridori edasi, vajutades möödudes valgustite lüliteid. Rohkesti suletud uksi. Mõned on lukus, mõned mitte. See siin avaneb. Jumal küll, see võib olla just see tuba, kus ma tookord magasin. Niiskuse ja kopituse lõhn vallandab mälestused. Brent minu all madratsil, tema suured käed mu puusadel. Ma jõllitan kitsast ühe inimese koikut. Siis astun välja, sulgedes kindlalt ukse enda taga.

Järgmine uks viib pesulattu – männipuust riiulitel seisavad karedate valgete rätikute ja kulunud linade virnad, ninna tungib odava pesupulbri lehk. Edasi minnes tunnen toidu lõhna ja võin päris kindel olla, et siin asub köök. Tohutul pliidil seisab kaks kastrulit. Ma kergitan nende kaasi. Ühes on lihahautis, teises köögiviljapüree. Veel soojad. See võib olla meie õhtusöök, aga kus on siis personal?

Nüüd jõuan tualetini ja lükkan ettevaatlikult ust – see ruum on tühi ja pime. Järgmine on söögisaal, samuti pime, kuid õhus on nii palju suitsu, et see ajab mind köhima, kuigi kaminas pole tuld. Ma olen veetnud siin tunde, soojendades kohvikruusi ümber sõrmi ja oodates lumetormi lõppu, kuid praegu on lauad tühjad. Pööran nüüd ümber koridorinurga. Teised peavad juba ülemisel korrusel olema, sest ma ei kuule enam kedagi siin all ringi liikumas.

Veel laoruume, veel lukus uksi. Lambilülitite taimerid on seadistatud nii lühikesele ajale, et vahel kustub valgus enne, kui olen jõudnud järgmist lülitit vajutada, nii et jään täielikku pimedusse ja pean teekonda jätkama seina kobades. Vaikus on õudustäratav. Kui keegi mõne ukse tagant välja hüppaks, võiksin südamerabanduse saada.

Lõpuks näen tuttavat pilti: mu ees on liustikule viiv peauks. Kiirustan selle poole. Keegi ei ole nii hilja õhtul väljas ja ilmselt on uks lukus, aga kui pole, tahan hingata sõõmu seda jäist õhku. Sellest on nii palju aega möödas.

Uks avaneb. Tuul tungib tekkinud pilust kileda vingumisega sisse. See kõlab veidralt inimlikuna. Ma tõmban ukse uuesti kinni ja seisan paigal, ise raskelt hingates. Ma teadsin, et siia tagasitulek võib keeruline olla. Liiga palju uksi, mida ma parem ei avaks.

Võta ennast kokku, Milla.

Hea küll. Ma saan sellega hakkama. Kui olen paar jooki alla neelanud, saab minuga kõik korda.

Ülemisel korrusel on saal, kus korraldatakse pulmi ja muid üritusi. Sellisele väikesele puhkekeskusele on see hea lisateenimise võimalus, eriti väljaspool hooaega. Ma olen seda ainult piltidel näinud, kuid ilmselt on kõik teised juba seal, sest siin all pole kedagi näha.

Ongi trepp. Üleval on raske tuletõkkeuks ja tundub, et teisel pool seda on õhk veelgi külmem. Kerge lõhn. Tuttav. Mis see on? Võib-olla Heatheri parfüüm?

Hääled parempoolse ukse taga.

Uksel on silt: Stopp! Mäng käib. Jätke telefonid korvi.

Ma hingan välja. Mäng. Ilmselt mingi viktoriin, lumelauasõidust või sellest, mida me üksteisest mäletame. Midagi, mis paneb meid vanadest aegadest rääkima. See on nii Curtise moodi, anda meile sel viisil teada, mida me peame tegema, ja hoida kõik väline eemal, et see ei juhiks meie tähelepanu kõrvale sellelt, mida ta on kavandanud. Ma hakkan telefoni korvi panema. Ainult et ...

Silt köidab uuesti mu tähelepanu. Mäng käib. Mina ütlesin kunagi need sõnad ... Ei. See on liiga levinud väljend. See ei tähenda midagi. Ma viskan oma telefoni nelja korvis lebava juurde ja astun sisse.

Saal eendub mäe kohale, paks valge vaip on inspireeritud ümbritsevast lumest ning valgeks ja hõbedaseks värvitud mööbel on kahtlemata mõttetult kallis. Satiinkattega pehmed toolid, kroomitud karkassiga klaaslauad. Siin valitsev küllus on alumise korruse rustikaalse sisustuse täielik vastand. Ka lõhn on siin teine. Läppunud puusuitsu asemel on tunda värske värvi hõngu.

Kogu tagasein on üks tohutu aken, valged sametkardinad on lindiga kõrvale seotud. Päevavalges avaneb siit kindlasti võimas vaade, kuid praegu valitseb väljas täielik pimedus. Mitte ühtegi tuld ei paista. Meie praeguses olukorras õudustäratav, kuid väga ilus koht pulmapeo korraldamiseks.

