«Mistarvis mustlaslapsele kool? Milleks võõraste inimeste käest võõrast õpetust otsida?»

Roma poiss koolis. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Juris Leimanise raamatust «Mustlased Läti metsades, taludes ja laatadel», mis on meie regioonis ainulaadne sissevaade mustlaste ehk romade maailma 20. sajandi algul. See värvikas rahvakild on siin elades aastasadu kohalike elanikega tihedalt suhelnud, kuid olnud samas omaette. Läti romad on ajalooliselt asunud peamiselt Läti, Eesti, Leedu ja Venemaa aladel. Eestis on läti romad olnud arvukaim roma rühm alates 19. sajandist.

Leksis uurib ajalugu

Tutulis on arukas mustlane. Sai asjast aru ning saatis esmasündinu kooli. Ema ajas küll vastu ja hurjutas: «Mistarvis mustlaslapsele kool? Kas sa ise ja teised mustlased olete metsades ja laatadel halvasti üles kasvanud? Milleks võõraste inimeste käest võõrast õpetust otsida?»

Üks ja teine Tutulise sõber raputas pead: «Meie isaisad polnud koolitatud ning ega meiegi, pojad, saa sellised olla (Mare dadenge dāda naisis skolota, te ame čāve nin dasāve našti tejovas).»

Tutulis ei taltunud ning ta sai nõusse elutarga hallipäise vanaisa, kelle käest teised mustlased rasketel hetkedel juhatust ja tuge otsisid. Asi oli seega otsustatud. Naised vangutasid asjata päid ning ajasid murelikult juttu: «Mustlane on prii nagu pilv taevas ning nüüd tahetakse pilv korvi pista. Mis sest välja tuleb? Ega heaga see ei lõppe.»

Mustlasnaiste heietustega on nagu kassi sajatustega, ega neid taevas kuulda. Mehed otsustasid, nemad teavad! Nii käibki mustlaste juures – mees on pea, naine kõigest händ!

Leksis hakkas kooliteed käima ning õpetusseeme langes viljakasse mulda. Õpetajad isegi imestasid – on ikka pea antud!

Juris Leimanis, «Mustlased Läti metsades, taludes ja laatadel». Foto: Raamat

Mustad tähed hakkasid õige pea alevilja kombel Leksise peas ja meeles vohama. Ei kulunudki kaua aega, kui ta sättis tähti juba sõnavihkudesse ning tundis end lugemikus nagu kala vees.

Ning Leksis oli uudishimulik! Ta teraste silmade ees ei jäänud midagi varjule, ta muudkui usutas õpetajaid ja vanu mustlasi.

Õpetajad said alguses Leksise naiivsete küsimuste peale naerda: «Kas kuu on elus?»

«Kust sa võtad, et kuu elab?»

«No, vaadake täiskuud, tal on nagu inimeselgi silmad, nina, suu.»

«Õpetajahärra, öelge tõtt, kas on õige, mida pikse kohta räägitakse? Et see mürin tulevat taevaisa suurest vankrist, millega ta maailmas ringi sõidab, ning need piksenooled tema hobuseraudadest üles löödud tulesädemetest?»

Leksis päris ja usutles veel kaua. Kuulas teraselt õpetajate selgitusi, kogus mõistust, jätkas edukalt õppimist ning jõudis aastate möödudes ilma viivitusteta põhikooli viimasesse klassi.

«Valmis tudent!» tundis Tutulis oma esmasündinust rõõmu, kui too pajatas võõrastest maadest ning luges kõva ja selge häälega ajalehte.

Nüüd oli Tutulise nainegi uhke.

Leksis ise polnud veel rahul. Mida rohkem õppis, seda rohkem tahtis teada. Ta mõistis, et põhikool on kõigest pika tee algus, ning hellitas vagusi lootust edasi õppida. Mõtteis pidas mitu korda plaani, et küll oleks hea, kui isa aitaks tal õpetajatööni jõuda, mingis ametikoolis õppimine poleks samuti paha. Seda võiks ehk isegi saavutada.

Ainult üks asi näris Leksise südant. Tõmmu näovärv, tumedad lokkis juuksed, suured mustad silmad ühes pikkade ripsmetega ning iseloomulik kõneviis ei jätnud kahtlust, et tegemist on mustlase võsuga.

Ei, ei, ega ta ise ei kavatsenudki keelt talitseda ja oma kuulumist vaba metsarahva hulka salajas hoida ning taoti vastas võõraste pärimiste peale uhkelt: «Jaa, olen mustlane!»

