«Üks mõõkadest oli sisse läinud naise silmast ja tunginud välja kuklast. Klassikaline mustkunst»

Kirjanik Camilla Läckberg. Foto: Horst Galuschka via www.imago-images.de/Scanpix

Kirjastuselt Pegasus ilmus raamat «Lõksus», esimene osa uuest krimisarjast, mille on ühiselt kirjutanud Camilla Läckberg ja Henrik Fexeus. Raamatus saavad alguse politseiuurija Mina Dabiri ning mentalisti, kehakeele ja maagiaeksperdi Vincent Walderi juhtumid.

Mõõkadega läbi torgatud kastist leitakse hukkunud naine ja politsei peab leidma vastuse küsimusele, kas tegemist on untsuläinud mustkunstitriki või eriti jõhkra mõrvaga. Stockholmi politsei inspektor Mina Dabiri kutsub appi tuntud mentalisti, kehakeele- ja maagiaeksperdi Vincent Walderi. Nad avastavad seose varasema mõrvaga ja mõistavad, et jahivad julma sarimõrvarit, kes tuleb peatada enne, kui ohvrite arv kasvama hakkab. Kuid Mina ja Vincenti keerukad isiksused kipuvad nende missioonile jalgu jääma. Pealegi kannavad mõlemad endas tumedaid saladusi. Nende minevik tundub juhtumiga kuidagi seotud olevat, ja sündmustiku tempo aina kasvab. Et seda peatada, peavad nad mõrvarist ette jõudma, tema sõgedast plaanist läbi nägema. See tundub iga päevaga üha võimatum. 

Skandinaavia krimikuningannaks tituleeritud Camilla Läckberg on üks Rootsi edukamaid autoreid: tema raamatuid on müüdud üle 30 miljoni eksemplari enam kui 60 riigis. Tema Fjällbacka krimisari ja Faye psühholoogilised põnevikud on ka Eestis ülipopulaarsed.

Henrik Fexeus on tunnustatud esineja ja mentalist, kelle peamiseks uurimisteemaks on inimpsüühika ja -käitumise manipuleerimisvõimalused. Ta on ka edukas autor, kes saavutas tuntuse raamatuga «Mõtete lugemine» (eesti k 2010). Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 30 keelde.

Loe isutekitamiseks raamatust põnevat peatükki!

***

Camilla Läckberg ja Henrik Fexeus, «Lõksus». Foto: Raamat

POLITSEI PEAMAJA ASUS Kungsholmenil, Polhemsgatanil, ja selle sissepääs oli hästi nähtav tänu suurtele siltidele, mis andsid teada selle funktsioonist. Õhk oli karge ja taevas hall, nagu ähvardaks sealt midagi sadama hakata. Lörtsist saab vihm, enne kui see maha langeb. Märts ei olnud Vincenti lemmikkuu. Sellal kui ta kätega külgi tagus, et sooja hoida, uuris ta uksest sisse-välja saalivaid inimesi. Ta tundis pettumust iga kord, kui keegi neist Minaks ei osutunud. Liblikad kõhus keeldusid rahunemast. Ta ei teadnud, kui oodatud ta sellesse politseirühma tegelikult on. Või kas ta üldse on oodatud. Oht saada välja arvatud, enne kui ta sisse arvatakse, pani liblikad alakõhus lausa sõjatantsu tantsima.

Lõpuks tuli Mina läbi klaasuste. Täna punases polosärgis. Mees märkas paratamatult, kui hästi see värv talle sobib. Ühtaegu dramaatiline ja vaoshoitud. Muidugi mõistis ta, et osaliselt mõjus see talle nii sellepärast, et punane värv kutsus temas automaatselt esile adrenaliinisööstu, nii oli see inimestele mõjunud sadu tuhandeid aastaid. Sest veri oli punane. Vihased näod olid punased. Adrenaliin veres aitas selliste olukordade eest põgeneda.

«Ma hakkasin just mõtlema, kuhu sa kadusid,» ütles naine. «Miks sa siin väljas seisad? Kas kavatsesid põgeneda?»

«Muu hulgas.»

