Aivar Haller: minu esimene katse saada kirjanikuks oli valus, aga väga hariv

Aivar Haller. Foto: Enlil Sonn

Aivar Haller sõnab, et võttis raamatu «Üks kõiksus. Ühestumine» kirjutamiseks hoogu enam kui pool sajandit. 1966. aastal ennustas Aivari vanaonu Priidik, et varakult lugema õppinud külapoisist saab kunagi kirjanik. Selleks viidi Aivar Hiiumaalt Hausma külast pealinna ja kirjanduse kallakuga kooli. Elu aga kaldus teisale ja temast sai hoopis sportlane, näitleja, ettevõtja, kurjategija, mentor ja haridustegelane.

Esimene kirjanduslik katse

Korra oma elus on Aivar siiski ka varasemalt teinud ühe kirjandusliku katse. See üritus muutis suuresti tema elu ja sobib sisse juhatama «Üks kõiksus. Ühestumine» raamatut. «See sündmus aitas mul aru saada, kuidas inimesed unistamise lõpetavad – kuna hakkavad iseennast ja elu liiga tõsiselt võtma.»

Aivar oli 40aastane ja osales New Yorgis isikliku arengu koolitusel, kus oli vaja meelde tuletada üks lapsepõlveunistus, mis seni veel täitmata oli. «Olin tormanud läbi elu nagu spordimehele kohane, ikka eesmärgilt eesmärgile – medal kaela, linnuke kirja ja edasi. Kõik unistused, ka üsna pöörased, olid järjest täitunud. Seepärast tundus, et mul pole koolitajale midagi tarka öelda. Ühtäkki tuli meelde vanaonu Priidiku ennustus ja see magus surin kehas, kui poisikesena ennast kuulsa kirjanikuna ette kujutasin. Ilmselt oli see minu elu esimene suur äratundmine – minust saab kirjanik! Tollasest uhkustundest 36 aastat hiljem valdas mind hämming. Miks ei ole ma kirjutanud veel ühtegi raamatut?»

Aivar läks õhtul Manhattanile jalutama ja püüdis mõelda suurelt, nagu suurlinnas kohane. Ta seisis röögatu raamatupoe aatriumis, mille üüratul ekraanil naeratas kossutäht Michael Jordan. «Sel hetkel sündis otsus: ma kirjutan raamatu sportlastele. Haritud sporditäht on kõikvõimas meedium, Georg Lurich1 tõestas seda juba enam kui sajand tagasi. Ajakirjanik Raul Rebane oli mulle tutvustanud kettaheitjat Gerd Kanterit ja uus Lurich oli minu jaoks sündinud. Tulemusi veel ei olnud, aga erakordne sisu hiilgas läbi krobelise koore. Kui kasutada soodsat hetke ja luua eeldused, siis sellise mehe tuules kasvab üles terve armee Luricheid. Ja minu «Sportlase käsiraamat» pidi saama teejuhiks,» sõnab Aivar ja lisab, et üheksa kuud hiljem oli raamatu metoodiline osa valmis. «Gerd Kanter ja Indrek Pertelson olid kaanel – ülikonnad seljas, naglid jalas ja tagumikud uppis stardipakkudel ning pilk naelutatud rajal lebava läpaka ekraanile – sümboolne üleminek spordist ärisse. Suurte eesmärkide seadjana ei piirdunud ma muidugi Maarjamaaga. Maailmamainega olümpiasportlaste Jüri Tamme ja Sergei Bubka abiga saatsin raamatu metoodilise terviku kuuekümnele superstaarile, eesotsas Michael Jordaniga. Palusin neilt isiklikke lugusid, mis ilmestaksid metoodikat ja aitaksid õpetusi paremini mõista ning ellu rakendada.»

