Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Kyle Perry põnevikku «Sügavik».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Põnevik, mis on keskmisest krimitootest mitu kraadi kõrgemal
Tasmaania (see seal Austraaliast natuke allpool) on jumala normaalne maa ja uimastikaubitsejad täiesti tavalised inimesed. Mõni mõnus, teine hädas, kolmas paras tõbrik. Äri nagu iga teinegi, inimesed nagu kõik me muude tööde tegijad. Lühidalt umbes niisugune mulje sest raamatust jääb, ja õige kah.
Ei ole maakera istmikupoolel (siitpoolt vaadates) asjalood palju muusugused kui meie mail. Inimesi on igasugusi ja tegelevad nad kõikvõimalike asjadega. Mõned noist asjust ei ole seadusetähe järgi üldsegi näidustet. Aga pere on pere ja tava on tava ja firma on firma. Inimesed, oh paraku, on samuti kõigest inimesed.
Tasmaania tuuakse lugeja silme ette ilusti, hea on raamatut pidi käia kusagil, kuhu elusast peast sattumine ilmselgelt ilmvõimatu. Aga inimesed on selle põneviku juures põnevam kui lugu ise, kuigi ka see on keskmisest krimitootest mitu kraadi kõrgemal – juhe aetakse kokku üsna korralikult, isegi järge näikse lubavat. Tükk aega pole kätte juhtunud meelelahutuskirjandust, mille sees on päris mitu tegelast, kelle mine-, ole- ja tulevikku tahaks edasigi süveneda. Sest tüübid on kuidagi nii veenvaiks välja joonistet. Ok, kirjutet.
Narkoäri käsitlevad krimivikud kipuvad olema kas massiivselt moraliseerivad või räigelt vägivaldsed või mõlemat korraga. Põhjamaisi on veel liig jahe lugeda lisaks. Siin on ookean jahe, muu kliima aga muhe ja kuigi palju paha saab toime pandud, jääb üldine mulje pigem meeldivalt inimlik. Elu peabki meeldivalt inimlik olema, muidu ei oleks asjal üldse mõtet. Isegi kui asi iga kord seadusetähte ei tunnista.
On võimalik järgida kõiki seadusi mõnda aega ja mõnd seadust kogu aeg, aga ei ole võimalik järgida kõiki seadusi kogu aeg. Juriidikat (üks isetäituvate ennustuste süsteem) muudetakse nii kähku, et tuleb omaenese kõhutunne ja moraalne kompass täpne hoida. Muidu saabub sügavik.