Naine heitis talle lõbustatud pilgu, mis tõstis mehes nii stressihormooni kortisooli kui ka heaoluhormooni dopamiini taset, suurendades ühtlasi serotoniini sekretsiooni, pannes aju täistuuridel tööle ning tõstes neljakümne protsendi võrra isegi testosteroonitaset. Sellist hormoonikokteili kutsuti kahe inimese vaheliseks keemiaks. Kui inimesed vaid teaksid, kui täpne see nimetus oli. Ükski teadlane ei osanud öelda, miks see juhtub, kuid kõik olid nõus, et nii see on. Mees mõtles, kas naine tunneb sama. Sest tõele au andes ei olnud ta põgenemist kordagi kaalunud. Mina oli selleks liiga huvitav inimene.

«Sa oled tuhat korda võõraste inimeste ees esinenud,» lausus naine. «See on täpselt sama. Tule.»

VINCENT VAATAS UUDISHIMULIKULT ringi, kui Mina teda mööda politsei peamaja koridore edasi juhatas. Kõik nägi välja enamvähem nii, nagu ta ette oli kujutanud. Väikesed kabinetid täis pabereid ja kaustu, ja suur avatud kontorimaastik, kus kohtade vahel on sirmid ja siin-seal töölaudadel politsei kirjaga tassid.

Kui nad suure eesriidega klaasukseni jõudsid, jäi Mina seisma.

Ta kõhkles.

«Mis sa ütled? Oled valmis lõvikoopasse sisenema?»

Täpselt nagu loeng. Ei midagi murettekitavat. Kui mees närveeriski, kavatses ta selle Mina särgi kaela ajada. Ja tõusva kortisoolitaseme.

Vincent avastas korraga, et ka naine on närvis. Ta arvas, et põhjuseks on naise teadmatus, mis rolli mees mängima hakkab või kuidas ta juurdlusse panustab ning seetõttu ei tea ta veel, kuidas seda kolleegidele esitleda. Igati mõistlik mure. Kuid neil mõlemal polnud mõtet muretseda. Vincent otsis sõnu, et naist rahustada.

«Sul on õigus, see on tõesti nagu suvalise rühma ees esinemine,» ütles ta. «Kõik sõltub tegelikult vaid rühmadünaamikast. Väljakujunenud rühmad reageerivad alati uuele elemendile, mida neile tutvustatakse. Freud oli üks neist, kes uuris põhjalikult rühma mõistet. Tema mõtles välja mõiste rühmahing, mis on nagu rühma ühine teadvus. Teooria järgi käitub rühm teistmoodi kui rühmaliige.»

Mina vaatas teda.

«Ja miks sa seda mulle räägid?» küsis ta.

«Noh, ma ise kasutan oma etendusi läbi viies üsna palju rühmapsühholoogiat,» vastas mees. «Suur publik reageerib teistmoodi kui üks inimene ja ma saan seda teadmist ära kasutada, et juhtida publikut sinna, kuhu vaja. Enamasti toetun siis Kurt Lewini väljateooriale. See on üles ehitatud kolmele võtmemuutujale. Energia ehk see, mis paneb nad tegutsema ja neid motiveerib. Pinge ehk erinevus inimese eesmärgi ja hetkeseisu vahel ning füüsilised ja psühholoogilised vajadused, mis seesmist pinget tekitavad.»

Mina vaatas teda endiselt ja vangutas pead. Kuid Vincent märkas, et ta pole enam närvis. Tähelepanu juhtimine millelegi muule oli lihtsaim kaart tema tööriistakastis. Kuid see toimis kõige sagedamini. Pealegi veel mõlemas suunas, märkas ta. Tema enda närvilisus oli samuti järele andnud. Mitte täiesti, aga piisavalt.

«Mis on nende positsioon rühmas?»

«Pole oluline,» vastas Mina. «Politsei organisatsioon on keeruline ja mul võtab selle selgitamine kaua aega. Selle rühma ülesehituse üks plusse on see, et me lõikame läbi tavapärased hierarhiad. Julia otsustab, see on kõik, mida teadma pead.» Ta avas ukse ja nad astusid sisse. Kolm silmapaari pöörasid neid vaatama. Silmapaare oleks pidanud olema neli, kuid üks inimene magas.

«Tere kõigile. See on Vincent Walder. Ma tean, et Julia on teile juba rääkinud, et Vincent osaleb juurdluse teatud etappides konsultandina.»

