«Aastapäev tähendab millegi tähistamist. Näiteks pulma-aastapäeva … mitte õnnetuse või surma»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Emily Giffini südamlikust romaanist «Kõige tähtsam on armastus».

«Oeh, täna oli kohutav päev,» teatab Josie mu kööki tantsiskledes ja lõpetades harva esineva rahuhetke.

On neljapäev, mu ainuke vaba päev nädalas, ja ma parkisin Harperi just teleka ette, et saaksin meilid üle vaadata. Teisisõnu, ma ei taha seltskonda ja kui mu õde oleks ette helistanud, oleksin seda talle ka öelnud.

«Oi, tere Kimmy,» heidan üle õla vihje tüütule naabrile seriaalist «Lastega kodus», kes sageli koputamata Tanneri poole sisse tungis.

Josie, kes vaatab endiselt selle seriaali kordusi – märk tema üldise küpsuse kohta –, puhkeb naerma ja ütleb: «Kas sa tõesti ootad, et annaksin omaenda lapsepõlvekodus uksekella?»

Surun maha soovi talle vastata: «Jah, sest see pole enam sinu kodu, meie Nolaniga ostsime selle ära, täiesti õiglase hinna eest.» Võiksin selgitada, et mina ja mu abikaasa vajame privaatsust – oleksime võinud parajasti fuajees seksida, vähemalt teoreetiliselt. Aga otsustan asjast üle olla ja jätan küsimuse retoorilisena õhku rippuma, jätkates ise meilide lugemist.

«Nojah, see oli tõesti kohutav,» kordab Josie mu kohal kõrgudes.

«Mis juhtus?» küsin, sest mulle meenus, et täna oli esimene koolipäev, ja ma olen kindel, et vastus käib tema ekskallima Willi või tolle naise või nende tütre kohta, kes Josie klassi määrati. Õde räägib pärast seda, kui ta suvel klassi nimekirja sai, harva millestki muust, teeseldes, et on nördinud asjade käigust, ehkki ma tean, et sügaval sisimas ta naudib seda. Josie armastab draamat, mis kaasneb tema püsisuhetega, nii möödunud kui ka praegustega.

Ta ohkab ja nõjatub mu lauale. «Kust ma alustan?» küsib ta, samal ajal kui ma vaatan ta kullakarva kingakesi ja meenutan talle, et meie majas käiakse toas ilma kingadeta.

«Kuule, Mere,» ütleb ta, nagu kuuleks sellest esimest korda. «Sa käitud, nagu ma oleksin sita sisse astunud. Peaksid ravima oma obsessiiv-kompulsiivset häiret, olen kuulnud, et Zoloft pidi päris hästi aitama.»

Emily Giffin, «Kõige tähtsam on armastus». Foto: Raamat

Katkestan teda, ise samal ajal imestades, kas ta teab, et ma tarvitangi Zolofti. Minu ravimikapis nuhkimine oleks täpselt tema moodi. «Esiteks, sa oleksid vabalt võinud kogemata astuda millelegi, mis pole teretulnud kohas, kus me elame ja sööme. Pealegi on see siin meie kodu ja siin maksavad meie reeglid. Nii et …»

Ta põrnitseb mind hetke ja heidab siis hoolimatult kingad jalast, nii et üks neist lendab mu tooli alla. «Et sa teaksid, ma loen etiketiveergu, milles öeldakse, et ebaviisakas on kutsuda inimesi endale külla ja nõuda siis, et nad peavad peale mantli veel midagi seljast ära võtma,» ütleb Josie, tehes sõrmedega õhus jutumärke; samal ajal kujutlen mina teda küsimusi guugeldamas ja õppimas pähe endale meelepäraseid vastuseid, jättes seejuures kõrvale kõik teised arvamused, näiteks need, mis viitavad sellele, et jalanõudega tuuakse tuppa ka mustust.

«Noh, ma pole sind ju külla kutsunud, või mis?» vastan, tehes samuti õhus jutumärke.

Tean, et on üsna suur võimalus, et ta pöörab ringi ja tormab uksest välja – mina oleksin selle variandiga rahul. Aga et Josie on alati olnud valikuliselt paksu nahaga ja ta nähtavasti tõesti vajab mingi­sugust tasuta hingeabi, siis ta lihtsalt kehitab õlgu ja ütleb sel teemal oma viimase sõna. «Hea küll, aga mul võib olla jalaseen. Ära pärast ütle, et ma sind ei hoiatanud.»

