Kuidas õrna hingelaadi ja vähese rammuga Karl Ristikivist hetkega tunnustatud kirjanik sai
Kuueteistkümnendal oktoobril möödub 110 aastat Ristikivi sünnist. See annab suurepärase põhjuse piilumaks eesti kirjanduses olulise vaimuhiiglase minevikku. Kes ta oli väljaspool oma loomingut? Mis elu elas see eraklik eksiilkirjanik, kes on meieni toonud tuntud teosed nagu «Hingede öö» (1953), «Tuli ja raud» (1938) ning fiktiivse ajalookroonika: «Põlev lipp» (1961), «Viimne linn» (1962) ja «Surma ratsanikud» (1963)?
Kehvakese stardipaketiga Läänemaa poiss
Karl Ristikivi sündis karjanaisest Liisu Ristikivile 16. oktoobril 1912. Isa tal pildis ei olnud ja Karlist huvitatud polnud. Ainult emaga toimetulek oli keeruline ja nii nägi noor Ristikivi majanduslikke raskusi ja vaesust juba lapsena. Ema Liisu oli aga karm üksikema, kes armastas väikest Ristikivi pigem malbuseta. Erinevalt Karl Ristikivist ei olnud nende suguvõsa just vaimsete huvide ja annetega õnnistatud, nad olid pigem lihtsad talupidajad.
Vaimuhiiglase tunnuseid ilmutas juba varakult
Läbi tema haridustee on märgata, et Ristikivi on ilmutanud tarkuse märke. Kuigi üldkohustuslikku kooliteed Vana-Varbla endises mõisahoones pidi alustama juba 8. eluaastast, siis Ristikivi pandi sinna alles 10-aastase poisina. See aga tema arengut kuidagi ei pidurdanud ja juba varsti viidi ta teise klassi üle. Ainult 4 aastaga lõpetas ta Varbla 6-klassilise algkooli. Lõputunnistusel olid tal hinded kõigis ainetes «head» (sel ajal kõrgeim hinne).
Kodutu väikepere
Emaga koliti tihti ühest kohast teise. Lapsega tüdruk, kes pole mehele saanud, polnud sellel sellel ajal just tunnustatud. Alandust ja viltuvaatamist võis kohata igal pool nii ema kui ka poeg. Nii sai kolitud palju sugulaste juurest tööandjate juurde ja vastupidi. Päris oma kodu Ristikivil lapsepõlve jooksul ei tekkinudki. Ka valla kooli internaadis ei pidanud ta kaua vastu, kuna oli seal tagakiusatud. Küll aga emaarmastus tuli siinkohal appi ning internaati ta jääma ei pidanud.
Ema tegi kõik, et poiss saaks Tallinnas hea hariduse
Koolijuhataja ja õpetajad veensid ka ema Liisut, et poiss peaks saama korralikuma hariduse, kuna talle on võimekust antud rohkem kui vaja. Ema oli valmis võtma enesele suurema koorma, et saaks pojale head haridust võimaldada. Mõlemad said mõisa tööle, kus ema pidi peaaegu sunnimaist tööd rabama aasta läbi ja poeg suvevahetustel. Tänu sellele aga sai noor Ristikivi minna Tallinna kooli ning elamiseks toa korteris, Kooli tänava alguses, Balti jaama taga.
Kas Ristikivi oli geenius ja polümaat?
Tallinnas käis Risitikivi Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis, kus saadi üldharidusteadmised, kuid pandi sealjuures tugevat rõhku matemaatikale. Kui võiks arvata, et tulevase kirjaniku tugevus oli humanitaarainetes, siis oli ta väga andekas ka reaalainetes. Õpihimuline nooruk tuli kõigega toime ilma eriliste pingutusteta ja oli oma kolmekümne klassivenna hulgas üks kõige edukamaid. 1930. aasta kevadel lõpetas ta 17-aastasena kaubanduskooli, kõigis ainetes kõrgeima hindega (välja arvatud joonistamine ja ilukiri). 19-aastasena tõestas ta jälle, et tal on tõepoolest erakordseid vaimsed võimed. Ta suutis lõpetada üheainsa õppeaasta jooksul viieklassilise Tallinna humanitaargümnaasiumi. 1932. aasta kevadel Tallinna Kolledži lõpetanute hulgas olid tema õpingute tulemused lõputunnistusel kõigis põhiainetes kõige kõrgemad, ainult joonistamises ja vene keeles sai ta rahuldava tulemuse.
