Vaimukas ja elutarkusi täis armastuslugu naisest, kes kohtub filmitähega

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Annabel Monaghani soe ja südamlik armastuslugu «Nora kaldub stsenaariumist kõrvale», milles töö, pereelu ja aastatega kogunenud emotsionaalne pagas teevad suhted keeruliseks.

Kui Nora tööpõlgurist abikaasa tema ja lapsed maha jätab, teeb hakkaja naine abielu purunemise rahaks, kirjutades sellest oma elu parima stsenaariumi. Tema suureks üllatuseks peetakse seda kinofilmi vääriliseks ja filmivõtted hakkavad toimuma tema enda kodumajas.

Annabel Monaghan, «Nora kaldub stsenaariumist kõrvale». Foto: Raamat

Nora kärss-kärnas-maa-külmunud abikaasa rolli saabub täitma kunagine maailma seksikaim mees Leo Vance ja see pöörab Nora elu pea peale. Pärast filmivõtete lõppemist ja võttegrupi lahkumist leiab Nora oma terrassilt Leo koos pooliku tekiilapudeliga ja ettepanekuga. Mees on valmis maksma suure summa, et ainult saaks veel nädalaks sinna jääda.

Lisaraha oleks Norale juba iseenesest teretulnud puhver, kuid asjaga nõustuma paneb teda mehe silmis peegelduv vajadus. Seitse päeva võib olla nii silmapilk kui ka igavik, kõik sõltub vaatenurgast. Selle jooksul jõuab armuda. Selle jooksul jõuab murda südame.

Loe raamatust katkendit!

***

Selleks ajaks, kui lapsed on üles aetud, söödetud ja kooli saadetud, olen jõudnud kuus korda riideid vahetada. Seisan peegli ees, taas samades teksades ja T-särgis, millest alustasin, ning mulle jõuab kohale, et küsimus on hoopis juustes. Nad pole küll nii hullupööra krussis kui augustis, kuid siiski omajagu. Hollywoodis on kõigil juuksed hoolitsetud, või kui need ongi sagris, on seal mängus professionaali käsi. Ma teen pea vannitoa kraanikausis märjaks ja hakkan siis juukseid salkhaaval kuivatama – midagi, mida ma tegin vist viimati oma pulmapäeval lapsepõlvekodu vannitoas, kuhu olid ennast pressinud ka kõik minu pruutneitsid.

Kui olen juuksed sirgeks saanud, on kell alles üheksa. Võttegruppi on oodata kella kümneks ja ma tean, et kui ma veel kauaks peegli ette jään, jõuan ülemõtlemisega paanikasse. Ma otsustan, et näen kolmekümne üheksa aastase kahe lapse ema kohta igati viisakas välja. Ja ma ei kandideeri ju ometi selles filmis osalema, mina kirjutasin stsenaariumi. Otsustan minna linna mõningaid mitte eriti kiireloomulisi asju ajama. Ehk jõuan tagasi, kui nad juba kohal on, nii et saan saabuda stiilis oi-ma-kaotasin-täiesti-ajataju. Jalutan oma päriseludraama Hollywoodi-versiooni, kui see on juba täies hoos, nagu oleks see mingi nõme üllatuspidu.

Löön nii palju aega surnuks, kui oskan – viin paari saapaid kingsepa juurde ja kammin raamatupoes läbi allahinnatud raamatute riiuli. Astun läbi tööriistakauplusest, et rääkida härra Mapletoniga tema puusaoperatsioonist ja võtta kaasa ristsõnahunnik, mille ta oma ajalehest minu jaoks igal nädalal kõrvale paneb. Kella kümneks olen tegemist vajavate toimetuste nimekirja ammendanud, nii et pole muud kui koju minna ja järele vaadata, milline üks võttegrupp välja näeb ja kuidas ta mõjub mu murule.

Olen teinud valearvestuse: nad jäävad hiljaks, nii et olen tagasi terrassil nende tulekut jälgimas. Klammerdun piirdesse, nähes kaheksateistkümnerattalisi rekasid oma pindamata sissesõiduteel kihutavat, nii et madalamad magnooliaõied pudenevad ja taevas mustab ehmunud lindudest. Hetkeks meenutavad mu valdused Hitchcocki filmi.

