P, 27.11.2022

Hõrgutised, mille pärast tasub vähemalt korra elus Ida-Euroopa vanimale turule minna

Raamatuportaal
Hõrgutised, mille pärast tasub vähemalt korra elus Ida-Euroopa vanimale turule minna
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Piața Obor.
Piața Obor. Foto: Shutterstock

Kui kõik üritavad Rumeeniast põgeneda, siis Tiina Sööt otsustas sinna kolida. Nüüd on Petrone Prindi «Minu» sarjas ilmunud tema raamat «Minu Rumeenia. Absurdi armunud».

Armumine ei hüüa tulles ja kui juhus Tiinale ta tulevast elukaaslast tutvustas, algas tema elus suur seiklus.

«Objektiivselt võttes on Rumeenias kõik halvasti: vaesus, reostus, häbitu korruptsioon, absurdne bürokraatia ja minnalaskmismeeleolud. Igast teisest lagunenud räästast võib sulle tellis pähe sadada. Sooja vett jälle ei ole. Iga kuues rumeenlane on juba läände emigreerunud ja spetsialiste napib. Rumeenia on kaose ja korralageduse, kuid ka mitmekesisuse ja värvikirevuse maa,» kirjeldab ta.

«Siin on vabadust, siirust, ehedust ja elujõudu, millest ma mujal reisides ja elades puudust olen tundnud. Bukaresti tolmune kleepuv suvepalavus, vanduvad autojuhid ja asfaldist läbi kasvanud puujuurtele komistamine on mulle armsaks saanud.»

Loe raamatust katkendit!

***

Tiina Sööt, «Minu Rumeenia. Absurdi armunud».
Tiina Sööt, «Minu Rumeenia. Absurdi armunud». Foto: Raamat

Eemal paistabki massiivne punakaspruun monoliit, peal suured metallist kaheksa kümnendate stiilis kirjatähed: Piața Obor. Obor on linna kõige vanem ala ja üldse vanim turg Ida-Euroopas, mille olemasolu on kirjalikult kinnitatud juba 17. sajandil. Sel ajal asus turg linnapiirist väljaspool ja lisaks kauplemisele toimis Obor ka sotsialiseerumiskohana, kus muuhulgas sai kaasa elada avalikele poomistele. Turu loomulik areng lõppes kolmekümnendatel, kui turuala lammutati, et teha ruumi modernistlikule turuhoonele ja kõrvalasuvale pargile. See otsus põhjustas linnaelanikes muidugi pahameelt, kuid tänapäevaks on ka uus turuhoone omaks võetud ja ametlikult arhitektuurimälestise staatusse tõstetud.

Teed turuhooneni ääristavad lilleistikuid, veinivalmistamise anumaid ja destilleerimistarvikuid müüvad putkad – koduse napsu villimine on menukas traditsioon. Ploomidest tehtud țuică on aromaatne haljas puskar ja kõikidest ülejäänud puuviljadest tehtud mitmekordselt destilleeritud metsakohinat kutsutakse palincă. Eri regioonides on neil jookidel erinevad variatsioonid ja nimed, aga rahvuslik uhkus oma piirkonna spetsiifilise samaka üle on universaalne.

Juhul, kui on õige hooaeg (september-oktoober), saab Oborist osta ka viinamarjadest tehtud kergelt alkohoolset jooki most. Tumepunast vahutavat vedelikku müüakse suurtest tünnidest topsikaupa kohapeal joomiseks. Most’i maitse on päris intensiivne, väga magus ja tugevalt käärinud, kuid väikestes kogustes mõnus ja sügiseses palavuses üllatavalt värskendav.

Turuhoone kõrval on ala, kus müüakse samu puu- ja aedvilju, mis turuhoone seeski, kuid mille puhul ei ole tõestatud, et need on kohalikud produktid ja seetõttu on nad odavamad. Turuhoone sees on olukord peenem, peaaegu hipsterlik, kahest suurest saalist üks on ette nähtud kohalikele talunikele ja teine edasimüüjatele. Iga leti juures on tootja nimi ja enamasti müüb talupidaja oma saaki ise, ilma vahendajata. Sissepääsu juures on piimaautomaat, kust saab uuendusliku tehnoloogia abil oma pudelisse osta värsket maapiima.