Suur vaim vaikses loomuses
Iseloomult oli Karl Ristikivi väga vaikne ja omaette hoidev laps. Ta oli õrna hingelaadi ja vähese rammuga. Polnud väga innukas kaasa lööma lastele omastes vallatustes, vaid huvitus raamatutest üle keskmise rohkem kui teised lapsed. Ka noorukina ei arvanud ta palju maistest naudingutest. Loomuomane tagasihoidlikkus koos täieliku materiaalse sõltuvusega olid vast kõige kindlamaks tagatiseks, miks teismeea lollused jäid tegemata. Ta polnud kuigi seltsiv, või siis oli seda ainult kitsas suhtlusringis. Kooliski jäi ta pigem ikka tahapoole ja seina äärde. Isegi Tartu värvikast üliõpilaselust sai Ristikivi esialgu osa vaid vaikse vaatlejana. Kuigi kõigi vastu sõbralik ja taktitundeline, oli ta siiski väga tagasihoidlik ja pigem viisakusega poolehoidu võitev. See eest oli tal olemas ka oma kitsas ringkond, kes teadsid teda vaimuka ja seltsiva persoonina.
Nautis ka ajaviitekultuuri
Ristikivi ei vastandanud kõrgkirjandust ja ajavaatekirjandust. Teda köitsid näiteks väga kriminaalromaanid. Luges neid ka hilisemas eas, kui oli juba nimekas kirjanik. Kasutas kriminaalromaani motiive ka enda loomingus. Samuti nautis ta kinos käimist ja elas kaasa ka lihtsamatele ajaviitefilmidele. Meelelehautuskultuur ei tekitanud temas kui intellektuaalis mingit sisetõrget.
Ei saanud ülikooli õppima seda, mida ta oleks tahtnud, leppis sellega, mis sai
1936. aasta sügisel avanes Ristikivile võimalus teoks teha ammune soov: jätkata õpinguid Tartu Ülikoolis. Lasteraamatute võistlustele saadetud käsikirjad tegid ta 450 krooni võrra rikkamaks ja olles harjunud leppima vähesega, oli see tema jaoks tervelt aastaaja raha. Kuigi ta oleks tahtnud saada filosoofiateaduskonna üliõpilaseks, siis jõudnud Tartusse veidi liiga hilja, tuli tal poolsunnitult leppida loodusteaduse osakonnaga. Nii tuli tal uppuda zooloogiasse, botaanikasse, füüsikasse ja keemiasse. Ent needki läbis ta täiesti edukalt. Seitsmest eksamist kuus sooritas ta maksimaalhindele.
Kirjanduslik läbimurre ja Tammsaare isiklik tunnustus
«Looduse» romaanivõistluse võit 1938. aastal tõi talle 1000-kroonise auhinna ja ka üle ootuste tugeva tunnustuse. Kellelgi staažikatest žüriiliikmetest polnud pähe tulnud kujutleda «Tule ja raua» autorina nii noort autorit. Kuigi skeptikuid tema teose suhtes ka leidus, siis need hääled summutas Tammsaare avaliku kirjana vormistatud sõnavõtt, mis kandis pealkirja «Tõe ja õiguse pärast». Tammsaare avaldas tunnustust uustulnuka kirjanduslikele võimetele ja ei varjanud oma poolehoidu. «Tuli ja raud» tegi Ristikivist hetkega maineka kirjaniku.
Ema matused oli tema viimane külastus kodukanti
1942. aasta aprillil suri ta ema. Et see matuselkäik jäi ühtlasi ka viimaseks käiguks kodukanti ja viimaseks kokkusaamiseks sugulastega, seda Ristikivi tollal mõistagi ei võinud ette teada.
Nelja meetri kaugusel surmast
27. jaanuaril 1943 pommitas Tartut Nõukogude lennuk, tabades muu hulgas ka hoonet, kus asus majandusgeograafia instituut, ja möödus seina tagant, nelja meetri kauguselt Ristikivist, kes parasjagu telefoniga rääkis. Pomm õnneks ei lõhkenud ja jäi pidama ülikooli apteegi keldris.
Miski ei hoidnud teda enam Eestis kinni
1943. aasta 26. novembril ööl viis kaluripaat Ristikivi koos teiste põgenikega üle lahe Soome. Soomes hakkas ta tööle sekretäri ja asjaajajana Eesti Büroos. Sinna ta aga pidama ei jäänud ja hankis endale Rootsi saatkonnalt sissesõiduviisa, mille kehtivus oli küll ainult kolm päeva, kuid sellest piisas, et sõjast kaugemale põgeneda. Neljandal päeval paigutati ta juba koos teiste põgenikega Põhja-Rootsis ajutisse laagrisse. Kodumaale turistina Ristikivi tagasi ei tulnudki.
