Katkend Matthew Perry hittraamatust: kuidas moosida Julia Robertsit

Matthew Perry. Foto: Shutterstock

Kirjastuselt Tänapäev ilmus näitleja Matthew Perry mälestusteraamat «Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi», mille tõlkis eesti keelde Sash Veelma. «Sõprade» armastatud staar Matthew Perry viib lugeja nii oma töö- kui ka eraelu telgitagustesse: tema üliedukad aastad teles ning Hollywoodi filmides olid ühtlasi täidetud laastava alkoholismi ja uimastisõltuvusega. Valusalt iroonilises ja lõikavalt ausas loos paljastab Perry lapsepõlves peituvad alaväärsuskompleksi ja tähelepanuvajaduse juured ning räägib midagi varjamata oma paljudest läbikukkunud suhetest.

«Tere, minu nimi on Matthew, kuigi sa ehk tunned mind teise nime all. Sõbrad kutsuvad mind Mattyks. Ja ma peaksin olema surnud.»

Matthew Perry, «Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi». Foto: Raamat

Nii algab tema kaasahaarav ja kohati lausa uskumatu lugu, mis viib meid juba lapsepõlvest alguse saanud alkoholilembuse ja kuulsusejanu juhitud peadpööritavale sõidule Ameerika mägedel, kus samal ajal, kui ta oli üks maailma kõige kuulsamaid staare ja teenis nädalas miljoneid, püüdis ta vahelduva eduga välja rabeleda erinevate sõltuvuste küüsist ning elas ühes haiglas, võõrutusravikeskuses ja kainusmajas teise järel.

Raamatukaante vahel kohtume viieaastase Mattyga, kes lendab ihuüksi Montrealist Los Angelesse, kaelas silt «Saatjata alaealine». Ja neljateistaastase Matthew’ga, kes on Kanadas rahvuslikul tasemel tennisemängija ning unistab profikarjäärist. Ja kahekümne nelja aastase Matthew’ga, kes puhta õnne läbi napsab endale rolli, mille jaoks ta oli sündinud ning mis muudab täielikult ja igaveseks tema elu.

Aga me näeme ka praegust, veidi üle viiekümneaastast Mattyt, kes pole kaotanud lootust leida oma elu armastus ja luua pere. Kas ta on lõpuks suutnud suure hirmsa asja küüsist välja rabeleda? Loe raamatust katklendit!

***

Kuidas moosida Julia Robertsit

«Sõprade» esimene hooaeg oli olnud megaedukas ja ma sama hästi kui hõljusin järgmisse hooaega. Ma olin käinud Lettermani saates, Leno oli kokku lepitud. Olime olnud nii ajakirja People kui ka Rolling Stonesi kaanel, kui need mõlemad olid veel kõva sõna. Nüüd voolasid sisse filmipakkumised. Ja miks ka mitte? Ma olin saamas kõike, mida ma tahan. Üks miljonitaalane filmipakkumine siin, teine miljonitaalane filmipakkumine seal. Ma polnud Julia Roberts, aga neid oligi ainult üks.

Siis juhtus midagi, mida juhtub ainult kuulsate inimestega. Marta Kauffman tuli minu juurde ja ütles, et ma peaksin Julia Robertsile lilli saatma.

Sa mõtled, et kogu universumi suurimale staarile Julia Robertsile?

«Miks ka mitte, aga … miks?» küsisin ma.

Selgus, et Juliale oli pakutud osa «Sõprade» Super Bowli järgses episoodis, ja ta oli öelnud, et nõustub ainult juhul, kui tema roll on Chandleri looliinis. Las ma ütlen veel üks kord: ta nõustus tulema sarja ainult juhul, kui ta saab olla minu looliinis. (No kas mul polnud alles hea aasta?) Aga esmalt pidin ma teda moosima.

Mõtlesin kaua ja hoolikalt, mida kaardile kirjutada. Ma tahtsin, et see kõlaks professionaalselt, staarilt staarile. (Või noh, staarilt palju suuremale staarile.) Aga ma tahtsin, et see oleks ühtlasi veidi flirtiv, vastuseks tema öeldule. Ma olen väga üle uhke selle üle, mis ma lõpuks välja nuputasin. Ma saatsin Juliale kolm tosinat punast roosi ja kaardi, millel oli kirjas:

Ainult üksainus asi on veel ägedam kui see, et sa sarja tuled – lõpuks ometi on mul ettekääne, et sulle lilli saata.

Pole paha, õigus? Ma kartsin õhtul üksi magama jääda, aga kui tarvis, siis lausa nõretasin sarmist. Aga minu töö siin polnud kaugeltki tehtud. Ta vastas mulle, et kui ma suudan talle adekvaatselt selgitada, mis on kvantfüüsika, siis on ta nõus «Sõpradesse» tulema. Vau. Esiteks – ma olen kirjavahetuses naisega, kes oli sõna otseses mõttes põhjus, miks huulepulk üldse leiutati, ja nüüd pean ma hakkama raamatuid tudeerima.

Järgmisel päeval saatsin talle uurimuse laineosakeste duaalsuse ja määramatuseprintsiibi ja põimoleku kohta ning vaid osa sellest oli metafooriline. Alexa Junge, üks sarja stsenariste, rääkis palju aastaid hiljem The Hollywood Reporterile, et «[Julia] oli hakanud [Matthew] vastu eemalt huvi tundma, sest ta oli nii võluv. Nende vahel oli faksi teel kõvasti flirtimist. Julia saatis talle küsimusi, nagu «Miks ma peaksin sinuga välja tulema?» Ja siis aitasid kõik stsenaariumiruumis olijad tal põhjusi välja mõelda. Muidugi oleks ta ka meieta suurepäraselt hakkama saanud, aga polnud mingit küsimust, et me kõik olime Matthew meeskonnas ja tegime kõik, et see juhtuks.»

