«Nemad ei taibanud, et turvamata seks on surmatants. Keegi ei taibanud»

London. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Bernardine Evaristo romaanist «Tüdruk, naine, keegi teine», mis võitis 2019. aastal Bookeri auhinna.

Risti ja põiki läbi kogu Inglismaa, enam kui sajandi vältel, jälgib see romaan kaheteistkümne naise elu, saatust ja valikuid. Kõik nad otsivad midagi – ühist minevikku, tundmatut tulevikku, kodu, kohta, kuhu kuuluda, armsamat, kaotatud ema, kadunud isa või üksikut lootusekiirt.

Omavahel ristuvad ja põimuvad lood moodustavad panoraamse pildi viimase saja aasta Suurbritanniast. Bernardine Evaristo annab oma romaanis kuju ja hääle väga erineva taustaga Briti naistele.

***

Bernardine Evaristo, «Tüdruk, naine, keegi teine». Foto: Raamat

Elutubadest said prooviruumid, vanad autoloksud vedasid rekvisiite, kostüümid tulid taaskasutuspoodidest, dekoratsioonid õngitseti välja prügihoovidest, nad kutsusid sõbrad appi, kõik õppisid käigu pealt, ad hoc, ja sidusid saatused ühte

nad lõid rahataotluseid ümber vanadel trükimasinatel, millel oli osa klahve puudu, eelarved tundusid Ammale sama kauge kui kvantfüüsika, ta ei kavatsenud mingil juhul jääda kirjutuslaua taha lõksu

ta tekitas Dominique’ile meelehärmi, kui jäi korralduskoosolekutele hiljaks ja lahkus enneaegu, vabandades seda peavalu või PMS-ga

nad läksid riidu, kui ta sisenes kontoritarvete poodi ja jooksis joonelt välja tagasi, väites, et sai sellest paanikahoo

ta tegi Dominique’ile peapesu, kui too ei esitanud stsenaariumit, mille oli lubanud kirjutada, vaid läks selle asemel hilisõhtusele klubituurile või unustas keset etendust oma repliigid

kuus kuud pärast projekti käivitamist olid nad pidevalt sarvipidi koos

sõpradena olid nad klappinud, aga selgus, et koos töötada nad ei suutnud

 

Amma korraldas enda juures ajame-korda-või-läheme-lahku-koosoleku

nad istusid veini ja kaasaostetud hiina toiduga maha ning Dominique tunnistas, et naudib kompaniile esinemiste korraldamist rohkem kui ise publiku ette astumist ning eelistab olla pigem tema ise kui teeselda kedagi teist

Amma tunnistas, et ta armastab kirjutada, vihkab administratiivtööd ja kas ta näitlejana üldse kuhugi kõlbabki? viha esitas ta küll suurepäraselt – aga sellega ta skaala ka piirdus

Dominique’ist sai kompanii mänedžer, Ammast kunstiline juht

nad palkasid näitlejannad, lavastajad, kunstnikud, lavatöölised, korraldasid kuudepikkusi üleriiklikke ringreise

nende lavastusi – «Kui tähtis on olla emane», «FGM¹: Muusikal», «Ümber-korraldatud abielu», «Vapustuss²» – mängiti kogukonnakeskustes, raamatukogudes, sõltumatutes teatrites, naiste festivalidel ja konverentsidel

nad jagasid publiku kogunemise ja lahkumise ajal etenduskohtade juures lendlehti, nad kleepisid seadusi eirates öö varjus reklaamseintele plakateid

nad hakkasid pälvima arvustusi alternatiivsetes meediaväljaannetes ja jõudsid isegi kuukirja Võsanaised omakirjastusliku väljaandmiseni

aga haletsusväärselt viletsate müüginumbrite ja - olgem ausad - haletsusväärselt viletsalt kirjutatud sisu tõttu pidas see vastu vaid kaks numbrit pärast suurejoonelist esitluspidu, mis toimus ühel suveõhtul Sisterwrite’is

kuhu sugenes seltskond naisi, et nautida tasuta peedikat ning valguda siis kõnniteele, süüdata sigaretid ja asuda üksteist ära rääkima

*

Amma teenis lisa, töötades Piccadilly Circuse ristmikul burgeribaaris

kus ta müüs ümbertöödeldud papist valmistatud hamburgereid rehüdreeritud sibulate ja kummise juustuga

kõike seda sõi ta ka tasuta oma lõunapausidel – ja sai vistrikud

oranži nailonkostüümi ja mütsi tõttu, mida ta kandis, nägid kliendid temas vormirõivas teenijat, kes peab täitma nende käske

ja mitte tema imelist, loomingulist, ülimalt individualistlikku ja mässumeelset mina

ta sõbrunes kodunt plehku pannud lõbupoistega, kes tegutsesid metroojaama ümbruses, ja poetas neile jumalamuidu pihku õunamaitseliste suhkruklompidega täidetud krõbedaid pirukaid

aimamata, et järgnevatel aastatel on ta külaline nende matustel

nemad ei taibanud, et turvamata seks on surmatants

keegi ei taibanud

 