Tihke vaikus. Kerge norin magavalt mehelt. Vincent pidas töökoosolekul magamist pisut kummaliseks ja kaalus endamisi võimalikke seletusi sellele. Mees võis kannatada näiteks narkolepsia all või oli ta vastne isa. Viimane oli statistiliselt märksa tõenäolisem. Okseplekk õlal andis lõpliku kinnituse.

«Tere,» ütles Vincent ebalevalt.

Ta nägi silmanurgast, et Mina tammub murelikult jalalt jalale. Ta ise tundis end nüüd täiesti rahulikult. Ta oli töörežiimil. See oli tema ala. Ta pidi lihtsalt leidma tee igaüheni ning samal ajal koha rühmas. Kõik laheneb.

«Minu nimi, nagu Mina ütles, on Vincent. Ja ma olen mentalist. Mis tähendab, et minu töö on välja selgitada, kuidas manipuleerida inimpsüühikat ja inimeste käitumist. Mida saab muidugi teha vaid siis, kui on olemas hea ettekujutus inimeste toimimisest. Ma ei ole siiski psühholoog ega terapeut, vaid kasutan oma teadmisi peamiselt esinejana.»

Natuke liiga päevitunud nahaga ja tagasihoidlikult triibutatud juustega mees turtsatas. Ta nägi hea välja, kuid moel, mis andis märku teatavast meeleheitest vananemise pärast. Kombinatsioonis ülemäära kõrge enesehinnanguga. Sellele vihjas ka särk, mis oli nööbi võrra liiga avatud. Punetus rinna nähtaval osal rääkis värskest ihukarvade eemaldusest. Vincent arvas, et mehel on suhteliselt kerge oma kõrgendatud enesehinnangut naistehordi abiga üleval hoida. Sellise enesekindluse juures ei pidanud ta luba küsima, et saada, mida tahab. Ja hästi välja arendatud pectorialis major aitas asjale samuti kaasa. Suur rinnalihas. Tegelikult oli see isegi natuke naljakas. Et mõlemat sugupoolt tõmbas vastassoo juures suure rinnapartii poole. Kuid täiesti erineval põhjusel. Naiste suured rinnad andsid märku võimest järglasi toita. Meeste hästiarenenud rinnalihas rääkis jõust ja võimest kaitsta. Kui need nüüd niinimetatud meherinnad ei ole. Need on hoopis teine asi.

«Palun vabandust,» ütles Mina, katkestades mehe mõtted. «Ma pole ju kõiki sulle tutvustanudki.» Ta sirutas käe ja alustas kõrge enesehinnanguga mehest. «See siin on Ruben Höök. Siis on meil Christer Bengtsson, meie grand old man.»

«Nii kuradi vana ma ka veel ei ole,» pobises Christer.

Vincent varjas muiet. Christeri jaoks oli klaas silmanähtavalt pooltühi. Ta ei teadnud, mis pettumused olid selle vanema politseiniku maailmavaadet kujundanud, kuid arvas, et neist oli saanud isetäituv ettekuulutus. Usutavasti elas ta üksi. Märkimisväärne vööümbermõõt ja raskendatud hingamine rääkisid rohkest rämpstoidust ja vähesest liikumisest. Teiste sõnadega, ei mingit lemmiklooma kodus, kes vajaks liikumist. Trükimust sõrmedel. Luges endiselt paberlehti, selle asemel et netis surfida. Vincent oleks võinud kihla vedada, et Christeri kodus on endistviisi kettaga telefon.

«Ja kas keegi ärataks Pederi?»

Mina hääles polnud seda öeldes pahast tooni. Peder, nagu selgus, oli meeldiv kolleeg, mis tähendas, et ta oli tõenäoliselt ka sümpaatne inimene. Muidu ei taluks nad magamist koosoleku ajal, olgu tal ükskõik kui palju lapsi.

«Peder! Ärka üles!»

Ruben raputas järsult Pederit, kes ajas end uimaselt istukile.

«Mis? Kes?»

«Võta,» ütles Mina ja pani ta ette Red Bulli purgi.

Ta pälvis tänuliku pilgu.

«Ja see on Peder Jensen.»

Mina ei suutnud mehele osutades naeratust varjata.