Ent nood võõraste muiglemised, koolikaaslaste nöökimised hobuste ja lammaste varastamisest tundusid otsekui ta enda pihta visatud kividena ning tekitasid ränka valu. Kõige rohkem kurvastas koolikaaslaste põlglik naer, kui ta oli mõnikord rääkinud oma õpetajaks õppimise kavatsusest. Poisid olid siis end suisa kõveraks naernud ning Leksise pilkerahega üle külvanud. Kutsusid teda hobusevaraste õpetajaks. Mustlasest ei saavatki ülepea õiget õpetajat.

Leksis oli nüüd õnnetu, poiste hoiak alandas teda ning pures nagu puuk südant. Ta kibeles mitu korda õpetajat usutama, ent häbenes ning kartis samu sõnu ja naeru kuulda.

Ent kõik hädad kaovad ükskord ning lõpuks saabus ka päev, mis tõi Leksisele rõõmusõnumi. Kuulnud, kuidas üks õpilane Leksist hobusevaraste õpetajaks nimetas, hurjutas õpetaja süüdlast tunni algul karmilt.

Poiss, Leksisele pilkavalt silma vaadates, seletas õigustuseks, et Leksis tahtvat õpetajaks saada.

«No kas ta ei või siis seda teha? Kas selle pärast peab teist põlastama?» päris õpetaja.

«Aga ta on ju mustlane!?»

«No ja mis siis? Kas mustlane pole inimene? Edasipüüdlikkuse ja tööga võib igaüks sihini jõuda. Leksis õpib hästi ja kui ta väga tahab, saabki õpetajaks.»

Leksise tumedad silmad hiilgasid ning ta ise värises rõõmust ning tahtis emmata õpetajat ja tervet klassi. Talle näis, et õpetaja avas raske värava ning juhatas talle kätte teeotsa haljasse mäkke. Ta läheb, ta püüab, õpib ning tõestab, et mustlane võib saada samuti õpetajaks!

«Õpetajahärra, kes need mustlased õieti on, kust nad on tulnud? Me küsisime Leksiselt, kuid ta ei osanud midagi kosta.»

«Mustlased, lapsed, on mitmemiljoniline rahvus, kes on laiali puistatud paljudesse riikidesse nii Euroopas kui ka Aasias. Kõige rohkem mustlasi asub Rumeenias, Ungaris, Bulgaarias ja Ukrainas. Teadusmehed teavad rääkida, et muistsel ajal rändasid mustlased välja kaugest Indiast. Nad armastavad priid elu, hoiavad väga omaette ning neid on sajandeid taga kiusatud ja vaevatud. Äsja lugesin ühte raamatut, kus on kirjutatud mustlaste elust muiste. Jutustan nüüd hea meelega ühtteist.

Raske oli neil Saksamaal. Seal anti 1711. aastal välja seadus, mis kuulutas, et kõik mustlased tuleb kaheksa päeva jooksul maha nottida, nende vara ära riigistada ja nende naised ja lapsed kristlikesse asutustesse kasvatada anda. Ent tagakiusamine ei olnud sellega lõppenud. Umbes 15 aastat hiljem andis Preisi kuningas Friedrich Wilhelm välja uue seaduse – kogu Preisi kuningriigis tuleb üles puua kõik üle 18 aasta vanused mustlased.

Ungaris elasid mustlased samuti 18. sajandi viimasel poolel üle hirmsaid hetki. Piinariistadega ja piinamistega sunniti neid endid inimsööjateks tunnistama ning piinati seejärel ebainimlikult surnuks.

1500. aasta paiku käskis Hispaania valitsus kõikidel mustlastel 60 päeva jooksul asuda elama linnadesse. Ühtaegu ähvardati kõik vastuhakkajad ja käsu õigeaegselt mittetäitjad riigist välja kihutada. Pealekauba keelati Hispaanias 1633. aastal neil endid mustlasteks nimetada ja mustlaskeeles rääkida.

Rumeenias peeti mustlasi muistsetel aegadel riigi, kloostrite ja härrade orjadeks.

Prantsusmaalt kihutati vanal ajal mustlased mitu korda kahjutegevate hulkuritena minema.

