Kui aastakümneid peidus hoitud jõud rebib lõhki elud, mis võib-olla polnud kunagi tahtnudki terviklikud olla

Liza Marklund. Foto: Annika Marklund

Liza Marklundi uus, nüansirikas kriminaalromaan «Polaarjoon» on hiilgav comeback žanris, mida ta 1990ndate lõpus raputas.

Norrbotteni lääni väikelinnas Stenträskis kohtuvad viis teismelist tüdrukut kord kuus, et arutleda kirjanduse üle. Üks neist kaob jäljetult 1980. aasta suvel. Nelikümmend aastat hiljem leitakse surnukeha. 2020. aasta jõulude ajal saavad Polaarjoone-nimelisse raamatuklubisse kuulunud naised esimest korda pärast kaaslase kadumist taas kokku. Varsti selgub, et miski tüdrukute omavahelistes suhetes ajendas kellegi sellele julmale kuriteole. Küsimus on, kes ja mis ajendil tahtnuks midagi sellist korda saata.

Liza Marklund on läbi aegade üks Rootsi edukamaid kirjanikke. Ta on pälvinud üle kahekümne auhinna ja äramärkimise nii oma kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Tema raamatuid on müüdud üle 23 miljoni eksemplari ja ühtlasi on Marklund ainus Skandinaavia naiskirjanik, kes on jõudnud New York Timesi menukite edetabeli esikohale.

Loe raamatust katkendit!

***

Liza Marklund, «Polaarjoon». Foto: Raamat

OLEVIK

Surnukeha leiti ühel aasta kõige lühematest päevadest, sel olematul päeval, kui päike oli põhjapolaarjoonel elavad inimesed hüljanud ja valguse tulekut polnud aimatagi. Ta lebas üle Pite jõe rakettrelvade katsebaasi poole viiva silla vundamendil, alasti ja ilma peata.

See oli tüdruk, vahest noor naine, kes oskaks kindlalt öelda, kust täpselt piir läheb? Kaheksateistaastaseks saades? Kuidas iganes, aga teati kohe ja kindlalt, kellele see keha kunagi oli kuulunud.

Tema nimi oli Sofia Hellsten ja ta polnud veel kaheksateist täis. Tähendab, tüdruk.

Ta oli kohaliku omavalitsuse tollase juhi Hilding Hellsteni tütar ja kadus raamatukogust koju jalutades ühel äikeselisel pärastlõunal 1980. aasta hilissuvel, niisiis nelikümmend aastat tagasi. Tema spordikott koos raamatutega leiti kraavist Granseli kandist juba mõni päev hiljem, kuid ta ise oli jäljetult kadunud. Kuni lõpuks selle tinaraske detsembripäevani, mil maailm oli läbipaistmatu ja värvidest täiesti tühi. Tema koolikott, riided ja rahakott lebasid seal, kus oleks pidanud asuma ta pea.

See leid võinuks tähendada kergendust, kollektiivset väljahingamist. Sofia Hellstenist järele jäänud tühimik oli olnud lahtine haav kogukonnas peaaegu neli aastakümmet, asjaolu, mida parandaks vaid see, kui tüdruk üles leitaks ja selguks tõde: selles valitses üksmeel. Niimoodi aga ei läinud ja loomulikult selle tõttu, mis seisus tüdruk leiti. Juhtumi kajastusi iseloomustas põhjatu kurbus ja lahtumata raev. Rootsi Televisioon saatis kohale isegi Stockholmi võttegrupi, et saada tõeliselt head heli ja pilti.

Neile neljale naisele, kes kord olid koos Sofia Hellsteniga moodustanud raamatuklubi nimega Polaarjoon, oli sillavundamendilt leitu murranguline. See pani liikuma aastakümneid peidus hoitud jõud, rebis lõhki elud, mis võib-olla polnud kunagi tahtnudki terviklikud olla.

Mõned ütleksid, et kõik sai alguse Wiking Stormbergist, klassivennast, kellesse paljud tüdrukud olid armunud.