«Ma pole taanlane, isegi kui see nii kõlab,» märkis Peder üllatavalt erksal häälel. «Mu isa on, kuid mina olen Brommas üles kasvanud.»

Peder Jensenist kiirgas sõbralikkust ja avalust, mis kinnitas Vincenti hinnangut. Kuid kõige rohkem kiirgas temast väsimust.

«Peder ja tema naine said kolme kuu eest kolmikud,» ütles Mina.

Vincent vilistas. Kolmikud. Siis pole ime, et mees tööl magab.

«Ja siis olen mina,» ütles naine, kes istus laua otsas. «Julia Hammarsten. Mina vastutan selle väikese värvika rühma eest juurdlusjuhi rollis, kuid osalen aktiivselt ka välitöödel. Nagu me kõik. Me ei hoia siin eriti tiitlitest kinni.»

Julia viipas kolleegide poole.

«Me tulime siia politseiameti erinevatest üksustest ja see rühm on omamoodi eksperiment, niisiis pole ma neist kõrgemal kohal. Minu isa, nagu Mina ehk mainis, on Stockholmi politsei ülem ja ta kiitis heaks selle rühma moodustamise, et soodustada üksuste vahelist paindlikkust. Seega on meil palju kaalul, kui me tulemusi ei saavuta. Võimalused, mida see rühm pakub, võivad kiiresti kaduda. Tahaksin isegi öelda, et eksperiment jõuab lõpule, kui me selle juurdlusega edasi ei liigu.»

Ta ütles seda viimast alistunult ja vaatas põrandale. Kontrollitud kehakeel lubas aimata kõrgeid müüre tema sees toimuva ja isikliku elu ümber. Naist näis ümbritsevat kurbuse oreool. Miski rõhus teda, miski, mis püsis ta mõtetes suurema osa ajast. Vincent oli üsna kindel, et see on isiklik asi ja sel pole praeguse rühmaeksperimendiga mingit pistmist. Enamik inimesi ei mõelnud näoilmeid kontrollides näo ülemisele osale ja seetõttu oli ehedaid tundeväljendusi kergem leida laubalt, kulmudelt, isegi silmalaugudelt. Kuid Julia kontrollis kogu oma nägu, mis ei võimaldanud Vincentil järeldada midagi muud kui seda, et ta ei lase ilmselt kergesti inimesi oma ellu.

Ta märkas, et kõik on vaikseks jäänud ja teised paistavad ootavat, et ta midagi ütleks. Ta köhatas. «Ma oletan, et see on koht, kus mina mängu tulen,» ütles ta. «Olen aru saanud, et minu erioskused võivad selle juhtumi puhul abiks olla. Ma polnud selles alguses ise ka kindel, kuid me oleme Minaga juba mõningaid ... tähelepanekuid teinud.»

Ta vahetas Minaga pilgu. Naine noogutas.

«Enne kui jätkame, teen ettepaneku väike puhkepaus teha,» ütles Julia. «Ma tahan, et kõik oleksid võimalikult erksad. Peder, võid ühe Red Bulli veel kurku kallata.» Christeri liigesed raksusid valjult, kui ta end püsti ajas. Ruben hakkas koridoris õhku poksima, mis nägi üsna naeruväärne välja, ja Peder krahmas Red Bulli, mille ta valju sisina saatel avas. Kurt Lewini väljateooria töötas jahmatavalt hästi. Vincenti soov Mina tähelepanu võita tekitas pinget, mis omakorda andis talle motivatsiooni tegutseda. Tõde oli, et ta tahtis naisele meeldida.

PUHKEPAUS SAI LÄBI ja nad istusid jälle oma kohtadele. Ruben trummeldas sõrmedega kärsitult vastu lauda. Ta polnud Julia uuest veidrusest just vaimustatud. Väliskonsultant, kel polnud isegi arusaadavat kutsenimetust. Naeruväärne. Nüüd astub see «mentalist» koos Minaga tahvli ees üles. Nagu kuuluks ta nende sekka.

Juhatusel oli õigus. Küllap on tõesti targem see organisatoorne eksperiment lõpetada, kui siin juba hookuspookusesse laskutakse. Aga nii see läheb, kui töötatakse naistega. Mis edasi saab? Kas Julia ja Mina kaasavad selgeltnägija? Mingi pagana prohveti, kes paneb tarokaarte ja ütleb, kes mõrvar oli? Naeruväärne.

