Ilmus Samuel Becketti suures loomepalavikus sündinud romaan «Molloy»

Samuel Beckett Iiri postmargil. Foto: Shutterstock

Loomingu Raamatukogus ilmus Triinu Tamme tõlge Samuel Becketti romaanist «Molloy», Becketti romaaniloomingu Eesti debüüt.

Samuel Beckett, «Molloy». Foto: Raamat

«Molloy» on iiri-prantsuse kirjaniku Samuel Becketti (1906–1989) esimene prantsuse keeles kirjutatud romaan, mis kujunes tema loomingus omamoodi verstapostiks ja tõi talle kriitikute ülistuste kõrval ka laiema lugejaskonna tunnustuse. 1947. aasta lõpus suures loomepalavikus valminud romaanis kasutas ta esimest korda minavormi ja Beckett on hiljem öelnud, et selles leidis ta oma tõelise hääle, mida kasutas kogu oma järgnevas loomingus.

Romaan jutustab parimais aastais Molloy teekonnast ema poole, mis venib asjaolude ning aja ja ruumi vingerpusside tõttu õige pikaks ja juhtumusterohkeks olemissündmuseks. Molloyd läheb omakorda otsima agent Jacques Moran, kelle jalad mängivad samamoodi vimkat nagu Molloyl, ja kirjutab teelolekust raporti oma bossile, kellest õigupoolest ei teagi, kas teda üldse olemas ongi.

Loe raamatust katkendit!