Kui sa suudad unustada, kui palju elusid see liustik on nõudnud.

Ja kui palju surnukehi ikka veel selle sees on.

Ära mõtle sellest.

Siin on nii külm, et ma näen oma hingeauru. Samuti niiske. Seda ruumi pole ilmselt kuude kaupa kasutatud. Kõigil teistel on joogid. Minu kõrval hõbekandikul seisab üksik õlu – Kronenbourg 1664. Pudeliklaas tundub mu pihu vastas jääkülmana. Mulle meeldisid selle magusa ja kihiseva Prantsuse õlle väikesed pudelid. Ma pole pärast siinviibimist seda enam joonud.

Oleme endiselt ainult viiekesi. Personal peab kusagil kaugemal olema. Curtis vaatab pidevalt ukse poole. Mida ta on korraldanud?

Heatheri prantsuse maniküüriga sõrmed kaarduvad mu randme ümber. «Kas sa mängu nägid?»

«Mis mängu?»

Ta tirib mind üle vaiba kõrge puukasti juurde, mis seisab madalal laual. Selle kõrval on pastakad, peened kreemi tooni ümbrikud ja kaardid. Ning kiletatud leht, millele on trükitud «Jäämurdja» ja mängu õpetus. Rikkalike kaunistustega nagu tavaliselt matuseteenistusel jagatavad lehed.

Ja pulmades, tuletan endale ruttu meelde.

Kirjutage siia üks saladus, midagi enda kohta, mida keegi teine ei tea. Pange see kasti. Võtke ümbrikud ükshaaval välja ja mõistatage, kes mida kirjutas.

Ma vaatan uuesti Curtise poole, mulle teeb nalja, et ta on nii palju pingutanud, kuigi meile oleks piisanud ka lihtsalt võimalusest ennast purju juua. Ta astub minust mööda akna juurde, pühib klaasile kondenseerunud vee laiali ja vaatab välja. Oma nõtkete liigutustega on ta mulle ikka sportvõimlejat meenutanud ja see pole muutunud. Võimas graatsia on temas endiselt alles.

Enne, kui söandan talle läheneda, on mul rohkem alkoholi vaja, sellepärast astun hoopis Brenti juurde. Mind üllatab õllepudel tema käes. Varem ta ei joonud.

«Oled sa viimasel ajal lumelauaga sõitmas käinud?» küsin Brentilt.

«Kord aastas,» vastab ta. «Rohkem ei saa ma endale lubada. Ma sõidan enamasti rulaga.»

«Seda võin ma juba su tosse vaadates öelda.»

Brenti DC rulatossud on ühe varba kohalt nii kulunud, et sokk paistab läbi. DC oli varem tema sponsor, kuid selle paari on ta arvatavasti ise ostnud. Mind liigutab, et ta on tootemargile truuks jäänud, kuid Brent ongi selline.

Tol talvel oli ta kõigest kakskümmend üks, kõhna keha ja teismelise energiaga poiss. Nüüdseks on ta pisut kosunud. Raske öelda, mis ta lotendavate riiete all peidus on, kuid võib arvata, et ta on endiselt heas vormis. Samuti kannab ta endiselt rebadel teksaseid.

Tänu indialasest isalt päritud kenale tõmmule välimusele oli Brent enne seda, kui ta lumelauduri karjäär hoogu kogus, lühikest aega edukas modell. Ma olen vahel internetist tema kohta infot otsinud, kuid ta Instagrami konto ei paljasta kuigi palju. Tahaksin küsida, kas tal on kaaslane – või koguni lapsed –, kuid see jätaks vale mulje. Tegelikult tahan ma ainult seda teada, kas ta on õnnelik.

«Nii et sina tõepoolest ei kutsunud mind siia?» küsib Brent.

«Ei,» vastan ma. «Ma ju ütlesin sulle.»

Curtis vaatab ruumi teisest servast mulle otsa, tundudes ... murelikuna? Eks vist sellepärast, et ta ei tea, kuhu personal on kadunud.

«Kas sina sõidad veel?» küsib Brent, püüdes ilmselgelt vestlust ohutumale pinnale tüürida.

«Pärast siit lahkumist pole enam sõitnud,» vastan ma.

«Tõsiselt? Mitte kordagi?»

«Tööd on palju.» Ma näen, et see üllatab teda. Tol talvel oli lumelauasõit ainus asi, mis mulle pähe mahtus, ja ma uskusin ikka, et teen seda kuni kõrge vanuseni.

Tegelikult on asi selles, et ma kardan. Kardan seda, milliseks see mind muuta võib ja et ma võin veel kellegi elu hävitada. Sel hetkel, kui ma lumelaua alla panen, pole miski muu enam tähtis.

Brent ei tea, mida ma tegin, mitte kõike. Keegi neist ei tea.

Ja ma kavatsen seda saladust hoida.