«Ma olen sind telekast näinud,» ütles Peder rõõmsalt Vincentile.

«See oli muljetavaldav, mis sa seal tegid.»

«Ma ka tean sind,» ütles Christer tunduvalt kainemal toonil. «Ära saa valesti aru, kuid kas sa pole mitte mustkunstnik? Ja kas meil oma kriminaalpsühholoogi ei ole?»

«Mentalist,» parandas Vincent. «Ja mis psühholoogidesse puutub, siis kas nad pole mitte Kreeka meeste asjatundjad?»

Julia köhatas ja Peder puhkes naerma.

«Jaa, tule jumal appi, seal pani Jan küll täiega puusse ...» ütles ta ja vangutas pead.

«Ma tahaksin tähelepanu juhtida tõsiasjale, et ma ei ole mustkunstnik,» ütles Vincent. «Mis sest, et tegelen illusioonidega. Mul on muidugi teatud teadmised endiselt olemas, sest ma tegelesin nooruses tavalise mustkunstiga. Täna suudan parimal juhul vaid kaarditrikkidega hakkama saada. Mind huvitab märksa enam see, mis inimeste peas toimub.»

«Vincent pole üksnes inimkäitumise asjatundja,» ütles Mina ja vaatas kolleege. «Ta tabab hästi ka mustreid.»

Naine pani käed rinnale risti ja näis olevat valmis Vincenti ja tema võimete eest sõtta minema. Mingil põhjusel ärritas see Rubenit. Mina provotseeris teda talle arusaamatul moel. Naise täielikus immuunsuses tema sarmi vastu, mille võrku teised naised langesid, oli midagi hoolimatut. Mees polnud millegi sellisega kunagi varem kokku puutunud. Tema superjõud oli naiste meelitamine. Kõik naised armastasid teda, vanusest, välimusest, taustast ja poliitilistest vaadetest sõltumata. Rubeni elus polnud ainsatki naist, keda ta meelitada poleks suutnud. Peale Mina. Asi polnud selles, et naine temast halvasti oleks mõelnud. Ta oli lihtsalt ... ükskõikne. Ja see oli Rubeni maailmas veel hullem kui vihkamine.

Alguses oli ta püüdnud naist võrgutada. Panna ta iga teadaoleva trikiga endasse armuma. Mitte et ta ise oleks mingit külgetõmmet tundnud, Mina polnud üldse tema tüüp, ta tegi seda vaid sellepärast, et ta võis. See oli alati olnud Rubeni liikumapanev jõud. Jaht. Püük. Seks ise võis pärast seda olla täiesti ebahuvitav, ta tüdines kiiresti ja liikus edasi järgmise objekti juurde. Kui ta sai valida, vedas ta voodisse eelkõige lopsakaid blondiine. Aga kui ta saagi kätte sai, viis ta protsessi alati lõpule. See oli auasi. Ta ei mõistnud kalastajaid, kes püüdsid kala vaid selleks, et need tagasi vette lasta. Looduses niimoodi jahti ei peetud.

Kuid Mina oli tema võtete vastu siiamaani täiesti immuunne olnud.

Täna ärritas naine teda veel eriti. Praegu seisis ta valge tahvli ees, kirjutas sellele ja kinnitas magnetiga fotosid. Tal olid jalas tumesinised teksased ja seljas punane polosärk, mille alt ei paistnud mingeid rinnahoidja märke, juuksed üle pea kammitud ja hobusesabasse kinnitatud, ei ainsatki juuksekarva, mis oleks paigast ära olnud, ja nagu alati, oli nägu puhas ja meigivaba. Ainsana olid Mina juures ebatäiuslikud tema punetavad ja karedad käed, kahtlemata selle desovahendiga pesemisest, mida ta laualt alati liitrite viisi leida võis. Ruben mõtiskles, mis selle korraliku kesta all peidus oli. Ta oli naiste aluspesu äraarvamisel kibe käsi. Ta teadis kohe, mis pesu naine eelistab. Kallis pärlmutter siidpesukomplekt La Perlalt? Odavalt seksikad punased pitsid Victoria’s Secretilt või litsakad mustad stringid avausega jalgevahel, mis tellitud mõnest interneti pornopoest?