Tosin positiivset vastust käes, sõitis Aivar Ameerikasse. Ta aitas olümpiaks valmistuval sõbral tippsportlase üksindust leevendada ning kirjutas oma raamatu käsikirja lõpuni. «Kui minu üllitis oli tõlgitud juba kuude keelde, sain kirja Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt. Pakuti, et raamat võiks ilmuda ROKi kulu ja kirjadega ning mulle tundus, et paremaks enam minna ei saa. Ego trampis jalgu ja röökis rõõmust – spordimehe värk,» meenutab ta ja lisab, et kui oli aga peenes kirjas lepingu läbi lugenud, taipas äkki, et loobub kogu oma loomingust, sealhulgas metoodikast. «OK, aga ikkagi koostöö Rahvusvahelise Olümpiakomiteega! Mul oli natuke nagu sääse tunne, kellele karu on otsa istunud. Võtsin ennast kokku ja upitasin oma ehmunud ego püsti. Ikkagi karu, mitte mingi vettinud mäger. Pealegi lubati, et võin igast peatükist kirjutada veel eraldi raamatu.»

Kui olümpiani oli jäänud mõni kuu, sai Aivar ROKilt teate, et tema raamat eesti keeles ei ilmu, kuna meie keel ei kuulu 24 enimräägitud keele hulka. Ta uuris, kas võib teose ise välja anda, aga vastus oli «loe lepingut» ehk «ei». Järgmises teates kirjutati Aivarile viisakalt, et kaks ROKi kuldsponsorit soovivad pisut kohendada tema raamatu tervisealast peatükki. «Tohoh, mõtlesin. Kas tahavad mingit nänni raamatu vahele panna? Aga selgus, et neile ei sobi lihtsalt üks lühike lause, milles kindlameelselt väitsin, et vorstivõileib ja suhkruvesi ei ole sportlase toit. Muidugi oleksin võinud jätkata surnud sääse teesklemist, aga ego ei lasknud. Sääsest sai elevant,» lausub ta ja lisab, et ROKile saadetud vastus oli pigem mõeldud kahele kuldsponsorile ja oli kõike muud kui viisakas.

Paari päevaga saigi jonnakas hiidlane väärilise vastulöögi, elevandistunud ego pihta anti kogupauk. «Kui silmad lahti tegin, sain aru, et olen siiski sääsk. Kõik minu raamatuga seotud sporditähed said lühikese ja selge teadaande: Rahvusvaheline Olümpiakomitee on lõpetanud igasuguse koostöö Aivar Halleriga. Punkt. Kõik senised kulutused jäid lennuvõimetu sääse kanda. Punkt. Vähemasti tõusis karu püsti ja läks minema. Selline oli minu esimene katse saada kirjanikuks – valus, aga väga hariv. Edasine õpetas, et valu on aisting ja kannatamine on valik. Sportlasena olin õppinud trotsima füüsilist valu, nüüd maadlesin hingevaluga. Viha, solvumine, nördimus ja süütunne matsid hinge. Pagesin Hiiumaale ja püüdsin ennast saavutamise lainele häälestada. Väga raske oli,» meenutab ta.

Iga inimene peab oma unistused ellu viima

Küll aga on Aivar seda meelt, et iga inimene peaks oma unistused ellu viima, elama oma unistused reaalsuseks. Raamatu kirjutamine oli tema lapsepõlveunistus, mis kahjuks või õnneks vajus unustuse hõlma. Tänu sellele jõudis ta vahepeal ammutada suure hulga elukogemusi. «Usun, et igavat elu elav inimene ei saa kirjutada põnevat raamatut. Elav fantaasia on kujundanud minu elust lõputu seikluse, mis omakorda on toitnud mu fantaasiat. Täna tunnen, et mu unistustest pungil seikluslik elu oli lihtsalt eeltöö käesolevale ja vast veel mõne teisegi raamatu sünnile,» sõnab ta ja lisab, et peamine põhjus, miks ta kirjutamise just nüüd ette võttis, on seotud ühe ehmatava avastusega. Nimelt mõistis ta, et viimased 14 aastat on tema julgesti unistav saavutaja istunud vangis, alateadvuse keldris riivi ja luku taga. «See avastus jahmatas mind. Miks ma loobusin unistamisest? Miks ja kuidas olin ma ennast pikkadeks aastateks ära lõiganud külluslikust unistuste elust? Miks ma valisin õnne tipus olemise asemel kulgemise läbi häda ja viletsuse oru? Kas seda oleks saanud kuidagi vältida või leevendada? Oluline on märkida, et käesolevat raamatut kirjutades ma vastust veel ei tea. Ühte siiski kahtlustan – ilmselt olen vahepeal ennast ja elu hakanud liiga tõsiselt võtma.»

