/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/10/14/14897798t1h3c5d.jpg)
Kui kõik üritavad Rumeeniast põgeneda, siis Tiina Sööt otsustas sinna kolida. Nüüd on Petrone Prindi «Minu» sarjas ilmunud tema raamat «Minu Rumeenia. Absurdi armunud».
Elust Rumeenias: pangaülekanne ei tule kõne allagi, kommunaalarved tuleb maksta sularahas luugi kaudu
Armumine ei hüüa tulles ja kui juhus Tiinale ta tulevast elukaaslast tutvustas, algas tema elus suur seiklus.
«Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib sulle tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa,» kirjeldab ta.
«Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsaks saanud.»
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2022/10/14/14897781t1he591.jpg)
Meie paneelmaja lahutamatu arhitektuurielement on korteriühistu esimees Lucian. Ma täpselt ei tea, kuidas tema ametit nimetatakse või kus tema kohustused algavad ja lõpevad, tean ainult, et igal paneelmajal on oma Lucian, kellel on hoonega sügav spirituaalne seos nagu majavaimul. Tunnetuslikult on mõne hoone haldjas, vabandust, haldaja olemine rohkem tiitel kui amet. See nõuab täielikku pühendumist ja kestab läbi terve elu. Kes teab, võibolla isegi pärandub vereliini pidi järgmisele põlvele.
Meie Lucian on oma postil olnud hoone ehitamisest saadik nagu ajakohane koldehaldjas või kotermann, võibolla ta sündiski ehitustolmust, liftimootori õlist ning vajadusest maja eest hoolt kanda. Iga kord kui aknast välja vaadata, võib näha Luciani tagahoovis jalutamas, murulappi kõplamas või puu otsas istudes oksa saagimas. Ta on pikk ja vibalik, õlekõrre sarnane ning kõnnib sirgelt ja puiselt ühtlases robotlikus tempos, ümbruskonnas elavad hulkuvad kassid karjakaupa tema jalgade ümber. Kui Luciani trepikojas kohata, püüab ta su kohe kinni ja meenutab, et sul on veenäidud esitamata. Korteriühistu esimehe põhiline ülesanne, peale kasside toitmise, on kommunaaltasude vastuvõtmine majaelanikelt. Igal kolmapäeval kuuest kaheksani saab minna esimesel korrusel asuva kabineti juurde, kust avaneb luuk trepikotta. Pangaülekanne ei tule kõne allagi, kommunaalarved tuleb maksta sularahas luugi kaudu.
Teiseks oluliseks tööülesandeks on Lucianil passiiv-agressiivsete siltide ülespanek koridoridesse: «Talveperioodil hoiame uksed kinni!», «Palun lõpetada isiklike asjade kuhjamine koridori!», «Palun mitte jätta toidujäätmetega prügikotte prügišahti kõrvale! Eriti 5. ja 6. korruse elanikud!!!»
Hoone välisuksel on juba palju aastaid lamineeritud silt: «Ettevaatust! Põrand on äsja pestud!»
Kord koju tulles leidsin Luciani kortermaja tagaukse juures oma tavalisest lõõgastumiskohast – istumas prügikogumisruumi sissepääsu ees betoonäärel tühja pitsakarbi peal, et püksid mustaks ei saaks. Lucian sirvis üheksakümnendatel trükitud anekdoodikogumikke, mille keegi majaelanikest rämpsuks oli hinnanud ja luges tema ümber kuulama kogunenud kassidele nalju ette. Tahtis midagi mullegi ette lugeda ja tõlkis järgneva nalja minu tarvis inglise keelde:
Kommunistliku Rumeenia president Nicolae Ceaușescu näeb linnas pikas sabas seisvaid kodanikke, palub autojuhil seisma jääda ja välja uurida, mida nad seal ootavad?
Juht naaseb vastusega: «Nad ootavad leivasabas.»
Ceaușescu müristab: «Minu rahvas ei pea leiva järele ootama! Viivitamata tooge neile leiba!» Peatselt saabubki veoautotäis leiba, mis rahvale laiali jagatakse.
Ceaușescu sõidab rahulolevalt edasi, kuid juba mõne minuti pärast näeb järgmist saba: «Mida nad siin ootavad?»
«Munade järjekorras.»
«Tooge neile silmapilk nii palju mune kui vaja!»
Ceaușescu käsk täidetakse ja sõidetakse edasi, kuid varsti silmab president kolmandat saba: «Ma tahan teada, mida siin oodatakse!»
«Inimesed ootavad lihajärjekorras.»
Ceaușescu on mõnda aega tasa, siis aga kogub ennast ja käratab endise enesekindlusega: «Tooge mu inimestele toolid!»