Seda ei osanud ma tõesti oodata. See, et «Teemajast» vändatakse tõeline kinofilm, ei tule mulle sugugi väiksema üllatusena kui kõigile teistele. Viimane stsenaarium, mille kirjutasin, oli «Jõulusuudlused» – kaheksakümneminutiline telemängufilm hästi ajastatud pausidega tegevuses, et mahutada neljakümne minuti jagu reklaame. Enne seda oli «Kodulinna südamed», mis oli enam-vähem sama lugu, vaid selle vahega, et tegevus toimus sügisel. Minu supervõime on paigutada mees ja naine alati samasse säravasse linna, kus elavad ebatavaliselt õnnelikud inimesed oma närviajavalt väikeste muredega. Esialgu on nad teineteise vastu okkalised, kuid siis armuvad. Kõik on kaunis, kuni üks neist lahkub, kuid tuleb siiski kohe pärast reklaamipausi tagasi. Iga. Viimne. Kui. Kord.

«Teemaja» kaldub sellest valemist kõrvale ning on vaieldamatult parim asi, mis ma eales olen kirjutanud. Kui mu agent Jackie oli stsenaariumi läbi lugenud, oli tema esimene küsimus mulle: «On sinuga kõik korras?» Naersin selle peale, kuna mõistsin, et see kahtlemata jättis talle mulje, nagu oleksin musta auku langenud. Lugu läheb sügavamale, selles on suur annus hingepiina ja endassesüüvimist ja siin ei tule mees filmi lõpuks tagasi. Beni lahkumisele järgnenud kuude jooksul kirjutasin ja müüsin romantikakanalile kaks kerget-lõbusat stsenaariumi, kuid siis see sünge miski lihtsalt murdis minust välja. Olin püüdnud oma eraelu pärast Beni lahkumist endale hoida, kuid tundub, et on lugusid, mis tahes-tahtmata vajavad rääkimist.

«Ma tahan öelda, et see on võrratu,» alustas ta. «Aga see on suur film, mitte midagi romantikakanali jaoks. Kui sa vastu pole, püüaksin selle mõnele suurele stuudiole maha müüa.»

«See oleks vaid suur ajaraisk,» vastasin paelhirssi õuemurust välja nokkides. «Kellel oleks tahtmist vaadata kaks tundi ängi ja hüljatust. Võin vanduda, et üritasin lõpus rõõmsamaid toone lisada, aga kuidas ma ka ei püüdnud, ma lihtsalt ei suutnud tal lasta sellest uksest uuesti sisse kõndida.»

«Nora! Sellest pole ju veel aastatki.»

«Ma tean. Ma pean pöörduma tagasi selle juurde, mida kõige paremini oskan. Sa võid sellega teha, mida sa tahad, ehk oli mul lihtsalt vaja see hingelt ära saada. Kuidas su emal läheb?»

«Ilusti. Anna mulle selle stsenaariumiga mõni nädal aega. Siit tuleb midagi suurt.»

Kui esimene reka mu maja ees seisma jääb, nii et üheksa selle kaheksateistkümnest rattast on pargitud mu murule, jõuab mul kohale, et muutus on kahtlemata käes. Surun sõrmed terrassipiirdesse, et tuge otsida, kui veel kahest saabunud veokist hakatakse maha laadima kaameraid, prožektoreid, mööblit ja inimesi.

Noor roosade juustega naine, naeratus näol ja kirjutusalus käes, tuleb minu poole. «Tere, teie olete ilmselt Nora. Ärge laske end sellest häirida. Sest ma ise oleks vägagi häiritud. Weezie, Leo assistent.»

«Tere. Ei, ei lase häirida. Küll ma uue muru külvan.» Surun ta vaba kätt.

Läheneb teine naine, mustas pükskostüümis ja rohkem minuealine. «Meredith Cohen, peaprodutsent.»

Suudan öelda: «Nora Hamilton, majaomanik,» klammerdudes endiselt terrassipiirde külge. Kuid kuna tunnen end ebamugavalt, lisan: «Ja stsenarist.»

«Kuule,» ütleb Meredith. «Meiega ei ole just lihtne. Pagan, juba ainuüksi Leoga on praegu keeruline. Me oleme väga lärmakad ja korraldame suure segaduse, aga siis teeme selle kõik ilusti korda ja oleme kahe päeva pärast sul kaelast ära. Halvimal juhul kolme.»

«Pole hullu, ma millegi sellisega olen arvestanud. Ma pole varem filmivõtteid näinud, nii et see on isegi omamoodi põnev.» Punane pikap, mis veab hõbedast Airstreami haagiselamut, pargib üleni murule. «Mis see on?»

