KATKEND RAAMATUST ⟩ Sünge sündmus, mille järel tekib väikeses kogukonnas hirmu ja paranoia kaos

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Simon Becketti uuest põnevikust «Surma keemia».

Doktor David Hunter lootis, et on mineviku viimaks seljataha jätnud, ent kui leitakse see, mis on alles Sally Palmerist … Davidit ei häiri mitte ainult tõsiasi, et naine oli tema hea tuttav. Kunagi töötas ta tunnustatud kohtuantropoloogina ja koges liigagi lähedalt surma kõiki palgeid, enne kui tragöödia sundis teda niisugust elu sinnapaika jätma. Nüüd tahab politsei tema abi. Ent juurdlusesse sekkudes kerkivad pinnale mälestused, mida ta on üritanud unustada. Siis kaob teine naine ning kokkuhoidvas kogukonnas tekib hirmust ja paranoiast põhjustatud kaos. Ja mitte keegi ei ole väljaspool kahtlust, ka mitte Hunter.

***

Simon Beckett, «Surma keemia». Foto: Raamat

Inimkeha hakkab lagunema neli minutit pärast surma. Seni endas elu hoidnud anum teeb nüüd läbi oma viimase metamorfoosi. See hakkab iseennast seedima. Rakud lagunevad seestpoolt väljapoole. Koed muutuvad vedelikuks ja seejärel gaasiks. Liikumatust kehast saab nüüd pidusöök teistele organismidele. Kõigepealt bakterid, seejärel putukad. Kärbsed. Munetakse mune, mis seejärel hautakse. Vastsed toituvad sellest toitainerikkast leemest ja lähevad siis minema. Nad lahkuvad surnukehast korrapäraselt, üksteise järel korralikus protsessioonis, mis alati liigub lõunasse. Vahel ka kagusse või edelasse, aga mitte kunagi põhja. Mitte keegi ei tea selle põhjust.

Selleks hetkeks on keha lihasvalgud lagunenud ja tekitanud kange keemilise segu. Taimestiku jaoks hukutavana tapab see rohu, millest vastsed läbi roomavad, moodustades surma nabanööri, mis viib tagasi sinna, kus nad tulid. Õigetes tingimustes – kuiv ja kuum, ilma vihmata – võib see ulatuda mitmete meetrite kaugusele, ukerdav pruun rivi rasvaseid kollaseid vaklu. See on huvitav vaatepilt ja mis oleks uudishimulike jaoks loomulikum kui minna mööda seda nähtust tagasi algallika juurde? Sel moel leidsidki Yateside poisid selle, mis Sally Palmerist alles oli jäänud.

Neil ja Sam sattusid ussikeste rajale Farnham Woodi servas, kus see piirneb rabaga. Oli juulikuu teine nädal ja ebaharilik suvi oli juba justkui terve igaviku kestnud. Palavus oli järeleandmatu, imes puude lehtedest värvi välja ja küpsetas maapinna kivikõvaks. Poisid oli teel Willow Hole’i, pilliroogu täis kasvanud tiigi juurde, mis täitis kohaliku ujumiskoha aset. Nad pidid seal sõpradega kokku saama ja oleksid veetnud pühapäeva pärastlõuna tiigi kohal kasvava puu otsast leigesse vette karates. Vähemalt seda nad kavatsesid teha.

Kujutlen neid igavlevate ja loidudena, palavusest uimastena ja üksteise peale ärrituvatena. Neil oli üksteist, vennast kolm aastat noorem, ja kõnnib Sami ees, demonstreerimaks oma kannatamatust. Tal on toigas käes, millega ta peksab möödudes rohtu ja oksi. Sam longib tema taga, tõmmates aeg-ajalt ninaga. Tal ei ole nohu, vaid õietolmuallergia, mis ka tema silmad punaseks muudab. Teda aitaks lahja allergiaravim, aga ta ei tea seda. Tal on alati suvel nohu. Alati vanema venna varjuna kõnnib ta pea norus ja sellepärast märkabki ussikeste rivi tema, mitte ta vend.

Ta seisatab ja silmitseb seda, hüüdes siis Neili. Neil ei taha tagasi tulla, aga Sam on ilmselgelt midagi leidnud. Neil üritab jätta ükskõikse mulje, aga ussikeste rida paelub teda sama palju kui tema venda. Nad kükitavad selle juurde, lükkavad tumedad juuksed teineteisega sarnanevatelt nägudelt ja kirtsutavad kirbe lõhna peale nina. Ja ehkki kumbki ei mäletanud pärast, kumma mõte oli minna uurima, kust ussikesed tulevad, usun, et see oli Neil. Olles ise ussikestest neid märkamata mööda kõndinud, oleks ta tahtnud oma autoriteeti taastada. Nii et Neil hakkab esimesena minema, suundudes kolletava rabaheina tuttide poole, millest vaglad välja tulevad, Sam tema kannul.

Kas nad tundsid lähemale jõudes lõhna? Arvata võib. See pidi olema piisavalt vänge, et isegi Sami umbes ninaõõnde tungida. Ja nad arvatavasti teadsid, mis see on. Nad polnud ju linnapoisid ning teadsid elu ja surma kohta. Ka kärbsed oleksid olnud tundemärgiks, nende uinutav sumin, mis täitis palavat õhku. Aga laip, mille nad leidsid, polnud lammas ega kits ega ka koer, nagu nad ehk oletasid. Alasti, ent päikese käes äratundmatu Sally Palmeri surnukeha kihas elust, vaklade värelev liikumine tema naha all, kes tungisid välja ninast ja suust, aga ka teistest mitte nii loomulikest kehaavaustest. Vaglad, mis tema seest välja pudenesid, kogunesid maapinnale, ja roomasid seejärel minema rivis, mis nüüd kulges Yatesi poistest eemale.

Ilmselt pole vist tähtis, kumb enne murdus, aga arvan, et Neil. Sam järgis kahtlemata vanema venna eeskuju, püüdes püsida tal kannul esmalt koju ja seejärel politseijaoskonda joostes.

Ja siis lõpuks minu juurde.

Andsid Samile nõrka rahustit ja ka allergiaravimit, mis tema allergilist reaktsiooni leevendaks. Selleks hetkeks polnud küll ainult tema silmad punased. Ka Neil oli nende avastusest endiselt vapustatud, ehkki hakkas oma lapselikku tasakaalu juba tagasi saama. Nii et pigem jutustas mulle juhtunust tema, mitte Sam, hakates värsket mälestust taandama vastuvõetavamasse vormi, loosse, mida aina uuesti rääkida. Ja hiljem, kui selle ebatavaliselt palava suve traagilised sündmused olid maha rahunenud, aastaid hiljem, jutustas Neil seda ikka veel, olles igavesti see, kelle avastus kogu loo liikuma lükkas.

Aga see polnud nii. Me polnud lihtsalt selle hetkeni aru saanud, milline kurjus meie seas elutseb.