Ta ohkas. Mina kandis raudselt praktilisi puuvillaseid aluspükse.

«Kui ma Vincentile materjali tutvustasin, tegi ta mõningaid tähelepanekuid,» ütles Mina. «Ta märkas asju, mis meil kahe silma vahele olid jäänud.»

Mina vaikis ja pööras end Vincenti poole, kes astus sammukese lähemale.

«Fotode järgi,» alustas Vincent, «ütleksin, et ohvrilt leitud lõikehaavad pole üldse nii juhuslikud, kui paistavad. Usun, et kujutatud on Rooma numbrit. Täpsemalt number kolme.»

«Numbrid?» küsis Christer jahmunult.

Ruben turtsatas valjult. Mina pööras end kulme kergitades tema poole.

«Ruben?» ütles ta jäisel toonil. «Mis sina arvad?»

Pagana kiusupunnid. Ruben üritas teeselda, et ei saanud aru, mida naine silmas peab.

«Mille kohta?»

Hääletoon kukkus välja plaanitust pisut agressiivsem. Julia vaatas teda etteheitvalt. Peder naaldus huvitatult üle laua lähemale ja Christer pomises midagi arusaamatut, sügades peanahka, mis kumas läbi hõredate hallide juuste.

«Selle kohta, mida Vincent just märkis, et sisselõiked on tahtlikud ja kujutavad võib-olla koguni numbrit. Mis on sinu professionaalne seisukoht antud küsimuses?»

Ruben laiutas käsi. See siin oli esmaklassiline jaburus. Ta ohkas.

«See tundub kuidagi laest võetud olevat,» ütles ta. «Kui kuuled kapjade häält, arvad, et need on hobused. Mitte sebrad. Me oleme varemgi näinud kurjategijaid, kes said tunde kätte ja nikerdasid veidi lisa. Selles pole midagi uut.»

Vincent kummardus ette ja pani sõrmeotsad kokku. Ruben mõtles, kas ta saaks veel rahulolevam välja näha. Kogu keha hakkas ärritusest sügelema. Kas Mina läks tõesti selle õnge? Naised. Ta ei suutnud neid mõista.

«Uus see just nimelt on,» ütles Mina. «Kõik muu on põhjalikult läbi uuritud. Keegi on viitsinud ehitada mustkunstniku rekvisiidi koopia. Ja lavastada meelega klassikalise mustkunstinumbri – ilma õnneliku lõputa. Me räägime ajast. Kavandamisest. Kannatlikkusest. Kas see tundub olevat keegi, kes «sai tunde kätte ja nikerdas lisa»?»

Ruben kehitas õlgu.

«Jah, noh, võib-olla mitte.»

«Ma ei usu, et see on juhuslik,» ütles Julia, tõusis ja läks tahvli ette.

Valge La Perla, mõtles Ruben. Kuid antud juhul polnud see mingi äraarvamine. Seda, kuidas naise aluspesu ja nende alune välja näeb, teadis ta juba politseiameti viie aasta taguselt jõulukruiisilt. Naine oli end silmini täis joonud ja keppinud teda kajutis nagu loom. See oli enne seda, kui ta seda Torkeli-kuivikut kohtas. Nende puhul kehtis kahtlemata vaid misjonäriasend. Kruiisi ajal olid naisel päevad ja voodi nägi välja nagu tapamaja, kui ta ärkas ja naine juba lahkunud oli. Jaa, jaa. Selliseid asju juhtub, kui on pidu. See, et Julia oli tema ülemus, oleks võinud olla murettekitav. Kuid nad ei rääkinud juhtunust kunagi. Ja Torkel ei kujutanud endast mingit ohtu. Mitte et Ruben oleks vähimalgi määral Juliat tahtnud, kuid siiski. Teadmine, et oled seal juba käinud, tegi alati meele heaks.

Mina astus eest, et Juliale tahvli ees ruumi teha. Julia müksas Mina küünarnukki ja Ruben märkas, et naine võpatas, nagu oleks ta elektrilöögi saanud.

«Lõikehaavad on täiuslikult sümmeetrilised,» ütles Julia. «Need näevad kindlasti tahtlikud välja. Siiski ei pruugi tegemist olla numbriga. Kontekst puudub.»