kodu oli hüljatud vabrik Deptfordis, kus olid betoonseinad, varisev lagi ja rotikogukond, kes pani vastu kõigile hävitamiskatsetele

seejärel kolis ta mitmesse järjestikusesse samaväärselt armetusse skvotti, kuni leidis end elamas terve Londonis ihaldusväärseimas skvotis, nõukamastaabis endises kontorihoones King’s Crossi tagaosas

tal vedas, sest ta oli üks esimesi, kes sellest kuulis, enne kui see täis tulvas

ta püsis ülakorrusel, kui kohtutäiturid tõid peaukse juurde hüdraulilise ekskavaatori

mis tõi omakorda kaasa vägivaldsed vastureaktsioonid ning vanglakaristused noile kivipallureile, kelle meelest oli üks täitur teeninud ära korraliku klohmimise

seda hakati kutsuma King’s Crossi lahinguks

hoonet tunti sestsaadik Priidomi Vabariigina

ja neil vedas, sest kinnisvara omanik, keegi Jack Staniforth, kes elas maksuvabalt Monte Carlos ja oli Sheffieldi lauahõbedaga kaupleva pereäri kasumist pururikas, ilmutas nende ettevõtmise suhtes poolehoidu, kui uudised viimaks ta kinnisvarahaldusfirmast tema endani jõudsid

ta oli võidelnud Hispaania Kodusõjas rahvusvahelises brigaadis

ja halvaks investeeringuks osutunud hoone ühes Londoni allakäinumas linnaosas oli tema arveraamatutes vaid tühine allmärkus

kui nad maja eest hoolt kannavad, kirjutas ta

siis on elamine prii

 

nad lõpetasid elektri varastamise ja sõlmisid lepingu Londoni Elektrinõukoguga

sama tehti gaasiga, millega senimaani varustas neid üksainus mõõturi vahele surutud viiekümnepennine

neil oli vaja kehtestada juhtimissüsteem ja selle paika vaidlemiseks koguneti ühel laupäevahommikul fuajeesse

marksistid nõudsid, et asutataks Priidomi Töölisvabariigi Keskkomitee, mis oli Amma arvates üksjagu irooniline, kuivõrd enamik neist oli toonud «põhimõttelise vastuseisu kapitalistide ketikoertele» põhjenduseks, et mitte töötada.

hipid pakkusid, et tuleks luua kommuun ja kõik läheks jagamisele, aga nad olid nii muretud ja pingevabad, et muu rahvas rääkis neist üle

keskkonnakaitsjad tahtsid keelata ära aerosoolid, kilekotid ja deodorandid, mis keeras kõik nende vastu, isegi punkarid, kes ei lõhnanud ise just piparmündi järele

taimetoitlased nõudsid lihavabadust, veganid soovisid, et see laieneks piimavabaduseni, makrobiootikud soovitasid kõigil süüa hommikuks aurutatud valget kapsast

rastafarid tahtsid kanepi seadustamist ja osa majatagusest maalapist, et hakata seal korraldama oma Nyabinghi-kogunemisi

krišnaiidid tahtsid, et kõik tuleksid koos nendega selsamal pärastlõunal Oxford Streetile trumme taguma

punkarid tahtsid, et neil lubataks mängida karjuvat muusikat, ja nad karjuti ootuspäraselt maha

geimehed tahtsid, et hoone põhikirja kantaks homofoobiavastased sätted, mille peale kõik küsisid, mis põhikirjast jutt?

äärmusfeministid tahtsid ainult naistele mõeldud eluala, mis toimiks iseseisva kooperatiivina

lesbilised äärmusfeministid tahtsid omaenda eluala eemal mittelesbilistest äärmusfeministidest, mis toimiks samuti iseseisva kooperatiivina

mustad lesbilised äärmusfeministid soovisid sama, aga lisaks tingimusega, et sinna pole lubatud tulla ühelgi valgukesel, soost sõltumata

anarhistid marssisid välja, sest igasugune valitsemisvorm tähendanuks kõigi nende tõekspidamiste reetmist

 

Amma eelistas kõndida omapead ja seltsida teiste samasugustega, kes ei üritanud oma tahet kellelegi peale suruda

lõpuks moodustati lihtsal roteerumispõhimõttel toimiv halduskomitee ja kehtestati mitmesugused reeglid, mis keelasid narkootikumidega kaubitsemise, seksuaalse ahistamise ja tooride poolt hääletamise

maalapist maja taga sai kogukondlik ruum, mida ilmestasid vanametallist skulptuurid

kunstnike lahkel loal

Märkused:

1. FGM – ingliskeelne akronüüm, mis tähendab naiste suguelundite sandistamist (Female Genital Mutilation) ehk naiste ümberlõikamist.

2. Algtekstis «Cunning Stunts» – sageli kasutatav spoonerism (ingl k otsetõlge «kavalad trikid», vrd stunning cunts – «vapustavad vitud»), millist nime kandis muuhulgas 1977-1982 Londonis tegutsenud alternatiivne naiste teatrikompanii.