Ent see oli muistsel ajal. Nüüd on palju muutunud. Mustlased on sajandite jooksul üle elanud raskeid tagakiusamisi ja kannatusi, näidanud end tugeva, karastatud ja sitke rahvana, kes hakkab nüüd muutuma ja pürgib üha rohkem hulkuvast eluviisist loobumise poole. Maades, kus neid on kõige vähem taga kiusatud, on mustlased juba ammu kohaliku rahvaga kokku kasvanud, patriootiliselt meelestatud ja täidavad korralikult kodanikukohustusi. Nii olevat Rumeenias. Ka Bulgaarias on nad hulkuva elu maha jätnud, olevat väga usinad ja toimekad oma elus.

Mõnedes maades teatakse mustlasi kui osavaid katelseppi, korralikke seppi, loomakauplejaid ja hobuseparisnikke. Mustlased on tuntud ka heade muusikutena, mustlannad – tantsijate ja koorilauljatena. Neil olevat ka omad kirjanikud, heliloojad, on asutatud isegi mustlaste teater. Toimunud on rahvusvahelised mustlaste arutelud. Ühesõnaga, mustlasrahvas on harujõena suubumas suurde inimkonna kultuurijõkke, ühes sellega kaovad loodetavasti varsti etteheited hobusevarguste ja inimeste röövimiste kohta, mida praegu tihti kuuleme, kui mustlastest räägitakse.

Sellega, lapsed, ei taha ma sugugi öelda, et kõik mustlased on nüüd ja alati inglid. Igal rahval on omad paharetid. Ent silmitsege nurmesid! Ainult lohakile jäetud põldudel kasvab kahjulik umbrohi, ent kui puhtad ja õitsvad on piinliku hoolega hoolitsetud viljapõllud! Nõnda on ka rahvaste ja inimestega. Asjata olete Leksist pilganud. Kas te ei pannudki tema püüdlikkust tähele?»

«Sa, Leksis, õpi vaid, saad meheks, võid oma rahvusvendigi aidata!»

Õpetaja sõnu kuulates värisesid Leksise käed ja jalad rõõmust, suu oli pidevalt lahti ning silmades, näis, lõõmasid mustad leegid.

Sellest päevast alates hakkas Leksis veelgi usinamalt õppima ning suure visadusega küsitlema vanu mustlasi mustlaste elu kohta muistsel ajal Lätimaal. Keegi ei osanud kosta, millal mustlased olid Lätimaale saabunud, ent Leksise hallipäine vanaisa mäletas sõjaeelsetest aegadest siiski päris palju ning pajatas neist meelsasti. Leksis kuulas, kõrv kikkis, ning kirjutas õpetajast innustunult kõik tähtsama üles.

Lätimaa mustlashõimude vanemad harud on, nagu näha, Kuramaal. Kõige silmapaistvamad – Stulbais Miķelisest lähtunud hõimuharu – mustlaspäraselt Korore Miķeli, Kālējsid (Kovaļsid), Melnkājsid (Kāle pīred), Šķēpised ja Tomkised. Stulbaisite hõimuisa Miķelis oli väga tark ja rikas mustlane. Elas Kuldīga maakonnas. Keskeas kaotas nägemise ning pälvis sestsaadik hüüdnime Stulbais Miķelis. See nimi kandus üle ka tema järglastele. Sellest hõimust pärines kuulus Läti mustlaspealik ehk šero rom (mustlaste tabori kõige rikkam ja arukam) Luttis ja piibli mustlaskeelde tõlkinud Jānis Leimanis.

Luttis elas Salduses, kus talle kuulus viis maja. Ta naine, lätlanna Liene, kositi Allažist, Zvejade perest. Luttisel sündis abielust 4 poega ja 3 tütart. Oma lapsed pani ta kooli. Luttise lapselapsed elavad veel praegugi Salduses, kus neil on kinnisvara. Luttis oli väga õiglane ja usuharras mustlane, vara üle valitsemiseks ja mitmesuguste majanduslike vajaduste õiendamiseks oli ta käsutuses mitu alluvat. Neist olid 4–5 dinar’id ja täpsustamata arv piskar’eid.

Dinar tähendas mustlastele umbes sama, mis saksa mõisnikele kubjas, ent sõnaga piskar tähistati mustlaste keeles orja.

