«Tõmme oli silmapilkne, tabas naist nagu surisev elektrilöök ega olnud millegi varem kogetu moodi»

Foto: Shutterstock

«Postkaart Caprilt» on kolmas jutustus briti kirjanik Alex Browni «Postkaardi» sarjas, millest Eesti lugejani on seni jõudnud «Postkaart Itaaliast» ja «Postkaart Pariisist». Kirjaniku siiras ja emotsiooniküllane stiil ning elutruud tegelaskujud on toonud talle lugejaid juba 20 riigis üle maailma.

Hollywoodi kuldaja tähehakatisest Kelly Sinclairist tõotab tulla uus superstaar. 1953. aasta suve veedab ta muinasjutulisel Capri saarel. Kuuskümmend aastat hiljem leiab fotograaf Maddie Williams vanaema majakesest aastakümneid kapi otsas hoitud kohvrist fotod plaatinablondide juustega pilkupüüdvast noorest naisest. Maddie näppu satub ka Caprilt saadetud postkaart, mida lugedes selgub, et selle kirjutajal oli seal kirglik armulugu.

Eakal vanaemal on aga mineviku meenutamisega suuri raskusi, mistõttu ei suuda too Maddies tärganud küsimustele vastata, vaid räägib pidevalt hoopis kellestki Audreyst, kelle saatus ei paista talle rahu andvat. Kui fotograafiamet Maddie Inglismaalt Itaaliasse lennutab, siirdub ta kõhklemata Caprile, südames lootus tõde välja selgitada.

Kas tal õnnestub saladus lahendada ja tuua päevavalgele, mis 1953. aasta suvel juhtus? Ja ehk on muinasjutulisel saarel ka Maddie enda jaoks mõni üllatus varuks?

***

Alex Brown, «Postkaart Caprilt». Foto: Raamat

Itaalia, Capri, 1953

Võluv noor naine, paljaid õlgu mööda alla voogamas plaatinablondide lokkide kaskaad, kirjutas postkaardile hoogsas kaares alla oma pärisnime ja tundis salarõõmu, et ei kasuta stuudiobosside pandud nime. Täitesulepeale korgi peale keeranud, laskis ta tindil kuivada ja pani postkaardi uudishimulike silmade eest varjule. Lükanud varbad siidsatäänist voodri ja marabusulgedest kaunistustega toakingadesse, astus ta heljuvast valgest vuaalist kardinate vahelt verandale. Sõõrmeid õrritas õrnade kollase-valgekirjude plumeeriaõite eksootilise ja joovastava aroomiga segunenud soolase mereõhu mälestustest laetud lõhn. Ta pani silmad kinni ja pööras näo päikese poole, laskis keha lõdvaks, pinge kadus õlgadest, kui soe tuuleke kandis tervituseks üles tundeküllase madala meeshäälega lauldud meloodilise «O Sole Mio». Kolme viimase aasta jooksul mitmekaupa tehtud filmid nõudsid teatavat lõivu, ehkki olid mitmeski mõttes vaeva väärt, sest tänu neile täitis naine oma ammuse unistuse näitlejaks saada ning sööstis glamuuri ja külluslikkuse tundmatusse maailma, tulnud ei kusagilt mujalt kui Tindledale’ist, kodukülakesest Inglismaal. Ta tundis perest ja kodukohast valusalt puudust ning alati oli selles killuke kurbust, kui mõte läks lihtsale ja tagasi­hoidlikule elule, mis oli nüüd nii kaugele maha jäänud. See oli olnud lihtne ja vaba elu. Praegu seisis ta eluunistuse täitumise lävel, käeulatuses ihaldatud roll filmis «Kallis hetk», millest pidi saama Hollywoodi järgmine kassahitt – või vähemalt kinnitati seda stuudios. Juba eelvõtete põhjal ennustasid kriitikud Oscari nominatsioone. Enne seda, kui filmimine päriselt pihta hakkab, võib ta väljateenitud suvepuhkust muretult nautida.

See luksushotell oli tema unistuste tipp ja omaniku – legendaarse Gracie Fieldsi, kes elas siinsamas Capril, üsna hotelli lähedal – isikliku külalisena võimaldati talle iga viimne kui luksus, kaasa arvatud personaalne ülemteener. Rüübanud värskendava sõõmukese virsikuveiniga kokteili, mille ülemteener oli tema jaoks valmis seganud, langetas naine päikeseprillid silmade ette ja uuris verandalt avanevat imekaunist vaadet. Vasakule vaadates nägi ta merest majesteetlikult kerkivaid Faraglioni kaljurünki ja palava vahemerelise päikese kiiri, mis sädelesid asuursetel ja smaragdrohelistel kristalsetel lainetel otsekui triljon tillukest briljanti, mis heljusid ja vilkusid, justkui tervitaksid teda selles muinasjutulises Capri saareparadiisis. Pilk rändas mööda kaljunõlvu, kuhu ehitatud valged majad olid taustaks lopsakalt rohelistele puudele ja roosade õitega bugenvilleatele, ülalt alla ning edasi merele, kui talle järsku midagi silma hakkas. Naine astus verandat piiravale sepisrauast rinnatisele lähemale, kummardus ettepoole, et paremini näha, soovides veenduda, et silmad ei peta, ja lubas endale napi rõõmuahhetuse, kui nägi jahi tekil seisvat meest. Mehel olid valgest linasest riidest päevasärk ja püksid, mis tõstsid tema päevituse, pika kasvu, kotkanina ja eriomase kandilise lõua iseäranis hästi esile. Mehe kuulsat filmitähevälimust raamisid kõrgelt laubalt tahapoole lükatud läikivmustad juuksed. Ei mingit kahtlust! Ehmudes, et äkki veel nähakse, kui üksisilmi ta meest vaatleb, astus naine kähku kardina varju tagasi, silma alt ära. Alati nii ettevaatlik. Ometi – kaotada oli nii palju, panused olid nii kõrged … ta lihtsalt ei saanud riskida.

Nad tutvusid Los Angeleses võtteplatsil; kui mees naeratas ja end viisakalt tutvustas, olgugi et igaüks teadis, kes ta on, oli tõmme silmapilkne, tabas naist nagu surisev elektrilöök ega olnud millegi varem kogetu moodi. Mehe sõbralik sarm ja sügaval koobastes asuvad kõrvetava pilguga mustad silmad mõjusid vastupandamatult – ja olid rangelt keelatud. Naist sidus stuudioga viieaastane leping, mis sisaldas lehekülgede viisi ülikarme ettekirjutusi – kohtamas käimine, abiellumine ja eriti lapsed ei tulnud kõne allagi. Aga siin see mees nüüd oli, Riva kiirpaadis, mis rändas üle uimastavalt safiirsinise mere valge vahumütsiga lainete otse hotelli privaatse maabumissilla poole …