***
Kasutasin mere ääres veedetud aega selleks, et täiendada oma lutsutamiskivide varusid. Ma nimetan neid kivideks, kuigi tegelikult olid need päris pisikesed, paras klibu. Jah, seekord varusin endale korraliku tagavara. Jagasin kivid võrdselt nelja taskusse ja lutsutasin neid järgemööda. See tõstatas probleemi, mille ma lahendasin esimese hooga nii. Mul oli, ütleme näiteks, kuusteist kivi, neli igas taskus, neli kummaski püksitaskus ja kummaski mantlitaskus. Kui võtsin ühe kivi paremast mantlitaskust ja panin suhu, siis panin mantlitaskusse asemele kivi paremast püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust püksitaskust, kuhu panin asemele kivi vasakust mantlitaskust, kuhu panin asemele kivi suust, kui olin lutsutamise lõpetanud. Nii oli igas taskus alati neli kivi, aga need ei olnud päris samad kivid. Ja kui lutsutamisisu jälle peale tuli, pistsin käe paremasse mantlitaskusse ja võisin olla kindel, et ma ei võta sealt sama kivi mis eelmine kord. Ja lutsutamise ajal tõstsin teised kivid äsja kirjeldatud moel ringi. Ja nii aina edasi. Aga see lahendus ei rahuldanud mind täielikult. Sest ma taipasin väga hästi, et erakordse juhuse tõttu võivad ringiratast käia alati samad neli kivi. Ja sellisel juhul ei lutsuta ma mitte kordamööda kuutteist kivi, vaid tegelikult ainult nelja, kordamööda alati samu. Aga enne lutsutamist segasin ma neid taskutes hoolega ja kui ma nad lutsutamise ajal ringi tõstsin, siis segasin samuti, nii lootsin, et nad taskust taskusse tõstes lähevad kenasti segamini. Aga see oli kõigest hädalahendus, millega minusugune mees ei saanud lõputult leppida. Hakkasin niisiis otsima teist lahendust. Kõigepealt küsisin endalt, kas poleks parem, kui tõstaksin kive edasi neljakaupa, mitte ühekaupa, see tähendab, et lutsutamise ajal võtaksin välja kõik kolm paremasse mantlitaskusse jäänud kivi ja paneksin nende asemele neli kivi paremast püksitaskust, nende asemele neli kivi vasakust püksitaskust ja nende asemele neli kivi vasakust mantlitaskust ja lõpuks nende asemele kolm kivi paremast mantlitaskust pluss selle, mis on mul suus, kui olen lutsutamise lõpetanud. Jah, alguses mulle tundus, et nii saavutaksin ma parema tulemuse. Aga järele mõeldes pidin meelt muutma, pidin endale tunnistama, et kivide neljakaupa ringitõstmine teeb täpselt sama välja mis nende ühekaupa ringitõstmine. Sest kui mul oli sedaviisi küll kindlus, et leian oma paremast mantlitaskust iga kord neli kivi, mis on tingimata teised kui need, mis seal äsja olid olnud, jäi siiski võimalus, et ma valin kogemata sellest neljasest komplektist alati sama kivi ja seetõttu ei lutsuta ma mitte kuutteistkümmet kivi järgemööda, nagu oli minu soov, vaid ikka ainult kordamööda nelja. Lahendust tuli niisiis otsida mujalt kui kivide ringitõstmisest. Sest kuidas ma neid ka ringi tõstsin, jäi risk sama kivi otsa sattuda. Oli ilmne, et kui mul oleks rohkem taskuid, siis suureneks ka võimalus tarvitada kive moel, nagu ma soovisin, see tähendab üksteise järel, kuni neil on ring peal. Kui mul oleks olnud näiteks kaheksa taskut nelja asemel, siis poleks ka kõige alatum juhus suutnud väärata seda, et kuueteistkümnest kivist lutsutan ma kordamööda vähemalt kaheksat. Kokkuvõttes võib öelda, et oleks mul olnud kuusteist taskut, oleksin võinud olla täiesti rahulik. Ja pikka aega olin ma seisukohal, et kuniks mul ei ole kuutteist taskut, igas taskus üks kivi, ei jõua ma kunagi endale seatud eesmärgini, või kui, siis ainult mingi erakordse juhuse läbi. Ja kui oli mõeldav, et ma kahekordistan oma taskute hulka, kas või nii, et jagan kõik taskud haaknõelte abil näiteks kaheks, siis neljaks jagamine tundus mulle juba üle jõu käivat. Pooliku lahenduse pärast ei tahtnud ma aga vaeva nägema hakata. Hakkasin juba tõesti mõõdutunnet kaotama kõige selle rahmeldamisega ja ütlesin endale, Kõik või ei midagi. Ja kui ma hetkeks kujutlesin, et kivid ja taskud võiksid olla omavahel paremas proportsioonis, et nende arv võiks olla võrdne, siis oli see tõesti vaid hetkeks. Sest see oleks tähendanud enda lööduks tunnistamist. Ja ma istusin mere ääres rannal, kuusteist kivi minu ees reas, ning silmitsesin neid viha ja nõutusega. Sest olgugi et mul oli raske istuda toolil või tugitoolis, kuna mul oli jalg kange, eks ole, siis maapinnal oli mul kerge istuda, kuna mul oli üks jalg kange ja teine ka aina kangem, sest just sel ajal hakkas mu parem jalg, parem selles mõttes, et ta polnud kange, mu parem jalg hakkas kangemaks muutuma. Mul oli kintsu alla tarvis toetuspunkti, eks ole, ja isegi tegelikult terve jala pikkuses oli tarvis maapinna toetuspunkti. Ja kui ma siis seal niimoodi oma kive vaatasin, veeretades peas võimalikke strateegiaid, millel kõigil olid omad hädad, ja pigistasin rusikas liivapeotäisi, nii et liiv mul sõrmede vahelt nõrises ja rannale tagasi langes, jah, kui minu vaim ja osa kehast seal sedasi rakkes olid, jõudis mulle ühel päeval korraga justkui sähvatades kohale, et ma võiksin ehk jõuda eesmärgile ka ilma taskute arvu suurendamata või kivide hulka vähendamata, peaksin lihtsalt loobuma praegusest ladustamise põhimõttest.