«Ta ei vaadanud seekord isegi üles, teadmata, et need olid tema viimased sõnad oma pojale»

Foto: Shutterstock

Ilmund on Emily Giffini haarav lugu õdede vahelisest armastusest. Romaani «Kõige tähtsam on armastus» tõlkis eesti keelde Pilleke Laarmann.

Garlandide perekond elab tavapärast elu oma rõõmude ja muredega. Paar päeva enne jõule tuleb meditsiinitudengist poeg Daniel koos oma kihlatuga koju Atlantasse sünnipäeva pidama. 22. detsembri õhtu muudab pere elu aga igaveseks: Daniel hukkub autoõnnetuses. Pealtnäha täiuslik tervik laguneb, nagu oleks Daniel olnud perekonda koos hoidev lüli.

Emily Giffin, «Kõige tähtsam on armastus». Foto: Raamat

Viisteist aastat hiljem hakkavad õed Josie ja Meredith oma elule tagasi vaatama. Välja imbub saladusi ja hingepõhja peidetud tundeid. Nad peavad mõtlema, kuidas minna edasi. Kas õed leiavad lõpuks rahu?

«Kõige tähtsam on armastus» on südamlik lugu sellest, mis on elus kõige olulisem: armastusest. Seda iseenda ja oma perekonna vastu. See on ka lugu andestusest ja leppimisest, mis armastusega kaasnevad. Ja mis kõige olulisem – julgusest järgida oma südant, kuhu iganes see ka juhatab.

Emily Giffin lõpetas Wake Foresti ülikooli ja Virginia ülikooli õigusteaduskonna. Pärast mitmeaastast töötamist Manhattani advokaadibüroos kolis ta Londonisse, et hakata vabakutseliseks kirjanikuks. Ta on mitme New York Timesi menuki autor, eesti keeles on temalt ilmunud romaan «Mida iganes hind ihaldab». Emily Giffin elab koos abikaasa ja kolme lapsega Atlantas.

***

 

Ajaga on keeruline lugu, ütles Daniel emale kunagi, kui ta veel väga noor oli. Kui tahta mingit hetke hoida, lendab see linnu­tiivul minema. Kui tahta midagi seljataha jätta, jääb see igavesti järele lohisema. Selle kaheksa-aastase kohta nutika mõttetera tähendas Elaine Garland märkmikku üles.

Aastaid hiljem pöördus ta selle kirje juurde tagasi, luges seda uuesti ja mõtles, et mälestustega on samamoodi. Mida tahta unustada, tuleb ikka toorelt ja jõhkralt taas meelde. Mida tahta meeles pidada, selle detailid kaovad kui koidueelne uni. Nii oli nüüd nende kõigiga, kuigi nad arutlesid selle üle harva ja mitte üksteisega. Ligi viisteist aastat oli möödunud, ühtaegu aeglaselt ja äkki.

See juhtus päev pärast Danieli kahekümne viiendat sünnipäeva ja kolm päeva enne jõule. Ta sai just Yale’i ülikooli meditsiini­õpingute kolmanda aastaga poole peale ja saabus pärast kliinilise neurokirurgia kursust vaheajaks koju, kaasas armsam Sophie – kaunis briti koorekihi neiu, keda Daniel oli nimetanud kõige võluvamaks naiseks, keda on eales on kohanud. Nad olid käinud üle aasta, aga see oli Sophiel esimene kord Atlantasse tulla, nagu ka esimene kord kohtuda noormehe vanemate ja õdedega. Igaüks oli eri määral ärevuses, innukas ja lootusrikas. Elaine muretses kõige rohkem, nii oma muretseva loomuse kui ka sellepärast, et kui asi puudutas tüdrukuid, ei olnud Daniel just kõige teravam pliiats. Tema keskkooliaegne kallim oli liiga klammerduv ja kolledžipõlve tüdruk liiga kontrolliv.