Julia pööras end Pederi ja Christeri poole. Peder nägi jälle väsinud välja ja hakkas ära vajuma. «Mida me teame kohast, kust ta leiti?» küsis Julia.

Vaikus. Ruben viskas pastaka üle laua Pederi ette ja mees ärkas võpatades.

«Mida?» küsis Peder ja vaatas uimaselt ringi.

«Koht, kust ta leiti,» kordas Mina Julia küsimust. «Mida me sellest teame. Mida kriminalistid ütlevad?»

Peder raputas end nagu märg koer, et ärgata, ja võttis paberi, mis oli tema ees laual.

«Ta leiti Gröna Lundi sissekäigu eest. Kuid see on kõige tõenäolisemalt täiendav kuriteopaik. Liiga vähe verd, et teda oleks võidud seal mõrvata. Kast toimetati sinna ja pandi oma kohale.»

«Tunnistajad?» küsis Vincent.

«Seal ei ela kedagi. Kuid me oleme küsitlenud inimesi, kes töötavad ABBA muuseumis ja selle kõrval restoranis. Keegi ei näinud ega kuulnud midagi.»

«Ja te ei tea, kes ohver on?»

Christer raputas süngelt pead. Kuid see ei pruugi veel midagi tähendada. Christer tegi kõike süngelt.

«Mitte veel,» vastas ta. «Me vaatame läbi naisi, kes on kadunuks kuulutatud ja kelle vanus näib klappivat, kuid siiamaani pole keegi vastet leidnud. Kuid võib olla, et teda pole kadunuks kuulutatud. Ja see on probleem. Kui keegi teda kadunuks ei kuuluta, on sellega jätkamine peaaegu võimatu. Kolmekümnendates eluaastates blond naine. Neid on ju oma paar tükki.»

«Me jätkame siiski otsimist, arvan ma,» ütles Julia irooniat varjamata. «Tundub pisut veider kaotada lootust teda tuvastada ainult sellepärast, et tal pole lõual silmatorkavat soolatüügast.»

Christer kehitas heitunult, kuid nõustuvalt õlgu, ja Julia pöördus rühma poole. Ta liikus Mina poole ja Ruben märkas, et Mina tõmbus kiiresti eemale, et naine teda jälle müksata ei saaks. Ta mõtles, kuidas asjad siis käivad, kui Mina tõepoolest kellegagi keppida kavatseb. Kas ta oli seda tüüpi naine, kes ajas asja ise joonde, et pääseda teise sekkumisest? Väikese steriilse patareidel töötava asjandusega? Või sunnib ta meest kõigepealt naatriumhüdroksiidis kümblema? Võib-olla peab too selga panema sahiseva kõike katva haiglakombinesooni väikese lukuga ees, et munn välja võtta ... Ruben itsitas valjult, ja pälvis Julia terava pilgu. Ta surus muige kiiresti alla, kuid ei saanud silme eest Mina ja plastkombinesoonis mehe pilti. Mingil põhjusel oli kombinesoonis mees Vincenti näoga.

«Christer, sina jätka tööd ohvri tuvastamisega, Peder, sina käid kriminalistide materjalid suurendusklaasiga läbi, väikseimgi üksikasi võib olla tähtis, kuid seda sa ju tead.» Julia pöördus Vincenti poole, et selgitada. «Peder on analüüsivirtuoos. Kui meil kulub nimekirjade läbi vaatamiseks palju saatuslikke nädalaid, siis tal kulub vaid murdosa sellest ajast, sealjuures ei jäta ta kahe silma vahele ainsatki detaili.»

Peder punastas kergelt, kuid paistis komplimendi üle rõõmustavat.

«Ruben ...» jätkas Julia.

Mees katkestas teda.

«Ma võtan kasti,» ütles ta.

«Täpselt. Vaata, mis sa suudad välja selgitada tootja, materjali, konstruktsiooni ja kõige muu kohta, mis võib anda meile aimu, kes selle ehitas või ostis. Vaata seda ka, kust need mõõgad pärit on. Ja lõpeta põrnitsemine.»

Ruben tõstis pea ja naeratas Juliale otsa vaadates paheliselt. La Perla.

