Elu vankrivooris on tulvil raskusi, hirmu ja surma
/nginx/o/2022/11/05/14941332t1hae17.jpg)
Amy Harmoni «Kus uitavad kadunud» on ajalooline armastusromaan ühe pere katsumustest Oregoni rajal ehk teekonnast idast läände 19. sajandi Ameerikas. Ma ei olnud sellest enne lugemist kuulnud, küll aga ootab mul juba mõnda aega riiulis Harmoni teine romaan «Mida tuul teab», kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1853-56, Missouri - California. Maikuu on see aeg, kui vankrivoorid alustavad pikka rännakut ida tasandikelt lääne tõotatud maale. Perekond May - memm, taat, nende neli poega ja ainus tütar Naomi - on müünud maha oma talu Illinoisis ja pakkinud kogu maise varanatukese kahte vankrisse. Algselt oleks Naomi pidanud reisima koos oma abikaasa perega, kuid ta mees suri varsti peale pulmi ning naine tunneb end oma vanematega mugavamalt. Teekond on ohtlik - tuleb ülatada laiu jõgesid, trotsida paduvihma ja lõõskavat päikest, pista rinda koolera, toidunappuse ja vankrite purunemisega. Suureks abiks on vooriga liitunud pooleldi indiaaniverd John Lowry, kes ei plaani rännata teisele rannikule, vaid pöörduda tagasi kui on muulad maha müünud, aga siis kohtub ta Naomi Mayga.
Algus on šokeerivalt verine, hoopis erinev sellest, mida malbe pealkirja ja rahuliku kaanepildi järgi ootasin. Selle saatusliku hetkeni jõuab lugu uuesti alles tükk maad hiljem, sest teine peatükk pöördub tagasi rännaku alguse juurde, kui kõik on alles ees. Hoolimata kirvest, mida teadsin Mayde pea kohal rippuvat, lasin end perekonda kiinduda, kuna nad kõik on nii armastusväärsed ja lootusrikkad. Naispeategelane Naomi on sihikindel ja sitke naine, kes ei lase end liialt ühiskonna normidest mõjutada. Meespeategelane John ei ole endale maailmas kohta leidnud, kuna on pooleldi valge ja pooleldi pooniverd. Vastandina on romaanis ka tegelasi, kellel on ainult negatiivsed omadused, nii et neid on mõnus põlata.
Olin Oregoni rajast üht-teist kuulnud, aga ma ei olnud sel teemal varem midagi lugenud, mistõttu pakkus just see vankritega kaasa rändamine suurima elamuse. Amy Harmon kirjeldab teekonda põhjalikult, jõeületusi, väikeseid asulaid, peatunud vankrikobara varaseid hommikuid ja hiliseid õhtutunde, vankri alla ajavat paduvihma, julgustavaid looduslikke maamärke. Sellest hoolimata on raske ette kujutada niivõrd pikka rännakut, kuhu on terve elu kaasa pakitud. Jalgsi tuhandete kilomeetrite kõndimine kujutab endas veel seda kerget osa. Ameerika keskosa loodus on halastamatu. Palju oli tagasipöördujaid ja neid, kes jäid tee äärde mulla alla. Kõik siiski ei ole rist ja viletsus ja ümberasujad oskavad teekonnast ka rõõmu leida, eriti Naomi ja John oma tärganud tunnetest.
Sa tead, et see on tulemas, sa ei taha, et see tuleks, aga sa ei saa mitte midagi ette võtta - muidugi jõuab jutustus veresaunani, mis pöörab kõik pahupidi. Naomile ja Johnile jagub nii uusi ränkraskeid katsumusi kui ka uskumatut õnne, mis neid lõpuks kõigest läbi aitab. Olukord paistis lootusetu, aga lahenes kui imeväel ja mul ei tulnud hetkekski pähe, et romaanil võiks olla kurb lõpp. Kuigi põnevust jagub ka romaani teise poolde, siis esimese poole pinge ja rännakukirjeldused haarasid rohkem kaasa kui armastuse proovilepanek.
Suurimat üllatust pakkus aga Amy Harmoni lõppsõna, kust selgus, et suur osa raamatust põhines tõsielul, täpsemalt naise enda esivanematel. See asetas kogu loetu uude valgusesse. Ma ei loe ajaloolist ilukirjandust küll eriti tihti, aga jumaldan selliseid põhjaliku eeltööga romaane. Tahan nüüd kindlasti «Mida tuul teab» ka ära lugeda. Rohked katsumused raamatus ja sitke naispeategelane meenutasid mulle Kristin Hannah' romaani «Neli tuult», mitõttu soovitaksin «Kus uitavad kadunud» kindlasti tema austajatele ja vastupidi!