N, 9.02.2023

Nirvanast Foo Fightersini ja soovist teha muusikat. Igavesti

Nirvanast Foo Fightersini ja soovist teha muusikat. Igavesti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Dave Grohli raamat «Tõsilugusid elust ja muusikast».
Dave Grohli raamat «Tõsilugusid elust ja muusikast». Foto: Mari Jaanus

Blogija Mari Jaanus luges Dave Grohli kogumikku «Tõsilugusid elust ja muusikast» ja jagab oma lugemiselamust.

Kui ma Dave Grohli «Tõsilugusid elust ja muusikast» kätte sain, hakkas mu peas kohe mängima «Everlongi» algus ja ma vaatasin läbi kõik raamatus olevad fotod ning postkaardid. Ma olen ise suur välisreisidelt kaartide saatja ja seda oli nii armsalt tuttavlik näha, et ka Dave seda on.

Lisaks sellele sain Dave'i kohta veel päris palju teada. Näiteks seda, et ta oli kunagi ka esimeses abielus, mida on minu arvates lausa liiga vähe mainitud. Või noh, alles siis kui lahutuse raske periood käes oli. Ka abiellumise hetkel pidi ju abiellutav olema üsnagi oluline persoon... ?!

Üks küsimusi tekkis mul raamatut lugedes veel: Mis sai Kurt Cobaini kilpkonnast?

Ma ei ole küll päris kindel, et tahan seda vastust kuulda...

Kui ma peaksin tooma välja ainult ühe asja, mis mulle selle raamatu (ja Dave'i juures) meeldib, siis on see suur kirg ja armastus muusika vastu. See on lihtsalt käega katsutav, ning mitte ainult see, et ta täiega armastab muusikat kuulata ja ka mängida, lugusid luua... Ta armastab muusikat jäägitult, täielikult, üleni ja nii palju, et minul puuduvad selle kirjeldamiseks sõnad.

Dave'il ei olnud lihtne muusikuks saada, aga ta tahtis seda, ta tundis muusikat oma DNA koostises. Kui polnud trumme, mängis ta neid mõttes (tuli meelde kohe raamat «The Queen's Gambit», kus peategelane mõttes malet mängis), kui ta ei olnud päriselt ühegi bändi liige, siis kujutles ta oma peas, et teda kutsutakse mõnda koosseisu mängima... ja seda juhtus päriselt ka!

Lisaks armastusele muusika vastu on ta aupaklik ja üleni tänulik oma eeskujudele ja muusikutele, kes teda inspireerinud on. Ja neid on palju. Ta nimetab neid kangelasteks ja lavatagustes ning kontserdipaikades nendega kokku puutudes on ta justkui võlutud sellest, et tema kangelased on tegelikult ka lihast ja luust inimesed.

Dave kirjutab palju ka oma tütardest ja emast ning on aru saada, et need naised ongi see kamp, kes on teinud temast (koos kangelastega) tänase tema. Dave'i suhe tütardega on märkimisväärselt soe ja ilus, nende tegemistest ja koos tuuritamisest on raamatus palju juttu. Tütarde muusikahuvi sütitab Dave'i kohe eriliselt, tema tütar Harper tahab trumme õppida ja Dave teab, et see on ka lapse DNAs... ta näeb tütres ennast.

Ka suhe emaga on mehel kadestamisväärne, ta arvas juba teismelisena, et ta ema on lahe (!!!) ja ei häbenenud temaga kohalikus underground-pubis aega veeta ja muusikat kuulata. Jah, ta ema pidi lahe olema, sest ütles vaid, et ta hästi esineks, kui Dave oma mõttest kool pooleli jätta ja Screamiga liituda rääkis. See ema pidi ikka kuradima lahe olema ja kindlasti vähemalt sama palju muusikat armastama kui Dave ise.

Natuke tagaplaanile jäid minu arvates suhted abikaasa Jordyniga. Ma kaldun arvama, et see oligi nii mõeldud, aga arvestades, kui palju oli lastest ja emast kirjutatud, oleks justkui rohkem ka naisest ja tema rollist Dave'i elus kuulda tahtnud. Või see poleks nagu piisavalt oluline? Ma ei tea... guugeldasin just ning sain teada, et Jordyn on «director of Foo Fighters» ehk vist ka muusikalises mõttes Dave'i elus päris oluline persoon?