Aga juba mõni hetk pärast noorte saabumist tundis ta määratut kergendust, sest oli Sophies kohe äratundmisele jõudnud. Teda tasub hoida, ütles Rob neiu kohta, ise selgelt uhkust täis, ja mitte üksnes seepärast, et tema poeg meditsiini õppis, vaid et ta ka nii peene olevuse kinni püüdis. Danieli õed kiitsid samuti neiu heaks. Josie oli arust ära Sophie maitsekuse ja ilu pärast, ta imetles avalikult neiu rõivaid ja kingi, samal ajal kui Meredithile, kes tihti oma õele pealiskaudsust ette heitis, meeldis Sophie hilpudest ­hoolimata. Mis kõige tähtsam: nad kõik nägid, et Sophie tõi Danielis parima esile, ja see ütles nii mõndagi. Daniel oli kahtlemata nende pere eredaim täht.

Veel rohkem plusspunkte teenis Sophie järgmisel hommikul, kui ta veenis Robi ja Danieli jätkama nende isa-poja traditsiooni minna sünnipäeva hommikul kahekesi vahvlikohvikusse sööma. Suudelnud Danieli hüvastijätuks, surus ta noormehe uksest välja ja aitas seejärel Elaine’il šokolaadikooki küpsetada, mis oli teine Garlandi pere traditsioon.

«Missugune Daniel lapsena oli?» küsis ta, pilk kohmetult tainal, pärast seda, kui oli üles tunnistanud, et on köögis kasutu.

Elaine mõtles hetke, siis vastas, et ta on praegu samasugune, nagu ta on kogu aeg olnud. Klassikaline juhtiv esmasündinu. Perfektsionist. Aga ka tundlik ja sentimentaalne, lahke ja vigurivänt. «Ainus erinevus on tujukuses,» lisas ta naerdes. «Tänu jumalale on ta sellest välja kasvanud.»

«Mida? Kas ta oli siis tujukas?» küsis Sophie.

Elaine noogutas ja rääkis talle loo sellest, kuidas Daniel ükskord puust kurikaga vastu oma magamistoa seina virutas, sest Josie oli tema hinnalise Hank Aaroni pesapallikaardi roosa kriidiga üle kritseldanud. «Siiani on näha krohvi, millega me selle koha kinni katsime,» ütles ta hellalt.

«Oot-oot. Kas see on sama pesapallikaart, mida ta ikka veel rahakotis hoiab?» küsis Sophie, kelle aktsent andis kõigele, mida ta ütles, üsna tõsise kõla.

«Seesama,» ütles Elaine ja jätkas looga sellest, kui suurepärase kodujooksu sooritas Daniel päev pärast vahejuhtumit ning et ta oli selle kaardi ristinud oma õnnetoovaks talismaniks.

Samal õhtul läksid nad kõik Blue Ridge’i grillirestorani Danieli sünnipäeva tähistama. Daniel nägi välja noobel kui moeajakirjast välja astunu, seljas hõbedaste mansetinööpidega jakk (Sophie kingitus) ja tema euroopalikud pika ninaga läikivad mustad nahkkingad erinesid kõvasti kõigest Robi tagasihoidlikus garderoobis. Autost välja astunud, nöökisid mehed teineteist autoparkija ees: «Kust pagan sa need välja võtsid, Danny-poiss?» – «Jäta oma vanatoi tutipaelad kus see ja teine, paps.» – «Oled nii ohtrasti juuksegeeli pähe ajanud, et see võiks hobuse lämmatada.» – «Vähemalt on mul juuksed peas.»

Elaine teadis, et isa ja poja omavaheline aasimine oli märk nende lähedusest, ning ta süda oli täis kiindumust ja tänutunnet, kui nad juhatati kamina lähedal oleva ümmarguse laua juurde, mida Rob alati eelistas. Ta polnud kindel, millal see täpselt oli juhtunud, kuid tema poeg oli nüüd täiskasvanu ja peagi juba valmis arst, esimene nende perekonnas. Daniel polnud aga ainus, kes oli edukas. Neil kõigil läks hästi, mõtles ta. Robil laabus töö kenasti ja ta polnud juba kolm aastat joonud. Nende abielu polnud ehk täiuslik, aga tundus kindel. Josie ja Meredith tegid samuti edusamme – üks oli küll pisut metsik ja teine liiga tujukas, aga sellegipoolest järgis kumbki oma kutsumust, õppides vastavalt õpetajaks ja näitlejaks.