Weezie pöörab ümber ja naerab. «No siin ta siis on. See on ju Leo. Me peatume kõik Breezeporti Hiltonis, aga mitte tema.» Ta pööritab silmi ja naeratab siis, nagu oleks see küll veidi tüütu, kuid samas ka võluv, kuidas see tüüp mu muru laastab.

«Leo Vance kavatseb selles magada? Minu eesõues?»

«Pole parata. Tal on omad veidrused. Aga tal on seal oma vannituba ja meie teiste jaoks tuleb siia grimmibuss. Nii et ära muretse oma maja pärast.»

Haagiselamu uks avaneb ja sellest astub välja neljakümneaastane paljasjalgne supertäht. Tema teksad on liiga lontis ja hall T-särk on kahest kohast rebenenud. Ta juuksed vajaksid pügamist ja ta näeb kaugelt liiga hea välja, et Beni mängida. Aga nojah, mind mängib Naomi Sanchez. Püüdes aru saada, kus ta on, kissitab ta üles taevasse vaadates silmi, nagu oleks terve ööpäeva pimeduses veetnud. Kell on üksteist hommikul ja me asume New Yorgist üheksakümneminutilise autosõidu kaugusel.

Leo Vance on kõige paremini makstud filmitäht Hollywoodis. Tean seda, kuna olen kolm päeva tema kohta guugeldanud. Tal on kodud Manhattanil, Bel Airis ja Cap d’Antibes’is. Tal on osalus ühes NBA meeskonnas. Lapsi pole, abielus pole ka kunagi olnud. Kaalude tähtkujust. Pärit New Jerseyst ja tal on vend.

Ma olen vaadanud viimset kui Leo filmi, mis ei ole küll eriline näitaja, sest ma olen näinud palju filme. Ta on hea näitleja ja eriti kuulus on tema hurmuripilk. Pean ütlema, et minu jaoks on see natuke liig. Oma esimeses filmis «Sycamore’i ööd» saatis ta oma kaastähe Aileen Bennetti suunas terve seeria hõõguvkuumi pilke, mis tõi talle aasta seksikaima mehe tiitli. Mulle tundub, et sellest on saanud tema leivanumber, nii et ta kasutab seda filmist filmi, isegi siis, kui selleks pole vähimatki vajadust. Isegi siis, kui ta filmis «Võitlus tagala eest» annab oma hiljuti lapseootele jäänud naisele teada sõttaminekust, on ta pilk võrgutav. «Kollektiivhagis» saadab ta hurmuripilke sõjaväeakadeemia lõpuaktusel kõnet pidades kõigi vanemate ja vanavanemate poole. «Aafrika roosist» ma parem ei räägigi. Pagulaskeskuses, kus on pöörane malaariapuhang, pole nüüd küll kohta hurmuripilkudele. Leo Vance’ist tundub alati õhkuvat ebasündsat seksapiili.

Kui hurmurirežiim on välja lülitatud, on tema arsenalis muljet avaldav valik naeratusi ning igas filmis kasutab ta erinevat. Tal leidub neid ujedast maniakaalseni ja ma olen alati imetlenud, kuidas ta suudab kogu filmi jooksul järjepidevalt sama naeratuse näole manada. Ootan põnevusega, millise naeratuse ta «Teemaja» jaoks välja mõtleb. Millist naeratust kujutleb ta Beni huultel? Ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati nägin Beni naeratamas.

Leo Vance liigub terrassi poole ja ma valmistun end tutvustama. Kinolinal perfektne, päriselus kasimatu. Tal tuleb transformeeruda meheks, kellel on palju probleeme ja kes lõpuks jalutab minema naise juurest, kellega ta kunagi ühise kodu lõi. Beni peale võib loota, kui on vaja mind piisavalt välja vihastada, et ma lõpuks midagi sellist kirjutaksin, mis end ka ära tasub. Naeratan, mõeldes kui irooniline see on, et Ben andis lõpuks siiski oma panuse.

Leo tuhiseb terrassil seisvast minust mööda, nagu oleksin tühi koht, jääb siis seisma ja astub sammukese tagasi. «Sul on üks naerulohk puudu,» ütleb ta.

«See on toas,» vastan mina.

Ta noogutab ja astub majja, nagu kuuluks see talle. Mitte just kuigi südamlik kohtumine.