«Eks katsume õnne,» sõnan ja otsustan parem asja juurde asuda. Mida varem ma lasen tal Willi peale kaevata, seda rutem läheb ta happy hour’it veetma või mis iganes arutu tegevuse ta hilisemaks on kavandanud. «No milline ta on siis? See Willi laps?»

«Tema nimi on Edie. Hüüdnimi Edenist, mis on Andrea neiupõlvenimi,» ütleb õde ning teeb efekti saavutamiseks pausi, kuni ta paljajalu külmiku juurde sammub ja selle ukse avab. «Ja kui väga ma ka tahaks sulle öelda, et ta on üks ärahellitatud jõmpsikas … siis ta tegelikult täitsa meeldib mulle. Ta on armas, veetlev ja üldse imetlusväärne.»

«Siis on ju hästi,» leian.

«Hästi? Kaugel sellest! See teeb haiget. Tuletab iga päev meelde, mida mul pole,» ütleb ta ning, valinud alumiselt riiulilt ühe Nolani lahja õlle, avab selle ja joob suure sõõmu. «Ja ma vean kihla, et proua Carlisle kandideerib klassi lapsevanemate esindajaks.»

«Sina oled ju õpetaja. Kas sa ei saa siis ise esindajat valida?» ütlen, keeldudes samal ajal e-kutsest kellegi sünnipäevale ühes neist batuudikeskustest, kus lapsed saavad pigem peapõrutuse või mõne nahahaiguse kui lõbutseda.

«Pärast küll. Aga selleks peab olema vabatahtlikke. Oleneb, kui paljud emad ankeedil selle küsimuse juurde linnukese märgivad. Kui ta on ainuke vabatahtlik, siis …» Josie jätab ohkega lause pooleli.

«Esiteks saad sa kindlasti vähemalt viis vabatahtlikku,» kinnitan ja mõtlen kõigile neile tahtmist täis emadele Harperi eelkooli klassis. «Ja isegi kui ei saa, siis võid mõnd ema paluda ja loota, et Andrea sellest teada ei saa.»

Hoolimata Josie toonitamisest, et õpetajaamet on üks emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt enim kurnavatest elukutsetest, tunnen ma alati, nagu ei oleks see päris nii. Ma lihtsalt ei näe, et tema amet oleks nii keerukas, vähemalt mitte võrreldes eeskirjade ja pingega minu advokaadibüroos ning eriti arvestades, et tal on igal aastal kaheteistkümne nädala pikkune puhkus.

«Oh, küll see temani jõuaks,» ütleb ta. «Seesugused asjad tulevad alati välja.»

Ma noogutan, mööndes sama. Emad klatšivad alati. Õigupoolest, kui Willi naine pole just äärmiselt taktitundeline või ei tea üldse midagi oma abikaasa minevikust, siis olen kindel, et vähemalt poolte emadeni on jõudnud kuulujutud nende laste esimese klassi õpetaja kohta. «Samas ma ju ütlesin sulle, et oleksid pidanud sekkuma,» vastan, meenutades, kuidas ma kirjutasin talle ette telefonikõne kooli direktorile, milles ta palub lapse «eraelulise asjaolu tõttu» teise õpetaja klassi üle viia.

«Kui ma klassi nimekirja sain, oli hilja,» väidab Josie. «See oli juba vanematele saadetud.»

«Ja siis?» küsin.

«Nad saaksid teada, et mina nõudsin ümbertõstmist.»

«Ja siis?» küsin uuesti.

Josie põrnitseb mind ja võtab jälle korraliku sõõmu õlut. «Armastuse vastand on ükskõiksus. Lapse klassist eemaldamine ei ole ükskõikne tegu.»

«Nojah, ega jälitamine ka ei ole,» jätkan julgelt. «Aga seda pole sa küll järele jätnud.»

Josie muigab, pidades vist jälitamist mingit sorti auasjaks. «Ma pole Willi juba aastaid jälitanud. Kuni viimaste sündmusteni. Pealegi ei saa sa üht ilmsüütut majast möödasõitmist nuhkimiseks nimetada. Ega ma ta maja munadega loopinud. Tahtsin lihtsalt näha, kus nad elavad.»