Vestlus oli sel õhtul terane ja elav, küllastunud päevasündmustest. 11. septembri haavad olid veel värsked. Afganistani sõda tulekul. Energiahiid Enron oli äsja pankroti välja kuulutanud ja Winona Ryder vargil käinud. Ja oli uudis, mis näis üksnes Danieli ja Sophiet kõigutavat: Mongoolias registreeriti just maailma kõrgeim baromeetri rõhunäit, üle tuhande hektopaskali. Mõõtmise tulemus, mis ei läinud ülejäänutele karvavõrdki korda, ent mis ometi salvestus järgmisteks aastateks Elaine’i mällu.

«Sa oled ikka paras nohik,» tögas Josie mingil hetkel venda, ehkki imetles salamisi tema intelligentsust. Josie oli alati toetunud oma isiksuse mõjule, aga niisugune tüdruk nagu Sophie pani teda asju ümber hindama ja ta tõotas võtta oma kolledži­õpingute lõpetamist tõsisemalt.

Ka Meredith vaagis sel õhtul oma elu. Ta oli usin ja töökas nagu vendki, aga ta oli vennast märksa üksildasem ja teda valdas sageli tühi tunne, aga ta ei teadnud täpselt, miks. Võib-olla oli asi armastuses, mõtles ta sel õhtul, vaadates Sophiet ja Danieli. Võib-olla see oligi see, mis ta elus puudus.

Pärast õhtusööki läksid nad koju, et söögitoas veel pisut kooki maitsta – Elaine tõi panipaigast lauale väärt Hiina portselani ja lauahõbeda. Rob süütas kakskümmend viis küünalt, misjärel nad jorisesid koos – välja arvatud Sophie, kellel oli kõlav sopran – sünni­päevalaulu ja vaatasid, kuidas Daniel mõneks hetkeks silmad sulges, et siis kõik küünlad korraga, ühe katsega ära puhuda.

«Mida sa soovisid?» küsis Josie, nagu keegi alati küsis.

Daniel muidugi ei öelnud. Lihtsalt naeratas salapäraselt, kuni Rob koogi lahti lõikas, ning avas siis pereliikmete kingitused: nahast portfell vanematelt, flanellpidžaama Josielt ja pesapalli­raamatuke Meredithilt. Veidi aja pärast läksid kõik laiali; Elaine tegi näo, et ta ei kuule, kuidas põrandalaud külalistoa ukse ees valjusti kriuksub.

Järgmisel hommikul ärkas Elaine varakult katusele krabiseva vihma ja Robi tõttu, kes pakkis asju kiireks Memphisesse sõiduks, et veel enne aasta lõppu ühe kaasusega valmis saada. Ta tõusis voodist, tegi mehele kohvi ja saatis ta teele ning läks siis tütardega jõusaali – nad kõik igatsesid kaotada kaalust viis naela, teades hästi, et pärast pühi tuleb juba kaks korda rohkemaga rinda pista. Nad tulid koju, käisid duši all ning veetsid ülejäänud päeva osteldes, liiklusummikutes ja Lenoxi väljaku kaubanduskeskuse rahvamassides, minnes aeg-ajalt üksteisega sõnelema.

Koju jõuti hämaruses, just siis, kui Daniel hakkas lahkuma, et viia Sophie lennujaama nukraks tagasilennuks Londonisse. Vihm oli lõpuks lakanud, aga õhutemperatuur järsult langenud, ning nad seisid sissesõiduteel külmast vabisedes, üksteist suudeldes ja kallistades ja eriti rõõmsaid jõulupühi soovides. Kui nad autosse istusid, ütles Sophie veel viimased tänusõnad.

«Varsti näeme,» ütles Elaine, sest talle ei meeldinud kunagi hüvasti jätta.

Umbes tund hiljem, kui Elaine parajasti köögilaual kingitusi pakkis, astus Daniel külguksest sisse, tuues kaasa pahvaku külma ja Sophie parfüümi järelkaja. Elaine keeras kiiresti pakkimispaberi ümber sussipaari, mille kavatses pojale kinkida, ja keelas pojal piiluda.

