Lugu 15-aastase kogemusega kelmist, kes käis hüpnotisöör Antsu käest nõu küsimas

Tomas Märten Legrant. Foto: Konstantin Sednev

Raamatu «Kelmi süda» autor Tomas Legrant lubab, et teosele ilmub detsembris teine osa ja jagab sealt juba praegu üht peatükki, mida isutekitamiseks lugeda.

Enne, kui sa võtad vastu mingi otsuse, katsu võtta arvesse selle mõju järgmisele seitsmele põlvkonnale - Hopi indiaanlaste tarkusetera

HÜPNOTISÖÖR

Ma ei mäleta tänaseks, mis päev see olla võis, mil ma selle massiivse hoone ukse taga kella tinistasin. Vast oli see varakevadel, teise koroonalaine järel, mil ma esimest korda mööda neid treppe ja koridore ekseldes peagi õige ukseni jõudsin. Astunud tuppa, palus ta mul esimese asjana jalanõud jalast võtta. Minul, kes ma su majapeole oleksin kah jalanõudes sisse jalutanud. Siin ma nüüd istusin, sokkis ja tugitoolis nagu psühholoogi juures.

«Ütle mulle, miks sa täna siia tulid?» küsis too noor kutt jalg üle põlve minu vastas istudes. «Mida sa siit täna leida soovid?»

Niisamuti oli ka Liina küsinud, kui me alles Tallinna suunal sõitsime. Veel pealinna poole teel olles ei osanud ma ei temale ega ka iseendale vastata, mida ma sealt leida lootsin, teadsin vaid, et ma pean sinna minema. Ma ei ole kunagi mõistnud, kuidas üks inimene peaks abi leidma kellegi võõra sohval või tugitoolis pelgalt südant puistades. Mõistusega päris probleeme ei lahendata. Mõistusega sa hinge ei lapi. Mitte keegi peale sinu enda ei saa sind aidata, kui sa seda päriselt ei taha ja pelgalt probleemidest rääkimine neid ära ei kustuta. Kui, siis toob need üksnes nähtavale. Ent selleks ei pidanud ma psühholoogi juurde minema, et teada saada, et ma loomult põgeneja või omadega kimpus olen ning minu lahendamist vajavad asjad ulatuvad palju kaugemale ajas tagasi, kui seda oli eilne päev.

Ma olin kogu oma elu põgenenud. Terve aeg olnud liikvel otsekui nomaad. Alati miskit rahutult otsides. Pealegi ei istunud ma psühholoogi kabinetis. Uksel seisis silt «Hüpnotisöör Ants».

«Tead, see on küsimus, millele ma olen nädalaid mõtelnud ja need vastused kipuvad koguaeg muutuma. Veel siia teel olles ma arvasin end teadvat, mida ma siit otsima tulin, kuid praegu...»

Jäin viimaks vakka ning heitsin pilgu tema selja taha jäävale aknale, otsekui pidanuks vastused mind seal ootama.

«Rahu... Sa tulid leidma rahu,» lõpetas ta mu lause ning vikat käis mul südamest läbi. Taustal mängivad Qi Gongi helid olid mind enesesse uputanud. Rahu. Ma ei olnud selleks ajaks 15 aastat oma elust rahu kogenud. Seda hingerahu, mida kogevad inimesed, kelle südametunnistus on puhas. Kes ei valeta, ei varasta. Rahu, mida tunnevad inimesed, kes homse pärast ei muretse. Rahu, mida kogevad inimesed, kes ei pea kartma vaenlaste või ohvrite kättemaksu. Kes ei pea muretsema vahelejäämise pärast. Rahu, mida sa tunned, kui oled õppinud lahti laskma kadedusest ja vihast. Liigsest ülbusest ja ihast. Jah, ma tahtsin rahu. Seda päris rahu.

«Seda... ma just tahangi. Rahu,» ütlesin vaikselt seda mõtet kaaludes ning tundsin, kuidas mul kõhus kuumaks läks.

«Rahu on täpselt see, mida mul vaja on,» ütlesin ma nõustudes ning tegin midagi, mida ma võõra ees mitte kunagi varem teinud ei olnud. Ma otsustasin rääkida tõtt.

«Kui päris aus olla, siis olen ma viimased 15 aastat kurjategijana leiba teeninud. Ma olen kelm. Olin kelm. Kuid ma ei taha seda enam. Samas ma ei tea, kuidas siit edasi liikuda. Mul on tunne nagu ma oleksin keset üksikut saart. Neid päästepaate, päästjaid ja valikuid mu ümber on palju, aga ma kardan. Kardan valida. Kardan eksida ja see ärevus minus on faking haige. On päevi, kus tunnen end nagu kuradi kirurg, kel on käed värisema hakanud. Mida kuradit ma oma eluga nüüd peale hakkan? Nüüd kus ma enam ei taha ja ei saa elada nõnda nagu pea kogu oma teadliku elu olen elanud. Ma ei taha enam kurjategija olla. Ma tahan muutusi. Samas on minus jätkuvalt mingi haige kiim minna ja korraldada üks pask. Minna ja teha üks teema. Mul hakkab veri vemmeldama, kui sellest mõtlen. Otsekui oleks see mul verega kaasa antud - olla kurjategija.»

Ma rääkisin pikalt, otsekui olnuks see mu viimane võimalus end avada. Rääkisin oma vanematest ja neist üksikutest hetkedest oma lapsepõlvest, mida mäletasin, sest sel hetkel näis see olulisena. Nii paljutki saab alguse meie lapsepõlvest, ent kõigest sellest jagades ei otsinud süüdlasi, ei hukkamõistu ega vabandusi. Ei istunud ma selles tugitoolis ka selleks, et end hüpnotiseerida lasta. Tahtsin vastuseid küsimustele, mida olin hakanud eneselt küsima juba tükk aega varem. Tahtsin vastuseid minevikust. Vastuseid neilt, kes olid olnud enne mind. Nendelt, kes hopide vanasõna kuulnud polnud ja kui olidki, neid kuulda võtta ei tahtnud.

«Korda minu järel...» lõikas ta ühtäkki mu jutuvadale sisse ning ütles miskit, mis mu elu igaveseks muutis. Seejärel ma nutsin.

«Aitäh ütle iseendale,» olid Antsu viimased sõnad, mis ta mul naerusuiselt ütles, kui ma ennast meie kohtumise lõppedes minekule sättisin. Kergustunne südames, teadsin, et see kõik on alles algus.

Samas, ärme rutta ajas ette. Kõik, mis tollele kevadele eelnes, oli kõike muud, kui roosamanna. Mäletad? Ennekõike olin ma ikkagi olnud võtja. Varas, kelm ja valetaja.