Teised viitaksid klassivahele, tüdrukute erinevale eluolule.

Kuigi küsimus on, kas kõik ei saanud tegelikult alguse «Lolitast».

***

MINEVIK

Trepp välisukse ees oli kaetud sentimeetripaksuse läbipaistva jääkihiga, mida ei märka enne, kui sabakondiga selle peale kukud. Carina kissitas silmi ja oletas, et kõnnitee seal all oli umbes samas seisus, kuid eemal tänaval aimas ta looklevat helepruuni liivatriipu. Niisiis võttis ta hoogu ja hüppas. Koolikott põrutas kõvasti vastu alaselga, ta libastus ja kukkus ikkagi. Üks valla prügiauto möödus veidi liiga lähedalt ja lasi vihaselt signaali, ta näitas selle haigutavale tagaluugile keskmist sõrme. Ajas end püsti ja hõõrus ühte tuharat, polnud arvestanud koti rikošetiga. Kott oli raamatukoguraamatuid täis, täna oli viimane tagastamispäev. Kaks põhikoolipoissi kõndisid teisel pool tänavat mööda, lagistasid naerda ja näitasid näpuga, väga äge, haa-haa. Ta saatis nende poole õhusuudluse, no on ikka idioodid.

Ettevaatlikult liipas ta edasi Kvarndammsvägeni suunas, koolikoti õlarihm lõikas iga vasaku jala sammuga kaela. Ebamugavustunne segunes ülejäänud kehalike tunnetega: tuim menstruatsioonieelne valu, valus taguots, õõnes näljatunne kõhus. Sahvris oli küll saia ja külmkapis hapupiima, kuid ta ei talunud Ulrikaga koos söömist.

«Kurat, milline sinikas sul nüüd tuleb!»

Pulss tormas üles kurku, kui Wiking Stormberg temast kõnnitee jääkattel mööda libises, käed nagu rulatajal välja sirutatud, et hoida tasakaalu, ja naeratas laialt. Carinal oli hingamisega raskusi, ta lehvitas juukseid ja tundis, et ta kõrvad külmetasid, olid need punased? Kas tal oli meeles olnud end meikida?

«Nii tore, et sa mu tagumikust hoolid.»

«Kuule, Benny polnud täna öösel kodus või?»

Carina neelatas ja kehitas õlgu.

«Kas sa arvad, et me magame ühes voodis? Intsest on parim, eriti kui seda pere siseasjana hoida.»

Ta üritas tõsta tempot, et pidada Wikingiga sammu, kuid selg tegi valu.

«Isa ja Lars-Ivar võtsid ta eile õhtul Swampi eest peale, mina ja Krister nägime.»

Wiking võttis uuesti hoogu ja liugles mööda jäätänavat eemale, rõõmsavärviline Stenmarki müts nagu stoppmärk peas. Tema piirjooned hajusid ja ta kadus Carina vaateväljast, muutus ähmaseks ristkülikuks hallil taustal.

Või siis nii. Sel juhul polnud tema saamatu vanem vend vähemasti mitte surnud. Wikingi isa oli Stenträski politseiülem, ta oli palju kordi varemgi lasknud Bennyl end kongis välja magada.

Wikingi ebamäärane kontuur seisatas bussipeatuses ja rääkis teiste samalaadsete kujudega, ta kuulis nende naeru. Carina teadis, et tal on prille vaja, ta suutis medõe valgustatud plakatilt välja lugeda vaid kolm ülemist rida. See leht oli rippunud samal kohal samade tähtedega alates ta esimesest klassist ja ta luges endiselt seda kõige väiksemat alumist rida:

MRTVFUENCXOZD

Juba teises klassis oskas ta neid tähti peast ja kolmandas, kui ta neid enam ei näinud, olid need pähe kulunud. Kuid raamatuid sai ta endiselt lugeda, lähedalt luges ta kõike, sellega polnud probleemi. Ja tal polnud vaja näha, mis tahvlile oli kirjutatud, ta mäletas, mida õpetajad olid rääkinud.

