Cleese ütleb, et sellest on küll palju aastaid möödas, kui ta «Sõda ja rahu» viimati luges, kuid siiani mäletab ta teatud lõike raamatust väga selgelt. Nimelt jätsid talle kustumatu mulje kirjeldused meestest, kes ratsutasid sõtta teades, et paari tunni pärast võivad nad olla surnud või raskelt haavatud.
«Wolfe’i suur romaan 1980. aastate New Yorgist on täiesti suurepärane raamat,» usub Cleese. «See tegi mulle palju rõõmu ja tänu sellele sain nii mõndagi teada Ameerika ühiskonna teatud osast.»
Kingsley Amis, «Õnneseen Jim»
John Cleese on Kingsley Amisega korra ka kohtunud ja kirjanik jättis talle väga hea mulje. Ta on küll üsna pahur kuju, kuid kirjutab imeilusalt. «Oma esimeses romaanis kirjutab ta väikeses ülikoolis töötavast ajalooõppejõust, kelle nimi on Dixon. Dixonil on imeliselt naljakad fantaasiad ja Margaret, tema kunagine tüdruksõber, on üks kohutavamaid inimolendeid ilukirjanduses,» kiidab Cleese. «Mäletan, et lugesin seda Hispaanias basseini ääres ja ma tõesti häirisin inimesi enda ümber, sest puhkesin pidevalt hüsteeriliselt naerma.»