«Mu kuklakarvad tõusid püsti. Kuigi ma ei näinud isegi omaenda kätt, tundsin tema lähenemist»

Foto: Shutterstock

Gia Cribbsi romaan «Sloane Sullivani kadumine» on haarav debüüt, mis hoiab põnevust viimase leheküljeni. Loe raamatust katkendit.

 

Gia Cribbs, «Sloane Sullivani kadumine». Foto: Raamat

Ma ei saanud lahti tundest, et keegi jälgib mind.

Viskasin silmakatte maha ja lõin jalaga eemale nöörid, mis vaid mõne sekundi eest olid natuke liiga lõdvalt ümber mu randmete seotud.

Ma ei näinud midagi.

Kärgatas kõu, mis pani mingi metalleseme minust paremal kolisema. Hinge kinni pidades ootasin välgusähvatust, mis oleks kottpimedat ruumi valgustanud ja andnud mulle aimu, kus ma viibin. Ent uut kärgatust kuuldes pidin pettuma. Sellel ruumil pole aknaid.

Mu pulss lõi lakke. Pidin välja pääsema ja selleks polnud eriti aega.

Hingasin sügavalt sisse ja sundisin end keskenduma, oma tunnetest mitte välja tegema, proovisin ette kujutada kõiki koolis olevaid akendeta ruume. Puhas, kergelt antiseptiline hõng ei seostunud kuidagi võimla riietusruumiga. Võib-olla köök? Käed ees, lähenesin metallikolinale. Metallriiulid, millel seisid ämbrid, käsnad ja spreipudelid, tundusid isegi kinnastega katsudes jahedad. Hoiuruum.

Riiulite servi kobades jõudsin ukseni. Lükkasin selle hääletult irvakile. Paar sekundit ägedalt silmi pilgutanud, et pimestava valgusega harjuda, nägin uksepraost tühja koridori.

Heitsin pilgu otse mu vastas olevatele klassidele. Peaaegu kõikidel klassidel olid aknad, kuid enamasti liiga kõrged ja väikesed, et sealt läbi mahtuda. Vasakul olid koridori lõpus külguksed, tubli kuuekümne meetri kaugusel. See oli lähim väljapääs, kuid mööda valgustatud koridori põgenemine oli liiga riskantne, olgugi et öine valgustus oli hämaram. Pidin varju hoiduma. See aga tähendas, et siit kooliosast pääses välja ainult võimla kaudu.

Lükkasin hoiuruumi ukse rohkem lahti ja lipsasin sealt välja, astudes üle kaltsude, mis olid ukse alla topitud, et valgus sisse ei paistaks. Kõigest kolme sammuga olin keemiaklassis, kust viisid uksed eri koridoridesse. Tormasin läbi pimeda klassi, püüdes mitte millegi otsa komistada, ja pidin juba võimlasse viivasse koridori astuma, kui kõik mattus täielikku pimedusse.

Aeg oli otsas.

Tormasin koridori, otsides meeleheitlikult käsikaudu võimla sissepääsu. Hetkel, kui mu käsi riivas võimla siledat metallust, kostis mu selja tagant kriuksatus. Heli oli peaaegu kuuldamatu. Aga ka silmapilk äratuntav: tenniste kriuksumine põrandal.

Tardusin paigale.

Mu kuklakarvad tõusid püsti. Kuigi ma ei näinud isegi omaenda kätt, tundsin tema lähenemist.

Panin käe taskusse ning võtsin välja peotäie kivikesi – ainukesed asjad, mis mul oli õnnestunud õuest kaasa haarata – ja viskasin need põrandale laiali. Kuulnud linoleumil kerget kiviklõbinat, hiilisin vastassuunas.

Kompasin sõrmedega seina, et teaksin, kuhu pöörata. Kui ümber nurga keerasin, lahvatas kogu koridor äkki välgust valgeks. Viskasin pilgu üle õla ja nägin teda põlvitamas ja üht kivikest üles korjamas. Ta hakkas just pead minu poole pöörama, kui koridoris taas pimedaks läks ja kõuemürin aknaraamid tärisema pani.

Ma pistsin jooksu.

Sprintisin täiskiirusel ümber järgmise nurga külguste poole, mida olin ennist märganud. Oma jalgade müdina ja kõrvus tuikavate südametuksete pärast ei kuulnud ma, kas ta jookseb mulle järele. Kus need pagana uksed on…

Paiskusin topeltuksest välja nii jõuliselt, et mõlemad uksepooled paugatasid vastu kooli telliskiviseina, enne kui kinni tagasi vajusid. Vaatasin ringi: otse ees kasvasid tihedad puud, mis pakkusid head peidupaika; lähedal asuvalt tänavalt kostis automüra; taamal paistsid hägusalt läbi vihma ühe elumaja valgustatud aknad. Lubasin endale põgusat naeratust, enne kui käe tõstsin ja kaelas rippuva stopperi kinni vajutasin.