/nginx/o/2022/10/11/14891625t1h9d22.jpg)
Rootsis uue eluga kohanemine polnud talle kõige raskem
Ristikivi viibimine põgenikelaagris kestis ainult mõne kuu. Kohanemist uues töö- ja elupaigas soodustas see, et Ristikivi polnud rootsi keeles enam päris algaja. Üksjagu oli ta õppinud juba kaitseväeteenistuse ajal Haapsalus noarootslaste käest ja jätkanud hiljem õppimist omal käel Tallinnas. Nõnda sai ta keelelistest suhtlemisraskustest ruttu üle. See võimaldas talle tööd ka Uppsala ülikoolis. Küll aga ainult geograafiainstituudi arhiivitööliseks, mis teda pikalt ei rahuldanud.
1947. aastal õnnestus Ristikivil leida enesele tööjärg Stockholmis, Statistika Keskbüroos. Elujärje suhteline paranemine tuli alles 1949. aastal, kui Ristikivi lõpuks oli Stockholmis esialgse peavarju leidnud (allüürnikuna üksildase vanahärra Carlbergi korteris) ja asunud riikliku kindlustusasutusse teenistusse.
Rootsis oli ta siiski tundmatu vaene kirjanik
Kirjanduslik töö talle paraku elatist ei pakkunud (pagulaspublik oli siiski väga väike). Ühes 1960. aastail Rootsis avaldatud artiklis toodi esile eksiilkirjanike töötasu, mis osutus poole madalamaks koristaja omast. Nii polnud raha ei stiimul ega kompensatsioon. Ristikivi kirjutas üksnes omaenda sisemisest eneseväljendusvajadusest.
/nginx/o/2022/10/11/14891629t1h2f31.jpg)
Osa Ristikivi testamendist läks Rhodose saare kaluriperekonnale
Ristikivi sai palju inspiratsiooni puhkusereisidelt. Tegi väljasõite nii Itaaliasse, Hispaaniasse, Madalmaadesse, Šveitsi, Norrasse kui ka Kreekasse. 1960. aasta mais jõudis kirjanik Ateenasse ja sealt edasi Rhodose saarele. Just Rhodose saar kütkestas Ristikivit sedavõrd, et juba järgmise aasta mais läks ta sinna tagasi. Tema kohta küllaltki tavatu oli lähedane sõbrunemine ühe kohaliku kaluriperekonnaga. See on pere, keda Ristikivi on püsivalt meeles pidanud. Ka oma testamendis jättis ta perekond Arvanitise vanimale pojale 5000 krooni. See vast on üks vähestest väga lähedastest suhetest, mis Ristikivil oli.
Lõpuaastatel võitles depressiooniga
Depressiooni üle hakkas ta kurtma seitsmekümnendate aastate algul sõpradele-tuttavatele saadetud sõnumites, kus masenduse mainimine aina sagenes. Pooleliolevad ja plaanitavad kirjatööd olid need, mis aitasid omajagu hoiduda «hallist depressioonist».
Suri üksinduses
Karl Ristikivi suri oma Östervägeni korteris täielikus üksinduses, ilma et keegi oleks seda teadnud. Lähemad tuttavad, kes muidu temaga tihedamalt ühendust hoidsid, olid suveks laiali sõitnud. Kui Kalju Lepik ja tema abikaasa linna jõudsid ja palusid Ristikivi maja kojanaisel varuvõtmega korteri ukse avada, leiti kirjanik pidžaamaväel diivani ees põrandal surnuna. Järsu ja tõenäoliselt silmapilkse surma oli põhjustanud raskekujuline ajuverevalum (insult).
Kõva jahe koor, kuid soe pehme sisu
Et mitte manada liiga sünget ja depressiivset kujutlust Karl Ristikivist, siis tuleb mainida, et oleks väär kujutleda Ristikivi morni, tusatseva erakuna. Tal püsis jätkuvalt tihe suhtlemine lähemate kaaspagulastest sõprade ja tuttavatega. Kitsamas ringis oli Ristikivi Kröitsina tuntud ja lähedased nägid teda muheda seltskonnainimesena, vaimuka vestluskaaslase ja ühislaulus osalejana. Kuigi Ristikivi välises käitumises oli alati teatud korrektset jahedust, siis lähedasemad teadsid, et see oli kõigest kate, millega ta varjas oma suurt sisemist soojust.
Materjal põhineb Endel Nirgi «Teeline ja tähed» (Tallinn, 1991) teose põhjal.