«Otsustasin, et täna ma enam see loll pole, kes lihtsalt totaka näoga diivanil istub ja ohvrit mängib»

Kadi Georg. Foto: Erakogu

Ilmunud on Kadi Georgi raamat «Absurdist armumiseni», mille ta kirjutas siis, kui töötas aasta aega Aleksandrias inglise keele õpetajana.

«Absurdist armumiseni» on üks lugu, mis leiab aset Aleksandrias, Egiptuses. Tegemist ei ole niivõrd reisiraamatuga, kuivõrd ühe 25-aastase naise juhtumistejadaga, mis kaunistatud ilukirjandusliku palistusega.

Raamatus kohtab hulgaliselt absurdseid olukordi, alates turismipolitsei peale karjumisest ja lõpetades kohalikes pulmades kontvõõraks käimistega. Sinna vahele veel õunaloopimised, abieluettepanekud, vestlused vaaraoga. Ja tegelikult on raamatus keskseks teemaks see, kuidas noore inglise keele õpetajana toime tulla absurdselt teistsuguse töö- ja õpetamiskultuuriga.

Lisaks absurdile leiab raamatus palju pisaraid, naeru ja vihapurskeid, terake naiivsust ning ülepeakaela armumist. Absurdi armumist.

Loe raamatust katkendit!

***

Kadi Georg, «Absurdist Armumiseni». Foto: Raamat

Ärkasin higiloigus. Silmi avades taipasin, et aknakatted olid ette tõmbamata jäänud ja parasjagu vahtisid naabermaja rõdult mind kolm eri vanuses naisterahvast. Ööpimeduses siia saabudes mind ei häirinud, et aknal kardinaid ees polnud. Ainus võimalus selles toas privaatsust saada, oli ette tõmmata paksud aknakatted, mis ei lasknud õhku läbi.

Selgus, et asun elama koos kolumbialanna Valeriaga ning suveks praktikale tulnud ungarlanna Sonja ja inglanna Liziga. Mu ajutiseks koduks sai korter Rue Mohammed Hamed ElKhodary tänaval Kleopatra linnajaos, mis oma ajalooliselt uhkele nimele vaatamata on Aleksandria üks tagasihoidlikemaid piirkondi, kus lapsed mängivad majade ees prügihunnikutes. Hooned on justkui lipp lipi peal kokku klopsitud, asfalti peaaegu ei eksisteeri ja korterid nägid oma paremaid päevi ilmselt kunagise kuningriigi ajal. Meie kodutänav oli juhtumisi nii kitsas, et vastasmaja naabritega oleks võinud ilma suurema vaevata rõdult üksteisele paberlennukeid lennutada. Tubades toimuv oli väga hästi näha, seega nii mõnelgi õhtul toaaknal istudes sain vastasmaja naabrite telekast araabia seepi vaadata.

Minu määrdunud roheliste seintega toa ühes nurgas oli päevinäinud puitvoodi koos kõva madratsi ja imeliku pika toruja padjaga. Teises seinas paiknes pruun riidekapp, mille ühe ukse hinged olid totaalselt ära vajunud. Laes rippus lihtne pirn ja ventilaatori labad olid paksu tolmukorra alla mattunud. Akna alla oli sätitud õhukese pehmendusega puupink. Uuest euroremonditud korterist oli asi üsna kaugel. Terve elamise üldmulje tundus olevat väga tagasihoidlik – vähese mööbli ja määrdunud seintega. Köögi ja tualeti aknad avanesid kortermaja sisehoovi poole. Talvel selgus, et kinni need ei käigi.

Otse minu toa vastas asuvas köögis põles alati tuli, et väidetavalt lendavaid prussakaid eemal hoida. Lendavaid prussakaid! «Millesse ma ennast mässinud olen,» mõtlesin jälle, kui ma uues kodus ringkäiku tegin ja parasjagu kööki uurisin. Kõndisin korteris edasi. Minu kõrval toas elas kolumbialanna Valeria, keda ma polnud veel kohanud. Korteri teises otsas jagasid tuba eelmisel õhtul kohatud diivad. Viimane vaba magamistuba olevat portugallasest tüdruku ootel.

Olin korteri umbes kuuekümnele ruutmeetrile tiiru peale teinud, kui taipasin, et mitte kedagi pole. Miks keegi mulle ei öelnud, kuhu minnakse? Oleks mulle vähemalt mõni telefoninumber jäetud. Mul polnud ju võtit, sest otse loomulikult ei tulnud Fouadil pähe see enne minu tulekut lasta valmis teha. Jälle ei olnud mul midagi süüa ega juua. Kraanivesi ei pidavat siin kõlbama.

Mu silme ees kangastusid juba mälestused eelmisest päevast ja vererõhk hakkas tõusma, kuid otsustasin, et täna ma enam see loll pole, kes lihtsalt totaka näoga diivanil istub ja ohvrit mängib. Tõmbasin snepperlukuga ukse enda järel kinni ja otsustasin linna peale minna. Eks hiljem vaatan, kuidas ma tuppa tagasi saan.