:format(webp)/nginx/o/2022/10/07/14883618t1h7ed2.jpg)
Modell ja näitleja Emily Ratajkowski, kes on kirjutanud raamatu «My Body» (Minu keha), loeb palju ja eelkõige feministlikku kirjandust. Erinevatele väljaannetele intervjuusid andes on ta soovitanud üksjagu head lugemist, siin on mõned tema lemmikraamatud, mis on ka eesti keelde tõlgitud.
Gustave Flaubert, «Madame Bovary»
Normandia väikelinnas elav arst Charles Bovary abiellub pärast oma naise surma noore tütarlapsega, kes on saanud hariduse kloostrikoolis ning lugenud ohtralt populaarseid romaane. Emma Bovary leiab, et elu provintsiarstiga ei paku talle kõike seda, millest ta on unistanud. Eelkõige jääb ta elus vajaka romantikast ning nii järgnebki mitu armulugu, mis toovad aga kaasa pettumused.
«Madame Bovary» teemad on mitmes mõttes aegumatud ning küllap sellepärast ilmubki raamatust üha uusi trükke ning selle põhjal on tehtud mitu menukat filmiversiooni.
Lucia Berlin, «Koduabilise käsiraamat»
/nginx/o/2022/05/31/14591143t1h4adb.jpg)
Lucia Berlin (1936–2004) sündis Alaskas, tema lapsepõlv möödus – pärast lühemaid perioode Idaho, Kentucky ja Montana kaevanduslinnades – El Pasos Texases ja teismeiga Santiagos Tšiilis, ta omandas ülikoolihariduse Albuquerques New Mexicos, lävis luuletajate, kunstnike ja muusikutega New Yorgis, elas seejärel Mehhikos, Californias ja Colorados. Kolmekümne kahe aastaselt oli ta kolm korda lahutanud (üks skulptor ja kaks džässmuusikut) ja nelja poja ema.
Lapsepõlves kannatas ta väärkohtlemise ja täiskasvanuna alkoholismi all, terve elu saatis teda skolioos ja vanemas eas selle tagajärjena hapnikuballoon. Ta töötas kirjandusõpetajana, koristajana, kõnekeskuse operaatorina, haiglaametnikuna ja ülikooliõppejõuna, sattus sõltlasena vanglasse, võõrutusravile ja psühhiaatriahaiglasse, kirjutas elu jooksul 77 novelli ja saavutas maailmakuulsuse 11 aastat pärast surma, kui ilmus käesolev jutukogumik «Koduabilise käsiraamat».
Harper Lee, «Tappa laulurästast»
«Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.» Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo «tõelist laulurästast» – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise'i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.
«Tappa laulurästast» põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui kolmkümmend miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), aastaid on see olnud menukite seas ka Eestis, kus on valminud mitmeid kordustrükke. Raamat võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962.
Sally Rooney, «Vestlused sõpradega»
Lucia Berlin, «Koduabilise käsiraamat».
Raamat
Frances on 21 aastat vana, tüüne ja tähelepaneliku loomuga. Üliõpilase ja algaja kirjanikuna pühendub ta intellektuaalsetele otsingutele ning oma ilusale ja lõputult enesekesksele sõbrannale Bobbile. Tüdrukud esinevad Dublinis luuleõhtul, kus Melissa-nimeline ajakirjanik nende ande avastab. Kui nad Melissaga lähemalt suhtlema hakkavad, tuleb Francesel vastumeelselt tunnistada, et Melissa peen kodu ja kena abikaasa avaldavad talle tegelikult muljet. Frances usub, et eraomand on saatanast, ja Nick, Melissa näitlejast abikaasa, paistab kui patriarhaadi kehastus. Ent kuitahes lõbus flirt Nickiga ka esialgu ei tunduks, areneb sellest kummaline lähedus, mida ei Frances ega Nick oodatagi ei oska.
Briljantselt täpne ja teravalt taiplik «Vestlused sõpradega» kujutab elavalt nooruse võlu ja karisid.
John Berger, «Nägemise viisid»
John Bergeri raamat «Nägemise viisid» muutis inimeste mõtteviisi kunstist ja kunstikriitikast. See pöördeline teos näitab, kuidas seda, mida me näeme, mõjutab alati terve hulk eelarvamusi, mis puudutavad ilu, tõde, tsivilisatsiooni, maitset, ühiskonnakorraldust, kunsti positsiooni jms. Berger koorib õlimaalidelt, fotodelt ja graafiliselt kunstilt ükshaaval tähenduslikke kihte, osutades et pilte nähes me pelgalt ei vaata neid, vaid osaleme palju mitmekülgsemas tõlgendusprotsessis.
Kunstiajalugu pole Bergeri järgi mitte eri stiilide vaheldumise ajalugu, vaid erinevate nägemisviiside ajalugu, mis piiritleb seda, mida me kunstiteost vaadates üldse näeme ja tähenduslikuks peame. BBC samanimelisel 4-osalisel sarjal põhinev raamat ilmus esmakordselt 1972. aastal ja on järgneva poolsajandi jooksul kujunenud visuaalkultuuri ja kunstiajaloo klassikaks.
Allikad: Elle, Vogue, The Week
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)