«Sul on ju head hinded,» ütles õpilasnõustaja kohustuslikul konsultatsioonil üheksanda klassi lõpus. «Kui sa käid koolis veel kolm aastat, siis võid pärast edasi õppima minna. Sotsiaalteadusi näiteks, see võiks sulle sobida.»

Nagu oleks sellel polüestersalli ja põiepidamatusega vanamutil õrna aimugi, mis talle võiks sobida.

«Kontoritöö ja kaubandus sobivad väga hästi,» oli Carina öelnud, püsti tõusnud ja välja läinud. Töötada poes või kontoris on võimalik igal pool maailmas. Ta koliks siit minema ja peaks end ise ülal, niipea kui see vaid praktiliselt ja füüsiliselt võimalik on. Kõige esimese asjana muretseks ta kontaktläätsed ja ukse, mille võiks enda järel lukku panna, või õigemini Ulrika ees lukku panna, ning seejärel võiks ta elama hakata.

Norrbotteni liinibuss mürises künkaharjal tema selja taga, ta vähendas tempot, nii et kamp Wiking Stormbergi ümber jõuaks bussi peale minna, enne kui ta peatusest möödub. Kõik spetsiifilisi õppehooneid nõudvad õppesuunad (automehaanika, kanalisatsiooni-, ventilatsiooni- ja küttesüsteemid, meditsiin) viisid oma õpilased bussiga alla Älvsbyni suunas, ranniku ja tuleviku poole. Stenträski gümnaasium oli jätk põhikoolile ja pakkus vaid kõige tavalisemaid teoreetilisi teadmisi. Kevadel lõpetab ta kooli. Sinnani oli jäänud vaevalt kaks kuud.

Lõpueksameid ju enam polnud ja tegelikult oleks pidanud lihtsalt kolm aastat kohal käima, et saaks lõpuaktusel kanda seda valget mütsi. Nagu oleks ta sellest hoolinud. Ta ei paneks nagunii seda totrat mütsi pähe, ei iial.

«Halloo, Carina! Raamaturing täna õhtul!»

See oli Susanne, kes lõugas bussile trügida üritava inimkobara vahelt. Ta õppis humanitaarteadusi poolklassikalises harus, suva see ladina keel, Stenträskis seda ei räägita. Carina ei suutnud Susanne’i inimeste seast eristada, kuid tõstis käe tervituseks pea kohale, loomulikult ei olnud ta seda unustanud. See oli ju tema valitud raamat, mida nad täna arutama hakkavad.

***

Ta oli varajane. Nagu alati. Raamatukogu asus Kvarndammi kooli, raekoja ja politseijaoskonna juures, tegelikult polnud raamatukogu veel avatud, kuid Astrid, raamatukoguhoidja, lasi ta sisse.

«Ma leidsin raamatu «Läbipaistvad asjad», oled sa endiselt huvitatud selle tellimisest?»

Nabokovi eelviimane romaan? Kas ta oli huvitatud?!

«Jaa, tänan,» vastas Carina ja asetas koolikoti mütsuga lauale. «Kas ma võin «Lolita» täna õhtuni enda kätte jätta, kuni me lõpetanud oleme? Ma toon selle enne lahkumist ära.»

Raamatuklubi, niisiis nimega Polaarjoon, mis polnud Carina idee, sai kokku kord kuus ühel reedeõhtul ruumis, mis asus kaugel lasteosakonna taga. Tavaliselt kasutati seda muinasjutu- ja pusleõhtuteks. Ruum oli sisustatud miniatuurse mööbli ja silmatorkavate lasteraamatuplakatitega, kuid tavaliselt tõid nad noortekirjanduse osakonnast mõned kott-toolid lisaks.

«Jaa, võib ikka. Aga ole kena ja pane raamat siis riiulisse oma kohale tagasi. Ma panen kirja, et sa tagastasid selle.»

