Mis toimus legendaarse seiklussaate kaadri taga

Bear Grylls Austraalias telesarja "Man vs Wild" filmimisel. Foto: Luis Enrique Ascui/Discovery Channel/AP/Scanpix

Bear Gryllsi «Ära anna iial alla» on pööraste telesarjadega loodusseikleja teine autobiograafia. Raamat lubab kaadritaguseid ja muud põnevat. Ma ei ole tegelikult väga palju Gryllsi saateid vaadanud, aga mulle väga meeldisid tema «You vs Wild» Netflixis ja «World's Toughest Race: Eco-Challenge» Amazonis, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Raamat vastas pooleldi mu ootustele. Bear kirjeldab oma saadete valmimist, kustutab kõigi uudishimu rääkides neist kõige-kõigematest kogemustest - eriti ekstreemsetest oludest, eriti rõvedatest hetkedest, eriti nappidest pääsemistest. Kõik need surmalähedased kogemused panid ahhetama ja mällu sööbisid mitmed õõvastavad stseenid, nagu see, kus ta pani omale mao pea suhu, et sel kael läbi hammustada või selline tore delikatess kui kitse munandid. Ühesõnaga, kaadritagused olid päris karmid ja tihti eluohtlikud. Ei mingeid proove, vaid kõik tuli enamasti ühe võttega purki saada.

Bear Grylls, «Ära anna iial alla».

Raamat

Aga! Mulle jäi kaadritagustest väheks, oleksin tahtnud neist veel rohkem lugeda, eriti just neist hilisematest saadetest, mida ma ise olen näinud. Selle asemel vajus raamatu lõpp ära ja jäi korrutama mehe elutõdedesid. Ta suskas niigi oma mantra ÄAIA igale poole, kuhu vähegi sobis. Mulle ei istunud üldse Beari stiil, kuidas ta alustas ühe teemaga ja hüppas siis järsku teise juurde, et hiljem tagasi esimese rüppe naasta. Niimoodi oli raske süveneda ja kõik jäi kuidagi pinnapealseks.

 

Oma eraelu koha pealt on mees küllaltki kidakeelne, kuid ta pere käib raamatu lehtedelt siiski läbi. Mu meelest oli maru vahva, kuidas nad Londoni korteri asemel ostsid paatmaja JA terve saare. Beari armastust oma kodu vastu oli läbi lehtede tunda.

 

Lisaks kaadritagustele pajatab mees oma võitlusest meelelahutusmaailmaga. Bear Grylls tahtis haarata ohjad enda kätte, ise otsustada, mis saateid ja kellele teha. Ta ei tahtnud järgida sama rada, mida teised, ja lüpsta edukat saateformaati, kuni see ammendub. Mees oli omamoodi teerajaja, kes murdis vabaks suure ettevõtte alt, et oma asja ajada. Valik oli riskantne, aga tasus end ära. Tööpakkumisi sadas sisse uksest ja aknast. Seiklussarja kuulsate külalistega saatis eriline menu ning erinevate staaridega läbitud seikluseid, mille üle Bear uhkust tunneb, on jõudnud ka selle raamatu kaante vahele. Kõik see suurendas mu austust tema vastu. Muide, üllatus-üllatus, Bearile ei meeldi tegelikult üldse kaamera ees olla.

Muidugi sütitas see teos isu vaadata nii vanemaid kui uuemaid Bear Gryllsi sarju. Ehk võtan millalgi ette ka tema esimese autobiograafia «Muda, higi ja pisarad», mis räägib mehe kujunemisest enne ellujäämissaateid.