Kogu inimese areng toimub läbi kriiside

Aivar toob oma raamatus välja, et kogu (inimese) areng toimub läbi kriiside. Puberteet on arengukriisidest üks ilmekamaid ja sobib tema sõnul selgitamaks kriisi tähtsust arengus tervikuna, eriti lapsevanemale. «Temale on see konkreetne kriis reeglina suurem väljakutse kui noorele. Noor ei saa lihtsalt aru, mis temaga toimub, ettevalmistuseta lapsevanem aga võib toimuvat võtta väga isiklikult. Kaks sellist tegelast (ema ja isa) + segaduses noor = üsna plahvatusohtlik kooslus. Seepärast on esmatähtis harida vanemaid,» tõdeb ta ja lisab, et noorele on puberteet vajalik, et kujuneksid iseseisvus ja identiteet. Lapsevanem, kes seda teab, valmistab nii iseennast kui ka oma last puberteediga kohtumiseks ette. Esiteks teab ta, mis hakkab toimuma lapse kuplialuses, see aitab reeglina vältida esimest šokki. Teiseks võiks ta teada ka seda, et lapse eakohane seisund on temale endale lapsevanemana eakohase arengu abivahend.

Lase lahti sellest, mis enam ei toimi

Aivar toob välja, et arengu mõistmise eeldus on tähelepanuvõime avardumine. Arengu enda eeldusi on veel, näiteks loominguvabadus ehk eksimishirmu puudumine. Või siis julgus ja oskus lahti lasta sellest, mis enam ei toimi ehk ei teeni minu arengut. «Areng on kvalitatiivselt uuele suhtetasandile tõusmine. Areng on suhteline ehk toimub millegi suhtes ja läbi suhete,» selgitab ta ja lisab, et reeglina saadakse peale muutust aru, et senine suhtumine ja suhe enam ei toimi. Muutus võib Aivari sõnul olla sisemine – mõtetes, tunnetes või tahtes. Aga see võib olla ka väline ehk meid ümbritsevas keskkonnas. «Igatahes ei lase see muutus mul enam vanaviisi edasi toimida, sein on ees. Hollandi arst ja psühhiaater Bernard Lievegoed on öelnud, et vastupanu kohtamine ja sellega toimetulek on arengu tõukejõuks. See võib olla rahulolematus käesoleva olukorraga või siis hirmutav tulevik. Vastupanu on arengu abistaja, mis tuleneb heidutavatest sisemistest läbielamistest, mida pole veel mõistetud.»

Suuremast takistusest sünnib kriis

Aivar räägib, et kriis süveneb, kui muutus jääb püsima ja meie vajadus toimida on pikemat aega häiritud. Ta toob välja, et järelikult ei ole kriis mingi anomaalia, vaid elu ja arengu väga loomulik ning vajalik osa ja on seda olnud läbi kogu inimajaloo. «Hiina keeles on kriis wēi-jῑ, kus wēi tähendab ohtu ja hirmu ning jῑ tähendab saladust, olulist mõtet ja pöördepunkti. Lääne kultuuriruumis andis kriisile algse tähenduse kreeka sõna κρίσις /krisis/, mis tähendab eraldatust, otsust ja pöördepunkti. Tegusõnana κρίνω /krinō/ tähendab see eristamist, valimist ja otsustamist. Igatahes on kriisi näol tegemist olukorraga, mis eraldi vaadatuna hirmutab. Vaadates suurt arengupilti, ohtlik salapära hajub. Kriisist saab pöördepunkt, mis õpetab julget otsustamist ja tegutsemist. Kriisis ilmnevad meie nõrkused ja ahvatlused. Seisame valguse ja varju piirialal, kus mõtlemise ja tegevuse kaudu valime luua valgust või pimedust.»