«Mina, sina räägid kohtuarstiga ja vaatad, mis sa lõikehaavade ja muude leidude kohta teada saad. Ma olen juba palunud kriminalistidel analüüsida käekella purunenud klaasi. Ja Vincent, tore oleks, kui prooviksid profiili koostada.»

«Prooviksin on õige sõna. Nagu ma juba ütlesin, ei ole ma mingi profiili koostaja, mul on sootuks teistsugune teadmistepagas, mis võimaldab mul inimeste kohta üsna täpseid tähelepanekuid teha.»

«Ma igatahes hindaksin seda kõrgelt, kui sa sellele võimaluse annaksid.»

Ta kavatses tõepoolest selle mentalisti tööle võtta. Anda talle juurdepääsu veel salajasematele politseiandmetele. Nüüd küll aitab. Ruben ei suutnud enam keelt hammaste taga hoida.

«Nüüd aitab,» ütles ta. «Tüüp on artist. Kloun. Me oleme politseinikud. Kas te tõesti kavatsete teda kuulata?»

Teised jäid vait ja vaatasid Rubenit. Rõhutud vaikust oleks saanud noaga lõigata.

«Meil on väike edumaa, enne kui see ajakirjandusse jõuab, ja me peame seda kasutama,» ütles Julia. «Igal võimalikul moel.»

Ruben laiutas käsi. Ta andis alla. Nii juhtub, kui naised võimu juurde pääsevad.

«Ma lähen kohtuekspertiisi ametisse,» ütles ta ja tõusis. «Kuid kõigepealt taotlen endale kristallkuuli.»

PEDER, CHRISTER JA Ruben aeti toast minema ja lahkuma pidi isegi Vincent. Julia jäi Minaga tuppa. Nad seisid fotodega tahvli ees. Mina tundis end ainuüksi nende vaatamisest räpasena ja soovis, et ei oleks desovahendit töölauale unustanud.

«Kuidas see sinu arvates läks?» küsis Julia.

«Ma ei tea,» ütles Mina ja vaatas fotosid. «Rühm ei pakkunud just kestvaid ovatsioone.»

Ta hõõrus käsivarsi, et vabaneda pealmisest surnud naharakkude kihist, mis hilisel pärastlõunal sinna juba tekkinud oli.

«Kuid kas sa arvad, et ta oskab profiili koostada?» küsis Julia. «Ta ei paistnud selles just veendunud olevat.»

Mina kehitas õlgu.

«Ma usun, et tal on oskusi, mida me veel näinud ei ole. Ja meil pole ju kedagi teist, kui me just Kreeka mehi juurde ei taha. Ma jätkan vast koostööd Vincentiga ja annan talle võimaluse. Me vajame päästerõngast. Tema on meie päästerõngas.»

«Sa pead ise temas üsna kindel olema, kui me temaga jätkame,» ütles Julia. «Nagu näed, on meil toatäis skeptikuid, keda ümber veenda. Noh, Pederit võib-olla mitte. Kuid Ruben ja Christer selle rongi peale ei tule. Tõtt-öelda ei ole Rubenit isegi perroonil.»

Julia jättis ta üksi. Mina ohkas sügavalt. Koosolek oli olnud katastroof, muud moodi polnud seda võimalik vaadata. Vincent oli küll saanud ülesande koostada profiil, kuid Mina ei uskunud, et kolleege huvitab, mis tal öelda on. Mina polnud valmis temast niisama lihtsalt loobuma. Ta ei saanud mehele ette heita, et too oli koosolekul end tagasi hoidnud, mees oli ise öelnud, et kõik sõltub rühmadünaamikast. Klapi leidmisest. Kahju, et see ei toiminud. Neetud Ruben. Eelarvamuste ohver. Mina teadis juba Rivali teatris kohtudes, et tahab Vincentiga koostööd jätkata. Kuid see peab ilmselt juhtuma väljaspool politsei peamaja konservatiivseid seinu.

Mina pilk jäi pidama tahvlile kinnitatud fotole. Verine surnukeha rippus mõõkade küljes, mis olid tunginud läbi kasti. Valged aluspüksid ja särk. Ta ei tahtnud vaadata. Kuid ta pidi. Üks mõõkadest oli sisse läinud naise silmast ja tunginud välja kuklast. Klassikaline mustkunst. Vaid haiged inimesed võisid mustkunstist vaimustuda.