Sinijärv soovitab raamatut: see võib-olla üks kõige ägedamaid eesti keeles ilmunud asju üleüldse

Bernardine Evaristo. Foto: Paul Stuart / Palamedes PR / SWNS.COM/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Bernardine Evaristo auhinnatud romaani «Tüdruk, naine, keegi teine».

Bernardine Evaristo, «Tüdruk, naine, keegi teine». Foto: Raamat

See on raamat, mis mõnes mõttes ei tohiks mulle üleüldse meeldida. Ja ta on teos, mis on võib-olla üks kõige ägedamaid eesti keeles ilmunud asju üleüldse. Kuidas sest vastuolust välja tulla? Kuidas soovitada sedavõrd vastakaid mõtmusi ja tundlusi tekitavat teksti? Teha seda nõnda, et suurt osa lugejaist otsemaru ära ei ehmeldaks? Ma ei tea, aga teen. Elu näikse sageli todapidi kiskuvat, et parem on teadmata teha kui teades tegemata jätta. Parem rentslis rockida kui tribüünil tukastada. Nojah, siit on juba lihtis libastuda aruteludesse, kas pigem mõttekalt surra või mõttetult elada, kas möllata veidi või manduda pikalt, kas hambaid pesta või saada/anda vastu neid. Ja nii edasi ja nii edasi. Bernardine Evaristol ei pruugi olla vastusi, ent ta tekst esitab hulgaliselt küsimusi. Ka kirjeldusi, kulgemisi, koge(le)musi, elulemusi ja musi.

Kui ma ütleksin julgeste välja sõna „värssromaan“, siis ma esiteks eksiksin, teiseks peletaksin arvestatava hulga võimalikke huvilisi ning – mida see sõna tänapäeval tähendakski? Iidseil aegadel olid kõik lood ja laulud meeldejätu huvides värssides. Sest raamatuid oli vähe ja lugemise kunsti valdasivad veelgi vähemad. Täna võivad inimestele meelde tulla „Jevgeni Onegin“ ja muu kraam, mida heas tõlkes, ent käsu korras pähe topiti lastele, kel targematki teha oli. Bernardine Evaristo on kirjutanud mõned meie aastatuhande erksamad värssromaanid, ent „Tüdruk, naine, keegi teine“ eristub mitmeti. Ta ei ole nii segapäine nagu James Joyce ega ole massiivne materdamine nagu Marcel Proust ega lõputu lugeja kiusamine nagu Robert Musil, ta on täiesti loetav ja põnev romaan, olles napsanud eelmainitutest üht koma teist või pigem neljandat. Vorm tahab harjumist, aga kui oskad pool tundi raamatut lugeda vanal heal moel - lugeda järjest ja keskendudes, siis edasi ei ole muret. Nagu ujumine või e-raamatuga sõbrunemine või jalgrattasõit. Ehkki Evaristo ratas sõidab vaheldumisi nii künkail kui kruusateedel, asfaldil ja ajujääl. Võib libisema minna küll. Ja hea on, et. Jah, see on suuresti naiste lugu ja üldse paljude inimeste lugu, kellesugusi meil siin napib. Aga raamatud võiksidki meid me mõtetes mujale tarida. Sarnast kirjutusviisi saaks poeedirohkes Eestis kirjandusele rakendada vägagi edukalt. Lugege, kes te kirjutate ja nood muud ka.

Väga poeetiline, rõõmus ja kurblik, sõnakaunis ja hoogne minek, tihe tõhus küte, armu ei anta ja antakse ka – siin raamatus turvavöid ei kinnitata, vaid surrakse kangelastena, kui tarkpeade raamatu juures lollpeade väljendit kasutada söandan. Ja sünnitakse uuesti. Lugeja võib teatavat vaimlist uuestisündi kogeda küll. Autor sünnib niikuinii koos iga uue raamatuga taas.