Foo Fightersi solist Dave Grohl.
Foo Fightersi solist Dave Grohl. Foto: Shutterstock

Kõige tundlikum ja tähelepanelikum olin ma ise just neis «Tõsilugusid elust ja muusikast» osades, kus käis jutt Nirvana ja Kurt Cobaini ümber... noh, mis seal salata... minu maailmas tuleb Nirvana tunduvalt enne Foo Fightersit ja Kurt on mul nii hinges kui südames. Ma lihtsalt õgin kõike, kus on kasvõi väike annus Nirvanat ja selles raamatus on päris suur annus Nirvanat... ja Kurti surma. Seda on ka üsna suur annus.

Läbiv teema on raamatus ka justkui julgustus kõigile, kes tunnevad, et nad ei kuulu kuhugi ja on teistsugused. Dave ise on end alati tundnud natuke nagu kuu pealt kukkunud (tema enda sõnad). Ta oli teistest erinev ja see meeldis talle, meeldib siiani. Elu nohikuna ei olnud muidugi alati kerge, eriti teismelisena, aga Dave kohanes sellega üsna kiiresti ja hakkas tundma end hoopis erilisena. Tal ei olnud vaja sulanduda massi, sest tal oli punk, lahe ema, veidrad jalatsid ja kokutav sõber. Kogu tema maailm.

Mulle väga meeldib see, kui avatud Dave maailmale on ja kuidas ta asju märkab. Ta on ise avatud ning maailm avaneb talle. Temani jõuavad head asjad, ta soovid lähevad täide. Asjad juhtuvad. Ja kindlasti mitte sellepärast, et ta endale lapsena kuskil altari tegi ja mediteeris või sellepärast, et tal on üleloomulikud võimed (jep, see on tõsi). Asjad juhtuvad, sest ta ootab nende juhtumist ja teeb ise kõik selleks, et need päriselt ka juhtuksid, ta on yes-man. Dave on mees, kellele meeldivad ka halvad mõtted ja keerulised plaanid.

Noh, ja õnne on tal kindlasti ka. Ta lihtsalt oli mõnikord õigel ajal õiges kohas. Näiteks kohas, kus toimus päeval Iggy Popi plaadiesitlus, oli neil õhtul kontsert ja pärast sound check'i oli Dave juhuslikult maja ees bussis (mitte pubis õlle libistamas), kui Iggyl oli esitluseks trummarit vaja. On see õnn või ettemääratus või ükskõik mis, aga mulle tundub, et elu hoiab teda ning jällegi on tunda, et ta on tänulik ja seda läbi elu ning ka kõige nõmedamatel hetkedel ja raskematel päevadel (Screami ja Nirvana koosseisus tuli neid ikka omajagu ette). Dave oli tänulik ka siis, kui ta toitus ainult pirukatest ja magas kuude kaupa katkisel diivanil magamiskotis.

Dave Grohl, «Tõsilugusid elust ja muusikast».
Dave Grohl, «Tõsilugusid elust ja muusikast». Foto: Raamat

Aga jah, Dave kardab ka mõnikord, tal on pidevalt petturi sündroom (guugelda, kui ei tea, mis see on), lisaks veel vist ärevushäire (ise panin diagnoosi) ja ta joob kaugelt liiga palju kohvi. Ta nagu ei teaks mingitel hetkedel, kui hea ja kuulus ja hinnatud muusik ta tegelikult on. Need tunded tulevad sellest, et ta fännab tulihingeliselt nii paljusid suurnimesid ning tunneb end nendega kohtudes ja koos musitseerides väiksemana, aga õnneks seda ainult seni, kuni end jälle kokku võtab, hingab ning teab, et ta on õiges kohas ja teeb õiget asja. Muusikat. Seda, mida ta kõige rohkem armastab.

Kindlasti ei tohi seda raamatut vaikuses lugeda! See oleks raiskamine, siin mõned minu lemmikud «Tõsilugusid elust ja muusikast» kõrvale:

Scream

Foo Fighters

Patti Smith

Ramones

Nirvana

Sonic Youth

Iggy Pop

Kas ma soovitan seda raamatut?

Jah. Ma soovitan seda sulle, kui oled Nirvana fänn, Foo fänn. Muusika fänn. Kui sa tahad lugeda laheda mehe ägedat lugu sellest, kuidas ja milliste raskuste kiuste ja kui suure kirega jõudis ta sinna, kus täna on. Tippu.

Märksõnad
Tagasi üles