«Jajah,» ütlen ja mõtlen, et Will ja Andrea ei pruugi seda hilisõhtust tegevust täiesti ilmsüütuks pidada. Pigem kõhedalt muret tekitavaks.

«Kas ma juba rääkisin, millega ta sõidab?» küsib Josie kergelt lõbusal noodil.

«Mainisid, et väikebussiga,» ütlen, mõeldes, et tema võidurõõm on üsna tühine. «Võib-olla on see hoopis Willi oma,» lisan.

«Oh ei. Sellel oli Charlestoni kolledži kleebis kaitseraual,» teatab Josie. «Tema kool. Tema auto. Sa võid mind maha lasta, kui peaksin kunagi väikebussi rooli istuma.»

«Sa oled vist unustanud, et ka mina sõidan väikebussiga,» ütlen, nuputades, kas ta meelega püüab mind solvata või tuli see kogemata nagu ikka.

«Kuidas ma saaksin seda unustada?» vastab ta. «Ära solvu. Me sinuga oleme lihtsalt väga erinevad.»

«Ilmselgelt,» ütlen, imestades ise ka, et meil on samad vanemad ja me saime sama kasvatuse. Järgmisel silmapilgul läheb mõte sellele ainsale isikule maailmas, kellega olime samuti geene ja kasvatust jaganud. Viskan pilgu kellale – 17.50 – see on sisse juurdunud harjumus, millal iganes mulle mu vend meenub. Pikka aega mõtlesin päeva esimese mõtte Danielist – veel enne, kui silmad avasin või pea padjalt tõstsin. Nüüd, kõigi nende aastate järel, meenub ta mulle mõnikord alles keset hommikut – või veelgi hiljem –, aga ma pole kunagi päris kindel, kas see tähendab paranemist või tekitab süütunnet. Et viimast leevendada, köhatan kurgu puhtaks ja ütlen ta nime valjult välja. «Vean kihla, et Daniel oleks ka väikebussiga sõitnud.»

Josie nägu tõmbub pilve nagu ikka, kui venda mainin. Siis raputab ta pead ja ütleb: «Põrgutki. Kirurgid ei sõida väikebussidega.»

«Praktilise mõtlemisega kirurgid, kellel on väikesed lapsed, sõidavad,» märgin ja mõtlen, et maailmas on vähe nii rahuldust pakkuvaid asju kui väike nupuke, mis automaatselt lükandukse avab, enne kui vanem saab oma abitu järglase turvatooli lukustada või ta sealt vabastada.

«Praktilise mõtlemisega kirurgid, kellel on väikesed lapsed ja hea maitse, ei sõida,» kinnitab Josie.

«Ole sa tänatud,» nähvan teda pahaselt põrnitsedes.

«Võta heaks,» naeratab õde vastu, kinnitades mu kahtlust, et mingil määral ta lausa naudib konflikte, eriti minuga.

Panen oma õnne proovile. «Danielist rääkides. Ema helistas eile …»

«Et ema ja Daniel teevad nüüd sama välja?»

«Kas ma tohin lõpetada?»

Ta kehitab õlgu ja vastab mulle just nagu oma esimese klassi lastele. «Jah, sa tohid lõpetada.»

«Ta rääkis viieteistkümnendast aastapäevast,» alustan ettevaat­­likult sõnu valides ja omajagu pahaselt, et ma seda üldse tegema pean. Kui ma saaksin Josie juures ainult üht asja muuta – ja neid asju on palju, väga palju, mida ma muuta tahaksin –, siis muudaksin tema suhtumist Danieli surma. Kõrvaldaksin läbitungimatu müüri, mille ta venna ja tema mälestuse ümber on püstitanud.

«Aastapäevast?» küsib ta, võtab pudeli kätte, kuid paneb selle kohe lauale tagasi. «Mina seda küll aastapäevaks ei nimetaks.»

«Aga tegelikult see on aastapäev.»

Ta raputab pead. «Aastapäev tähendab millegi tähistamist. Näiteks pulma-aastapäev … või millegi muu hea aastapäev … mitte õnnetuse või surma.»