Lõpuks kandis meie ühine pingutus vilja. Julia mitte ainult ei nõustunud sarjas kaasa tegema, vaid saatis mulle kingituseks vesikringleid: hunnikute kaupa vesikringleid. Ja miks ka mitte?

Ta oli Julia kuradima Roberts.

Nõnda sai igapäevaste fakside kaudu alguse kolmekuine kuramaaž. See oli interneti- ja mobiilieelne ajastu, kogu meie suhtlus käis faksi teel. Ja fakse oli palju, sadu. Alguses kõõlusime romantika piirialal: ma saatsin talle luuletusi, lasin tal nimetada Los Angeles Kingsi tippkolmiku nimed – sedasorti asjad. Ja nagu me poleks mõlemad olnud hõivatud – mina osalesin planeedi kõige popimas telesarjas ja tema oli Prantsusmaal Woody Allani filmi «Armastust vannuvad kõik» võtetel. (Otse loomulikult.) Aga kolm-neli korda päevas istusin ma oma faksiaparaadi kõrval ja jälgisin, kuidas paberil ilmub aeglaselt nähtavale tema järgmine läkitus. Ma olin suisa nii elevil, et avastasin end mõnel õhtul kuskilt peolt koju kiirustamast otse keset vaimukat tiivaripsutamist mõne kauni naisega, et näha, kas uus faks on kohal. Üheksal korral kümnest oli. Need olid nii vaimukad – see, kuidas Julia lauseid järjestikku lükkis, kuidas ta maailma nägi, kuidas ta väljendas oma ainulaadseid mõtteid, see kõik oli kütkestav. Sageli juhtus, et lugesin neid fakse kolm, neli, mõnikord viis korda, nägu laial naerul nagu mingil opakal. Mul oli tunne, nagu oleks ta siia planeedile pandud selleks, et maailm naerataks, ja nüüd eriti, et mina naerataksin. Ma naeratasin nagu viieteistaastane oma esimesel kohtingul.

Ja me polnud isegi veel sõnagi vahetanud, kohtumisest rääkimata.

Siis ühel varahommikul oli miski teisiti. Julia faks kaldus romantikasse. Ma helistasin sõbrale ja ütlesin: «Ma olen ülepeakaela sees. Tule kohe siia. Ütle mulle, kas ma eksin.»

Kui ta kohale jõudis, näitasin talle faksi ja ta nõustus: «Jep, sa ei eksi. Sa oled päris kindlasti ülepeakaela sees.»

«Mis ma talle vastan?»

«Noh, aga mida sa tunned?»

«Ah, mine perse,» ütlesin ma, «ütle mulle lihtsalt, mida ma kirjutan.»

Niisiis mina ja Cyrano koostasime ja saatsime faksi, mis kaldus samuti romantikasse. Ja siis seisime seal, faksimasina kõrval, ja vaatasime üksteisele otsa. Kaks meest, kes jõllitavad faksi.

Umbes kümne minuti pärast täitis mu korteri aparaadi kriipiv hääl, kõik need avakosmosest saabuvate sõnumite piiksud, kõrinad ja sisinad.

«Helista mulle,» oli seal kirjas ja selle all telefoninumber.

Ma tõstsin toru hargilt ja helistasin Julia Robertsile. Ma olin nii närvis, et mine või lolliks, sama hullusti kui enne esimest Lettermani saadet. Aga meie vestlus läks lihtsalt – ma ajasin ta naerma, ja tuhat ja tuline, milline naer … Julia oli ilmselgelt väga tark, suur intellekt. Ja võisin juba sel hetkel öelda, et ta oli kolme kõige parema jutuvestja seas, keda olin kunagi kohanud. Tema lood olid nii head, et ma ühel hetkel lausa küsisin, et kas ta on need ette valmis kirjutanud.

Viis ja pool tundi hiljem, kui hakkasime otsi kokku tõmbama, jõudis mulle kohale, et ma pole enam närvis. Pärast seda polnud meid võimalik peatada: üks viietunnine jutuajamine siin, siis neljatunnine seal. Me olime kaotamas – ma polnud päris kindel, mida täpselt, aga kaotamas me olime.

Oli selge, et olime sügavalt sees.

Ühel neljapäeval helises jälle mu telefon.

«Laupäeval kell kaks olen sinu juures.»

Klõps.

Seal see oli.

Kust ta üldse teadis, kus ma elan? Mis siis, kui ma ei meeldi talle? Mis siis, kui kõik need faksid ja kõned olid hirmus nummid, aga päris elus ta mind ikkagi ei taha?

Miks ma ei suutnud joomist lõpetada?

Laupäeval kell kaks kõlas koputus uksele, täpselt nagu lubatud. Sügavad hingetõmbed, Matty. Ma avasin ukse, ja seal ta seisis, naeratav Julia Roberts, teisel pool ust.

Ma ütlesin vist midagi sellist:

«Oh, see Julia Roberts.»

Isegi sellistel hetkedel ei saanud ma nalja viskamata. Craig oleks öelnud seda kärmemalt, aga Craig polnud seal. Ta naeris seda oma Julia Robertsi naeru, sedasama, mis võis saata teele tuhat laeva. Ja kogu pinge hajus ühe hetkega.

Ta küsis, kuidas mul läheb.

«Mul on tunne, et ma olen maailma kõige õnnelikum mees. Kuidas sinul läheb?»

«Sa ehk peaksid mu nüüd juba sisse kutsuma.»

Ma lasin ta sisse, nii otseses kui ka kaudses mõttes, ja meie suhe sai alguse. Selleks ajaks, kui hakati filmima «Sõprade» Super Bowli episoodi, olime me juba paar.