Šero rom lähetas dinar’id hobuselaatadele mustlaste käitumist silmas pidama, dinar’i kohuseks oli teatada šero rom’ile igasugusest jamast ja ülekohtust. Süüdlased otsiti hiljem üles ning toodi šero rom’i ette. Tähtsamatel puhkudel kutsuti siis kokku mustlaste kohus – romano sondos. Kohtumeesteks olid lisaks šero rom’ile kutsutud ka kõik kodus viibivad dinar’id ning 4–5 ümberkaudset jõukat mustlast. Süüdlasele mõisteti tavaliselt ihunuhtlus, ent harvad ei olnud ka juhused, kui kannatanu kasuks mõisteti rahatrahv. Kui süüdlane ei olnud võimeline trahvi ära maksma, siis määrati ta sunniviisil šero rom’i piskar’iks ning ta pidi tegema kõiki määratud töid seni, kuni trahv sai tasa teenitud. Šero rom maksis selle raha kannatanule. Pärast karistuse ärakandmist tõrjusid mustlased piskar’i endi keskelt välja ning kihutasid mustlaslaagrist minema.

Mustlaste šero rom Luttis pidi mitmeid kordi ütlema oma sõna ka paariheitmisasjades ning ülekohtu kõrvaldama. Taolised «läbikatsumised» korraldati tavaliselt kõrtsides. Pealik kuulas eelnevalt kaebuse hoolikalt ära ning kutsus mingil päeval välja süüdlasest nooruki ja kannatanud tüdruku ning muidugi ka mustlaslaagri teisi mustlasi. Ta korraldas nooruki arvel vägeva joomingu ning peo lõpus tegi teatavaks, et just joodi ära nooruki kosjaliigud. Kui nooruk ei olnud rahul ning tõrkus vastu, siis käskis Luttis oma dinar’itel ta pikali maha paisata ning nooruk sai nõndanimetatud lapsepiitsa. Šero rom piitsutas ise oma piitsaga poissi, kuni see pealiku otsusega soostus ning kohustus hüljatud pruuti armastama ja temast lugu pidama.

Šero rom’i juurde tulid kaebustega ka sellised õnnetud armastajad, kelle vanemad olid paariheitmisele vastu olnud. Ka sellistel juhtudel oskas Luttis pea alati aidata, muutes ebaõnne õnneks.

Mustlaste kohtuasjad, paariheitmist puudutavad õigusemõistmised ja muud taolised kaebused toimusid salaja, välismaailm ei tohtinud sellest kõigest midagi teada saada. Seepärast teised teavadki mustlaste iseäralisest elust nii vähe, pole sellest kuulnudki.

Kuramaal oli väga kuulus šero rom Didžus, kes elas Grobiņas. Didžus oli väga tarmukas ja uhke meesterahvas. Tema kohta räägiti imeasju. Ta olnud väga rikas ja armastanud piiritult hobuseid. Ta lemmikud ei söönud mitte tavalisest puukünast, vaid erilistest hõbenõudest. Jahedate ja vihmaste ilmadega mähkis ta oma hobused siidi ja kullaga läbitikitud hobusetekkidesse. Ainult hobuste kabjad jäid katmata. Raske öelda, kui palju on selles jutus tõtt, ent mustlased usuvad tõsimeeli, et nii tõepoolest oligi.

Kalējsite (Kovaļsite) hõimu kauged eellased polnud hobuste paristamisega tegelenud. Leiba teenisid nad sepatööga ning seepärast oligi nende nimeks Kalējs. Metsataborites nad tavaliselt ei elanud. Mõisnikud hoidsid neid kui häid meistrimehi oma mõisalosside aedades, kus nad saksemaid töid tegid.

Kalējsi sugu kandis alati kaasas väikest lõõtsa ja peeneid ametiriistasid. Nad oskasid valmistada kõlarikkaid kortsmoonikuid, imetoredaid vähke ning mitmesuguseid mängukanne mõisnike rõõmuks. Vähke tehti vasest koos iseäraliku asjandusega, mis pani vähi üleskeeratult nagu elusast peast roomama. Toona olid sellised asjad suureks harulduseks. Parunid maksid selle eest hästi. Mustlaste seas teati Kalējseid (Kovaļseid) rahumeelsete inimestena.

Kuramaa kõige suurem mustlashõim oli Melnkājs (Kāle pīre). Pole teada, kuidas see kummaline nimi saadi. Sellel hõimul oli samuti kaugelgi tuntud mustlaspealik – šero rom – Cunnis, väga rikas, tark, ning nagu kuramaalased ütlesid – «kuraasi täis» mustlane. Ta tavapärased asupaigad olid Šķēde suurhärra metsades. Suurhärra ise oli Cunnise sõber ning tuli teda tihti metsa vaatama.