Seda on rohkem, kui ta on aastate jooksul Danieli kohta öelnud, ja mingil haiglasel moel tundusid sõnad «õnnetus» ja «surm» valjusti välja öeldult mulle väikese võiduna. «Aastapäev on kuupäev, mil üks või teine sündmus minevikus toimus. Olgu hea või halb,» ütlen, hoides pehmet tooni. Ma peaaegu tõusen, et talle käsi ümber põimida, aga me pole kallistamist harrastav perekond. Vähemalt pole juba aastaid olnud. Nii ma jäängi laua äärde ja vaatan teda mugavalt kauguselt.

Josie neelatab ja viskab pilgu maha oma erkoranžiks lakitud küüntega varvastele. Meenub, et kunagi ütlesin talle, et töntsakate varvastega inimesed peaksid valima ihu tooni laki. See oli minust vist väheke ebaviisakas, aga ma tegin ju ainult nalja. Ta läks ikkagi endast välja ja kuulutas, et eelistab töntsakaid varbaid jämedatele kintsudele – ja ma vannun, et sestpeale on ta varbaküüned olnud ainult neoonvärvides.

Kuna õde pilku ei tõsta, ütlen ta nime. «Josie? Kas sa kuulsid, mida ma ütlesin?»

Ta ütleb, et jah, kuulis.

«Niisiis tahab ema, et me midagi teeksime. Meie kolm. Võib-olla kutsume isegi isa.»

«Ema peaks kõigepealt temaga rääkima,» nähvab Josie. «Pealegi on isal uus pruut.»

«On või?» küsin, tundes kibedusetorget, aga ka armukadedust, et tal on meie isaga lähedasem suhe. «Mis ajast?»

«Mis ajast … ma ei teagi … mitu kuud juba.»

«Kas ma tunnen teda?» küsin edasi, ise mõeldes, et neil ei saa ometi tõsine suhe olla, sest Facebookis ei ole sellest naisest jälgegi – aga tema pruudid olid alati samasugused: postitasid fotosid reisidest või isa Burtoni järvemajast, seejärel märkisid ta nendel ära, nii et pildid ilmusid tema profiilile.

Josie kehitab õlgu. «Tema nimi on Marcia … Ta on kohtu­kirjutaja.» Seejärel jäljendab õde klaviatuuril tippivat kohtukirjutajat ja ma kujutan ette suure dekoltee ja punaste küüntega naist.

«Kui vana ta on?»

«Miks sa alati seda teada tahad?»

«Miks mitte?»

«Ma ei tea … neljakümnendate keskpaigas … lahutatud … kahe poja ema … Olgu, mis siis emal õieti plaanis on selle «aasta­päevaga»? Mõni noobel õhtusöök? Väike vaimudega suhtlemise seanss?»

«Josie!» karjatan.

«Mis on?» küsib õde. «Sa ju tead, et ema usub sedasorti jampsi.»

«Ta ei usu vaimudega suhtlemisse. Ta usub märke.»

«Hea küll, aga ka see on naeruväärne. Mingeid märke pole olemas. Daniel ei pane vikerkaart taevasse tõusma ega loobi penne kõnniteele,» lausub Josie põlglikul ilmel. «Ja sa pole ikka veel mu küsimusele vastanud. Mis tal plaanis on selle jubeda autoõnnetuse aastapäeva mälestamiseks?»

«Ma ei tea,» ütlen. «Võib-olla kuhugi sõita.»

«Kas see tõesti tundub sulle õige tegu?» küsib Josie minuga silmsidet otsides. «Võtta ette mõni lõunamaapuhkus …»

Katkestan teda enne, kui ta jõuab end üles kütta, ja ütlen: «Ma ei usu, et siin on küsimus õiges või vales käitumises. Ja ma ei kasutanud sõnu lõunamaa või puhkus. Tegelikult ta mainis New Yorki.»

«Miks New Yorki?»

«Sophie pärast.»

«Mis Sophie?»

«Ole nüüd, Josie. Tead isegi. Danieli Sophie.»

Ta raputab pead ja sõnab: «See on imelik, et ema ikka veel Sophie peale mõtleb. Täiesti haige.»

