Armastusromaan suhtest, mis ei ole traditsiooniline ja seab norme kahtluse alla

Foto: Shutterstock

Saara Turuneni «Arulagedad asjad» valisin lugemiseks, et vahelduseks põhjanaabrite värskema kirjandusega tutvuda. See on raamat eluvalikutest, kultuuride kokkupõrkest ja muidugi armastusest, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Üks soomlanna armub hispaanlasesse. Hispaanlasele meeldib soomlanna ka. Soomlanna ei suuda aga kohaneda eluga Hispaanias ning hispaanlane ei suuda elada Soomes. Nad jäävad paariks, kuigi nad elavad eri riikides, käies üksteisel vaheldumisi külas. Soomlanna satub küll Hispaaniasse rohkem kui hispaanlane Soome. Aastad aina mööduvad ja armastus hoiab neid ikka koos.

Saara Turunen, «Arulagedad asjad». Foto: Raamat

«Arulagedad asjad» on armastusromaan, aga mitte tüüpiline kerge ajaviiteromaan, vaid midagi teistsugust. Vahepeal tuleb ülidramaatiliste ameerika romaanide vahele lugeda midagi sellist põhjamaiselt tuima. Teos meenutas mulle tegelikult rohkem kellegi blogi või naisteajakirja kolumni. Soomlannast minategelane annab endast parima, et oma elu ja suhet kirjeldada. Tema tähelepanekud on kohati üsna teravad. Küll talle ei meeldinud, kuidas mees tegi üht asja või mees tegi teist asja, aga lõpuks pühendus naine ikkagi mehele, kuigi ei suutnud elada Hispaanias ja kadus kuudeks Soome. Romaanis ei ole suuri tõuse ja mõõnasid, vaid palju vaiksem ja argisem kulgemine, kus igapäevakirjeldused järgnevad igapäevakirjeldustele. Saara Turunen suudab hästi tabada need väikesed asjad, millest elu koosneb.

Nagu armastusromaani puhul ikka, on põhiteemaks katsumused, mida armastus peab ületama, kui põrkuvad tasane soome meel ja keevaverelised hispaanlased. See suhe ei ole traditsiooniline ja seab norme kahtluse alla. Soomlannal ja hispaanlasel on kaugsuhe, pole ühist kodu ega lapsi. Nad ei kammitse end sellega, et olles paar, tuleks koos elada. Jutuks tulevad ka töö, lapsed ja surm.

Blogilugemise tunde tekitas veel rohkem see, et tegelastel pole nimesid, on ametid ja rollid, näiteks isa vend, üürileandja ema jne. Jäi mulje, et jutustaja tahab rääkida lugu, aga ei soovi täpsustada, kellega see juhtus, kes on tegelased. Kes teab, see teab, kes ei tea, võib lihtsalt uudishimulik olla ja proovida oma detektiivitööd teha. Nimedeta formaat töötas üllatavalt hästi. Lühikesed kirjeldused mõjusid värvikalt ja tegelasi oli lihtsam meeles pidada võrreldes sellega, kui oleks olnud hunnik võõrapäraseid nimesid.

Ma ei olnud sellest raamatust väga vaimustuses. Kõik jäi kuidagi kaugeks. Soomlanna eluvalikud olid kummalised, eriti lõpu poole. Olen enam kui kindel, et paljudele võiks see raamat aga väga meeldida. Soovitan, kui sulle meeldivad moodsad armastusromaanid - sellised rahulikumad, kus üks draama teist taga ei aja.