«Ei piilugi,» ütles Daniel pead vangutades. Ta polnud kunagi piiluja olnud – erinevalt õdedest, kes end selle eest kiitsid, et nad ka kõige kavalamini peidetud kingitused üles leidsid.

Daniel istus laua taha ja ohkas; ta näis nukker, ilmselgelt ta igatses juba Sophiet. «Kus tüdrukud on?» küsis ta Josie ja Meredithi järele uurides.

«Meredith on üleval oma toas. Josie läks välja … kuhugi.»

Daniel noogutas, aitas siis emal kingitusi pakkida, ulatades talle teipi või hoides paelu pöidlaga paigal, kuni ema sõlmi sidus. Ta polnud lobiseja, aga sel õhtul oli ta ebatavaliselt jutukas, muudkui vatras ülevoolavalt Sophiest. Ta kinnitas, et neil on tõsine kavatsus kirurgia residentuur koos läbi teha.

«Kas sa arvad, et tema ongi see õige?» küsis Elaine.

«Arvan küll,» vastas poeg särasilmil. «Ta on nii imetlusväärne … ja ma ei kujuta temast paremat ema oma lastele ettegi.»

Elaine naeratas pojale, ise mõeldes, et olgu pealegi noor ja ambitsioonikas, paistab poeg mõistvat, mis on elus kõige tähtsam. Ta küsis endalt, kas nemad Robiga on välja teeninud au ja kiituse või on poiss lihtsalt niisugusena sündinud. Otsusele jõudnud, et küllap on siin natuke nii ühte kui ka teist, suudles ta Danieli laubale, enne kui too ülakorrusele duši alla läks.

Teel oma tuppa möödus Daniel Meredithi avatud uksest. Õde vaatas tema poole ja küsis, kas ta võiks Macy Gray plaadi laenuks saada. Daniel läks ja tõi selle õele, manitsedes, et õde oleks ettevaatlik ega kriimustaks plaati.

«Ega mina pole Josie. Ma ei riku teiste asju,» ütles õde. Ta teadis, et oli turtsakalt väljendunud, aga ei saanud enam sõnu tagasi võtta, ajada see menstruatsioonieelse stressi, halva ilma või oma vanema õe kaela, kes oli tal närvid krussi ajanud ja siis välja läinud, jalas liiga kitsad teksad ja seljas liiga väike topp.

«Kas sul on kõik korras?» küsis Daniel.

«Mis mõttes?»

«Sa näid nii kurb.»

«Mul lihtsalt ongi selline nägu,» vastas ta.

Vend istus õe voodiservale ning küsis temalt veel üht-teist näitlejaõpingute kohta ja kas talle meeldib ehk keegi. Mõni poiss. Meredith kõhkles hetke ja oleks juba peaaegu pihtinud, kui üksildasena ta end hiljaaegu on tundnud, kuid mõtles ümber. Daniel loobus ja läks duši alla. Pärast venna lahkumist valdas Meredithi süütunne, et ta ei öelnud sõnagi Sophie kohta, selle kohta, kui väga neiu talle meeldis. Ta teeb seda homme. Homme on ta igaühe vastu kenam, kinnitas ta endale, sulges silmad ja kuulas Macy Grayd laulmas: «Usun, et saatus on meid siia toonud.»

Umbes tund aega hiljem, pärast duši all käiku ilmus Daniel taas kööki, kus Elaine sildiribadega jändas, kinnitades neid isetehtud juustu purgikestele, mida tal oli kombeks naabritele kinkida.

«Ma lähen korraks välja, võtab ühe kiire burgeri,» ütles Daniel.

Elaine tõstis pilgu pojale ja kortsutas kulmu. «Märja peaga? Sa jääd nohusse.»

Poeg haaras ukse kõrvalt varnast oma Yale’i pesapallimütsi ja tõmbas kaela ümber rohelise laia salli. Sellega rahule jäänud, Elaine noogutas talle ja langetas pilgu uuesti suurele punasele lehvile.

«Tulen kohe tagasi,» ütles Daniel ust avades.

«Olgu pealegi,» vastas ta ega vaadanud seekord isegi üles, teadmata, et need olid tema viimased sõnad oma pojale.