Kui Mark poole minuti pärast viimaks uksest välja tuli, pruunid juuksed musta mütsi alt välja turritamas ja pähkelpruunid silmad ärevalt ümbrust kammimas, toetusin mina juba vastu telliskiviseina ja olin katuseräästa all vihma eest varjus. Kergitasin kulmu, kui tema üllatunud pilk minul peatus.

Ta ohkas ja noogutas mu stopperi suunas. «Mis su aeg oli?»

«Kolm minutit ja kuusteist sekundit. Uus rekord.» Pingutasin kõigest väest, et muiet tagasi hoida.

«Mh.»

«Ära ole selline tujurikkuja!» Millegipärast paistis ta selle mütsiga vanem, rohkem oma tegeliku vanuse moodi ja vähem nagu üliõpilane, kelleks teda vahel ekslikult peeti. Kahmasin tal kiire liigutusega mütsi peast, nii et ta juuksed elektrist püsti jäid. «Sina oled mind sagedamini kätte saanud, kui mina olen välja pääsenud. Nebraskat mäletad? Sa ajasid mind minutiga bändiruumi lõksu.»

Marki suunurgad tuksatasid. «Jah, aga see oli siis, kui sa olid alles väike ja sind oli kerge haneks tõmmata. Nüüd oled sa liigagi kaval. Kivikesed, no tegelt ka? See oli päris hea käik.»

«Kui sul sellest parem hakkab, siis tänu voolukatkestusele oleks sa mu peaaegu kätte saanud. Kuidas see sul korda läks?»

Tema naeratus venis laiemaks. «Kantseleis on lülitikilp.»

Vangutasin pead. «Kas sa pidid kõik ära kustutama?»

Mark vaatas mulle otse silma, tõsisemalt kui hetk tagasi. «Esimene õppetund.»

Mu naeratus hajus. Oli lihtne nalja visata ja teeselda, et see on vaid mäng, eriti täna. Kuid me mõlemad teadsime, et see pole nii.

See oli katse. See aitas mul järele proovida, kui hästi ma kooli­ruume tunnen, kui kiiresti põgenema pääsen, juhul kui keegi peaks mind taga ajama.

Vaatasin Markile otsa. «Pea meeles, kuidas põgeneda.»

Kui ma tunnistajakaitse alla läksin, oli mul põhjust see kohe esimese asjana ära õppida. Põgenemine ei seisnenud vaid aknast välja ronimises või läbi ventilatsioonitorude pugemises. Oluline oli vaimne valmisolek. Kõige tähtsam oli hirmust üle saada, rahulikuks jääda ja mõelda. Võib-olla polnud sissemurdmine just kõige parem moodus uues linnas kohanemiseks, aga sellest oli saanud meie tavaline käik, meie ettevalmistus igaks võimalikuks elujuhtumiks.

Pealegi pole praktika mõttes turvasüsteemi häkkimine veel kellelgi tükki küljest võtnud.

Astusin mõne sammu tagasi, lastes kergemaks muutunud uduvihmal end üle pihustada. Ümbrus lõhnas värskelt, kui ma tänasel kuupaisteta ööl varjudesse uppunud koolimaja silmitsesin.

Mark tuli mu kõrvale, riivates õlaga mu õlga. «Uus kool, uus sina,» sõnas ta tasakesi nagu vihm.

Noogutasin.

«Ma lähen vaatan üle, et kõik oleks nii nagu enne meie tulekut. Kas tuled ka?»

«Kohe,» sosistasin, kui ta koolimajja kadus.

Jõllitasin enda ees olevat telliskiviseina, mis oli vihmast tumedatäpiline. Sissemurdmine, tagaajamine, oma jälgede koristamine – see kõik oli juba tuttav. Ent mida rohkem ma karedat tellisseina silmitsesin, seda rohkem hakkas mul kõhus keerama.

Kauguses kõmas kõu. Hetkeks tundus mulle, et luitunud punastel tellistel välgatab midagi sinist. Kui silmi pilgutasin, siis seda enam ei olnud.

Mul kiskus rinnus kokku.

See oli järjekordse kooli järjekordne sein. Kõik oli tuttav, välja arvatud hääleke mu peas, mis hoiatas: Seekord on kõik teisiti.