Kuidas öelda abikaasale, et oled talle 10 aastat valetanud?
/nginx/o/2022/11/02/14935366t1h2262.jpg)
Rosie Walshi «Minu elu armastus» on ühest küljest armastusromaan, teisest kodune põnevik liiga kaua hoitud saladustest, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
21. sajand, Inglismaa. Leo ja Emma on kümme aastat koos olnud ning neil on armas tütreke Ruby, kelle saamiseks paar kaua vaeva nägi. Emma on kirglik merebioloog, Leo tegeleb ajalehte järelhüüete koostamisega ja kui ta abikaasa käib haigusega võideldes ära surma äärel, on mehe viis sellega toimetulekuks Emma oma kirjutama hakata. Rääkides inimestega naise minevikust avastab Leo, kui palju on asju, mida ta oma abikaasa kohta ei tea, ning fakte, mis ei klapi kokku. Emma ei olnud mehega kohtudes valmis jagama oma elu tumedaimaid tunde ja kuidas saaks naine kümme aastat hiljem tunnistada, et on terve aja valetanud.
Rosie Walsh on meister kirjutama kaks ühes armastusromaan-põnevikke. «Minu elu armastus» on tulvil elu keerdkäike ja ootamatuid pöördeid, suurt armastust ja südamevalu. Jällegi on minevikutondid need, mis tegelasi kimbutavad. Lugu kannavad edasi saladuste lahti harutamine ja pinge, mis saab Emma ja Leo abielust. Romaan on näide sellest, kuidas suhet mitte luua. Vahelduvad mehe ja naise vaatepunktid, vahepeal põigatakse minevikku. Mõlemad varjavad teise eest midagi. Emma on teinud seda juba 10 aastat, Leo alles alustab, kui naise minevikus kaevama hakkab. Valesid on nii palju ja enam-vähem kogu süžee jäänuks olemata, kui inimesed lihtsalt ausalt omavahel räägiksid. Selle asemel nad valetavad, et näidata end paremas valguses, kuigi eksimine on kõige inimlikum asi üldse.
Raske on ette kujutada, kuidas on võimalik selle pinnalt edasi minna, kui üks on terve elu valetanud ning teine on salatsenud selleks, et esimese tegevustes nuhkida. Saladusi on küll palju aga nad ise ei olegi nii hirmsad kui aastatepikkune tõe varjamine. Kui üks selline vale välja tuleb, läheb muidugi teise poole fantaasia rändama. Nii tekivad saladuste kõrvale tugevad eksiarvamused, mis draamat veelgi paisutavad. Saladustekuhja all peituvad ka päris probleemid, mis on seotud laste saamise ja vaimse tervisega. Põnev oli lugeda, kuidas saladused kiht kihi haaval välja tulid, aga raske oli nii roosamannat lõpplahendust uskuda. Autori eelmise kahe raamatu kõrval jäi «Mu elu armastus» nõrgaks.
Soovitan neile, kellele meeldivad kõikevõitev armastus ja saladuste lahti harutamine, aga kes ei kannata raamatutes psühhopaate ega laipu.