Melnkājsid on kõrgid ning väga uhked oma hõimu üle. Nad on rühikad, pööravad välimusele suurt tähelepanu, neid võib juba kauge maa tagant ära tunda. Melnkājsid kandsid varem alati laiu punaseid kootud vöösid, mille värvilised tutid rippusid päris maani välja. Neil olid kirevate täppidega särgid ning nad kandsid siksakiliste nahast pealeõmblustega läikivaid säärsaapaid. Teised seevastu kandsid pikki kirjusid põlvikuid, mida kaunistasid kenad kootud paelad, paelte otstesse olid kinnitatud erilised tutid.

Nimetatud hõim oli üks vanemaid, neid tunti kui häid hobuseparisnikke ja suuri laulu- ja muusikasõpru. Nad ei talunud mitte mingisuguseid solvanguid ei omadelt ega võõrastelt. Melnkājsid olid iga tühisemagi tüli pärast valmis kohe kellegagi rinda pistma ning enda eest seisma.

Šķēpised olid üks kõige väiksearvulisem Läti mustlashõim. Nad olid tugevad, suurekasvulised ja väga vaprad. Šero rom Luttis vaatas sellest hõimust endale noorsande.

Ka Tomkise hõimu meesterahvad olid tugevad ja sihvakad. Muud mustlased austasid neid nende tasakaaluka ja rahuliku loomu pärast. Tomkised elavad Kuldīga maakonnas. Nende seaduslik perekonnanimi on Kleinis. Sellest hõimust pärines mustlaste Pautelis – vägilane, kelle rammust mustlased tänini räägivad.

Pautelis kohtas kord teel mitut mustlaste hobuvankrit ning viis kohe jutu hobustevahetuse peale. Üks võõras mustlane hakkas jalamaid suurustavalt oma hobust üles kiitma. Olevat hea tugev veohobune ja kiire sammuga. Pautelisele polevat suurustamine meeldinud ning ta lõikas vastu, et on paremaid ja tugevamaidki hobuseid nähtud. Mustlane jäi kummatigi oma jutule kindlaks – teist sellist hobust polevat maamunal leida. Mõlemad läksid põlema. Pautelis väitis viimaks, et ta paiskab mustlase hobuse üheainsa löögiga kraavi. Mustlane, kel Pautelise rammust aimugi polnud, kostis: «Lase käia! Kui teed ära, siis on hobune sinu!»

Nad vedasid kihla. Teised mustlased üritasid küll mõlemat kihlavedajat taltsutada ning kahtlast kihlvedu tühistada, kuid Pautelist ei õnnestunud enam keelitada. Ta lajatas vägeva löögi hobusele vastu kaela. Teeserval seisnud hobune varises ühes kogu vankriga kraavi.

Võõraste mustlaste suud vajusid hämmastusest ammuli. Nüüd läks keevaliseks vaidluseks. Hobuseomanik jauras, et ta hobune on omadega läbi, ära ta teda ikkagi ei anna. Ent ülejäänud mustlased olid Pautelise poolt. Ta võitis kihlveo ning hobune kuulus temale. Kõik üritasid hobust üles tõsta, kuid ei suutnud. Pautelis astus siis ise ligi ning taris hobuse koos kogu vankriga kraavist välja.

Räägitakse samuti, et Pautelis ajas ilma erilise jõupingutuseta uued hobuserauad sirgeks ning kandis raskeid kivimürakaid otsekui udusulgi.

Vidzemes on kaks mustlaste hõimu: Buzģised ja Marčuksid. Buzģiste hõimu kuuluvad Marcinkēvičsid. Nende hõimuharust pärineb šero rom Sīlis, kes pidas omal ajal Madonas kõrtsi. Nagu vanad mustlased räägivad, olnud tal 7 naist ja 36 last. Kuramaa mustlased ei saanud Buzģiste (Marcinkēvičsitega) kuigi hästi läbi, pelgasid neid. Buzģised olid pealehakkajad, sallimatud ning olid alati valmis, maksku mis maksab, enda eest seisma.

Vidzeme mustlased Marčuksid (Burkevičsid) olid väikesekasvulised, ent väga vastupidavad, osavad, ning oskasid vajadusel üllatavalt oskuslikult pruukida mustlaste tuntud relva – nuia.

Kõike seda jutustas Leksisele vanaisa ning Leksis jätkas tema ja teiste mustlaste usutlemist ning kogus andmeid mustlaste ajaloost.