«Võib-olla,» vastan. «Võib-olla ema just seepärast tahabki sinna minna. Et asjale punkt panna.»

«Punkt panna? Meredith, Daniel suri viisteist aastat tagasi.»

«Ma tean,» ütlen.

Õde põrnitseb mind hetke, enne kui vastab. «Ja tead mis veel?» Ma ei jõua veel vastatagi, kui ta jätkab: «Nad oleksid lahku läinud. Tüdruk oleks Danieli südame murdnud – või vastupidi. Igal juhul oleks ema teda vihkama hakanud ja vimma pidanud, nagu ta seda kõikide meie ekside puhul teeb, ja ta oleks Sophie nüüdseks ammu unustanud. Aga selle asemel …»

«Selle asemel Daniel suri,» lausun, tõdedes, et see võtab tegelikult kogu teema kokku. Daniel suri ja see muutis kõike igaveseks. Ja see on just asi, millest Josie nähtavasti aru ei saa.

Josie vaatab mind tühjal pilgul ning teatab siis, et läheb räägib Harperiga.

Ohkan ja vaatan, kuidas ta toast väljub. Mõni hetk hiljem kuulen teda juba Harperiga lobisemas ja naermas, mis kinnitab üht kahest teooriast, mis mul on õe kohta välja kujunenud. Ta kas kasutab lapsi selleks, et oma tõelisi täiskasvanutundeid peita, või siis on ta ise ikka veel laps.

Pool tundi hiljem tuleb Josie kööki tagasi, Harper kannul. Ta otsib üles oma kingad ja ütleb: «Olgu. Oli tore. Aga mina lahkun.»

«Kuhu sa lähed?» küsin, kuigi see mind eriti ei huvita.

«Saan Gabe’iga kokku, me lähme õhtust sööma,» ütleb ta ja viskab tühja õllepudeli prügikasti.

«Kas sa ei kohtu temaga korterikaaslasena juba küllalt?» küsin, mõeldes, millal see olukord ometi laheneb. Räägitagu mis tahes, mina ei usu, et mees ja naine saavad lihtsalt sõbrad olla, vähemalt mitte siis, kui nad koos elavad.

«Üldsegi mitte. Me mõlemad oleme väga aktiivsed suhtlejad,» ütleb ta. «Selliseid asju juhtub, kui sul on sõpru.»

Ta viitab selle väitega minule, sest tema arvates on sõpruse puhul alati kvantiteet tähtsam kui kvaliteet. Mida rohkem fotosid postitada ja mida suurem on neil olevate inimeste arv, seda lõbusam tema arvates kindlasti on. Ta on kolmekümne seitsme aastane naine, kes pole ikka veel populaarsuse nimel võistlemisest välja kasvanud. «Hüva,» ütlen. «Olgu sul lõbus.»

«Ongi. Tänan,» vastab ta ja tõstab kandekoti rihmapidi õlale. Samal ajal sikutab Harper teda käest ja nurub, et ta veel ära ei läheks. Ma ei saa midagi parata, et see mind ärritab, sest minu lahkumisele reageerib mu tütar märksa leigemalt. Muidugi on ema olla jupp maad raskem kui olla keegi, kes aeg-ajalt korraks sisse sajab ja tunnikese lustakat tädi etendab.

«Kullake, ma pean minema,» ütleb Josie ning põlvitab ja suudleb Harperit põsele, enne kui püsti tõuseb ja esikusse sammub.

«Nägemiseni, Josie,» sõnan, soovides ootamatult ja kummalisel kombel, et ta veel ei lahkuks. Et hoopis meie kaks läheks koos õhtust sööma.

«Nägudeni,» vastab ta, ilma et tõstaks pilku telefonilt, astub uksest välja ja eemaldub mööda majaesist rada.

Jälgin teda paar sekundit ja hüüan siis nimepidi. Ta pöördub tagasi vaatama, pikad blondid juuksed üle näo lendlemas.

«Jah?»

«Kas sa vähemalt mõtleksid sellest, millest me rääkisime?» küsin. «Palun?»

«Ah jaa. Kindel värk,» ütleb ta just nii nipsakalt, et on selge: ta lihtsalt ei valeta, vaid tahab, et ma teaksin, et ta valetab. «Just sellest ma mõtlema hakkangi.»