Turg on ilus, mitte küll arhitektuuri, vaid sisu poolest: värvilised aedviljakuhjad lettidel, lopsakad maitsetaimed ja kastepisarates salatipead, mee- ja moosipurgid, lilleliste põlledega kaubitsejad. Kuid kõige suurem elamus on värskete viljade lõhn. Üle terve müügisaali lendleb karge, isuäratav lõhn, kohati veidi mullamaigulisem, kohati magusam. Inimesi ja sagimist on turul alati üsna palju, kuid see kulgeb kuidagi rahulikus meeleolus. Kõik on tervisliku toidu aroomidest uimased, õndsad ja rõõsad.

Puuviljakuhjade vahelt saab osta plastpudelites värsket, kuumutamata mahla, mis on absoluutselt jumalik. Levinud on õuna- ja pirnimahl, aga minu lemmik on tumeroosa õunapeedimahl. Mahla väljapanek õlipudelilaadses pakendis just isu ei ärata, aga sisu on väärt kraam. Tore leid oli ka käsnkõrvits ehk lufă, mille olemasolust ma enne isegi teadlik ei olnud. Lufă on kõrvits, mis kasvab käsnalaadseks struktuuriks ja kui sealt seemned välja koputada, saab sellega ennast või nõusid pesta. Kõrvitsa leidmine on alati õnneasi, sest esiteks ei suuda ma iga kord õiget letti üles leida ja teiseks pole seda enamasti saada. Käsn ise mulle väga meeldib, sest ta ei võta ühtegi värvainet külge ega lähe ajapikku limaseks nagu sünteetilised nõudepesukäsnad. Kodu korrashoiu vahenditest on saadaval veel nunnud lillad lipsukesega lavendlikotikesed koide või haisu peletamiseks.

Veel üks palav soovitus on käsitsi tehtud tihke tume ploomimoos – magiun de prune. Üldiselt on üksikud moosipurgid lisaboonusena müügil muude viljade kõrval, nii et tuleb silmad lahti hoida. Mulle on jäänud mulje, et talunik on lihtsalt ajaviiteks paar purki moosi keetnud ja need koos ülejäänud kraamiga letile ladunud. Oluline info moosisõpradele, et moose on kahte sorti: tavaline suhkruga keedetud moos on dulceață. Magiun on aga keedetud täiesti ilma suhkruta. Magiun’i keedetakse vähemalt kuus tundi, kuni marjade-puuviljade kogus on kahanenud üle poole. Olles nii kontsentreeritud, on see moos magus ilma midagi muud lisamata. Lõpptulemuseks on tihke, kleepuv pasta. Tumelillat, peaaegu musta ploomi-magiun’i leiab igast toidupoest ja ka tööstuslikult toodetuna on see ülihea. Eriti, kui panna seda koos võiga leiva peale.

Hoidisepurkide seas võib olenevalt aastaajast peale sattuda roheliste kreeka pähklite moosile. See kollakaspruun, maitse poolest datleid või vahtrasiirupit meenutav hoidis on tehtud tooretest pehme kestaga kreeka pähklitest. Mooside kõrval on ka hapukurkide, marineeritud arbuuside ja zacuscă purke. Marineeritud arbuus maitseb nagu hapu ja vintske meduus ning mind isiklikult eriti ei paelu. Zacuscă – mille nimi mind esialgu suurde segadusse ajas, ei ole pealevõtukas, nagu eestlane arvata võiks, vaid tavaline eineks-võtukas. Paprikast, baklažaanist, ubadest ja seentest kokku keedetud möginat määritakse võileiva peale.

Sooja ilma korral on turuhalli küljepaneelid lahti ja sisse hõljub kõrvalasuva söögikoha suitsune lihapraadimislõhn. See, mida küpsetatakse, on mici (otsetõlkes «väiksed»), ülimalt armastatud rahvuslik toit, mis kujutab endast lihapallilaadseid pisikesi piklikke pätsikesi. Koostiselt sisaldavad nad lamba-, sea- ja veiseliha, traditsiooniliselt kõiki kolme korraga, ja neid süüakse sinepi sisse kastes.

Märksõnad
Tagasi üles