Astrid märkis vilunult ja süsteemselt virnas seisvad raamatud üles. Carina heitis pilgu käekellale, Miki-Hiir osutas kätega – või hoopis käppadega? – kaheksale ja üheksale, tundide alguseni oli nelikümmend viis minutit aega. Ta pani «Lolita» tagasi kotti.

Tegelikult arvas ta, et Nabokovi romaan «Ada, ehk Arm» oli köitvam, kuid ta ei leidnud seda rootsi keeles ja kui tuli tema kord raamatuklubi jaoks raamat valida, valis kirjaniku kõige kuulsama teose. Ausalt öeldes oli «Ada» mõne tüdruku jaoks, nimesid nimetamata, liialt keeruline lugemine. Oli olnud maagiline, peadpööritav jälgida õde-venda Ada ja Van Veeni ning nende armastuslugu läbi alternatiivmaailma Demonia ehk Antiterra. Ta soovis, et saaks kellegagi selle raamatu üle arutleda, aga mitte keegi teine Norrbotteni läänis polnud seda ju lugenud. Igal juhul polnud keegi kunagi varem lääni ühestki raamatukogust seda laenutanud, Astrid oli kontrollinud. Aga «Lolita» oli muidugi parem valik, isegi tõesti ülikehvast tõlkest hoolimata, ennekõike seetõttu, et seda leidus viis eksemplari. Nabokovi voolav proosa ja täiuslik sõnakasutus oli imeline, tulvil vaimukaid prantsuse viiteid, pööraseid assotsiatsioone: sest romaan romaanis oli ju kirjutatud hullumajas. Selge see, et kõik läks väheke hullumeelseks.

Ta istus ühe laua äärde õppimisnurgas teatmekirjanduse taga, võttis välja oma pinali ja konspektid. Enam polnud palju kirjalikke töid jäänud, tänane masinarvutuses oli üks viimaseid ja ta oli juba kindlustanud endale suveks töökoha, kuid ta tahtis lõpetada puhtalt viitega. Põhjus, miks ta oli valinud kaheaastase kaubandus- ja kontoritöö haru, oli pikk praktikaaeg keset õpinguid, ta oli külmalt arvestanud, et see garanteerib talle töökoha kohe pärast lõpetamist, ja nii oligi läinud. Ta vastutaks suve vältel peaaegu iseseisvalt valla telefonisuhtluse eest.

Arvudele spetsialiseerunud kontoritöö harus pandi rõhku nii manuaalsete kui ka elektriliste arvutusmasinate kasutamisele, kalkulaatoritele ja raamatupidamismasinatele, et õppida kiiremini pimemeetodil arvutusi tegema, et saada selgeks alla- ja juurdehindluse arvutamine, palga- jaotus-, intressiarvestus, valuuta teisendamine, arve koostamine ja inventuuri tegemine. See oli tegelikult käkitegu.

Ta vaatas oma konspekti läbi, sai aru, et tal on kõik peas. Võttis kotist hoopis romaani välja, sulges silmad ja mõtles kõikidele kohtadele, mida Lolita ja Humbert oma ­USA-reisil külastasid: New Orleans, Poplar Cove, Väike Jäämäejärv, Coal­mont, Tennessee … Ta oli kõik need oma punasest atlasest üles otsinud või üritanud otsida, muist kohti olid nii väiksed, et neid polnud kaardile märgitud.

Ühel päeval sõidab ta sinna. Varsti, varsti, varsti on ta vangist väljas ja võib sõita kuhu iganes.

Ta lõi romaani suvalisest kohast lahti. Pani sõrme paremale poole ja ajas silmad pärani, lugedes lõiku, mille juhus ja tema alateadvus olid välja valinud.

«Kas ma kujutluses nümfetti oma iharate mängude kaasosaliseks tehes ei sekkunud lubamatult temale saatusest määratud elukäiku? Oo, see oli ja jääb suureks hirmuäratavaks mõistatuseks.»¹

Kas iha võib saatust juhtida?

Kui ta vaid teaks.

1) Hans Luige tõlge, Hea Lugu 2017, lk 26.