HIIUMAA MÕRVALUGU ⟩ Naine leiab ema vanad kirjad. Kas tal on õigus pärandusele?

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Siiri Julge romaan «Mineviku varjud», mis on «Hiiumaa mõrvalugude» triloogia teine raamat.

Karolin on eelmise aasta pöördelistest sündmustest toibunud. Ta on leidnud Hiiumaal oma koha ja sõbrad, naudib oma tööd ja suhe Kasperiga on parem kui kunagi varem. Kõik tundub olevat liiga ilus, et olla tõsi, ning peagi pannaksegi naise sitkus nii elus kui tööalaselt tõsiselt proovile.

Kui Karolini ülemus Ellen leiab oma ema asjade seast vanad kirjad, ei suuda ta nende sisu uskuda. Rõõm vast leitud sugulaste ja peatse päranduse üle jääb aga üürikeseks. Armastatud saareelanikega juhtunu vapustab tervet kogukonda, paisates segi näilise rahu, paljastades ammused saladused ja kiskudes lahti vanad haavad.

Siiri Julge Alvemyr (1973) on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Kärdlas. Aastal 1992 alustas ta majandusõpinguid Rootsis Jönköpingi ülikoolis. Ta on töötanud aastaid erinevates suurettevõtetes juhtivatel kohtadel, viimased seitse aastat aga oma ettevõttes, mis koolitab ja nõustab juhtivtöötajaid. Siiri Julge elab ka praegu Jönköpingis.

Loe raamatust isutekitamiseks üht katkendit!

***

Siiri Julge, «Mineviku varjud». Foto: Raamat

«Mis see siis veel on? Kas ema on oma vanad armastuskirjad alles hoidnud? Huvitav.»

Ellen nööris paela ettevaatlikult lahti ja avas esimese ümbriku. Mida põrgut? Kaks esimest kirja paistsid olevat saadetud Rootsist. Kollased ja vanad, aga tekst oli veel loetav. Elleni vanaema oli talle rootsi keelt õpetanud. Ema oli selle vastu olnud, aga Ellen oli tänulik, et oskas ühte võõrkeelt, mida paljud teised ei vallanud. Tal ei olnud rootsi keele oskusest igapäevaselt küll eriti kasu, aga ta proovis keelt raamatute lugemisega alles hoida ja kuna interneti kaudu oli juurdepääs ka uudistele ja ajalehtedele, hoidis ta end rõõmuga Rootsis toimuvaga kursis. Ellen teadis, et ta juured on kuidagimoodi Rootsiga seotud, seda oli vanaema talle korduvalt rääkinud. Aga siis polnud ta asjast huvitatud olnud ja küsimused selle kohta, kuidas nende suguvõsa Rootsiga seotud on ja millal nad Eestisse kolisid, jäid Ellenil küsimata. Ta oli aastate jooksul mitu korda kahetsenud, et polnud vanaema jutte tähelepanelikumalt kuulanud, aga nüüd polnud sellest enam kasu.

Ta avas ettevaatlikult esimese kirja ja hakkas lugema. Tundus, et kiri on tähtis. Selle ülaosas seisis, et kiri oli kirjutatud 10. veebruaril 1973. Saatja Janssoni advokaadibüroo Stockholmis. Ellen luges edasi, aga sisu tundus ebareaalne. Ta pidi olema millestki valesti aru saanud.

Ta võttis kirjapaki kaasa ja läks esimesele korrusele sõnaraamatut otsima. Äkitselt oli ta oma rootsi keele oskuses väga ebakindel. Aga sõnaraamat ainult kinnitas seda, mida ta oli arvanud. Samas ei saanud see tõsi olla! Kas tal on õigus pärandusele? Ja veel Rootsist? Kellelt see pärandus on ja kuidas Ellenil sellele õigus on? Loogiline oli, et tal on Rootsis kauged sugulased, seda oli ju vanaema väitnud, aga kindlasti on lähisugulastel pärandile rohkem õigusi. Miks oli kiri tema emale saadetud?

Ellen vaatas sama pundi ülejäänud kirju. Ühel kirjadest oli saatjaks Riksarkivet, riigiarhiiv, ja teine oli tema enda emalt. Kirjas, mis oli Rootsi riigiarhiivist saadetud, seisis, et nad on avastanud ühe testamendi, mille alusel võib arvata, et Elleni emal on õigus Ebba Margaretha De la Gardie (abielludes Stenbock) pärandusele. Et Rootsi riigiarhiiv oli testamendi avastanud, kui nad Eesti riigiarhiivilt suure hulga vanu dokumente said. Dokumendid olid seotud De la Gardiede suguvõsa ja nende kirjavahetusega. Kogu dokumentatsiooni läbivaatamisel avastatigi üks testament, mis oli kuidagi valede paberite vahele sattunud. Nad soovisid, et Elleni ema riigiarhiiviga kontakti võtaks, et saaks kindlaks teha tema suguluse Jakob Pontus Stenbockiga, Ebba Margaretha De la Gardie pojaga.

Ellen istus nõutult tugitooli. De la Gardie ja ka Stenbocki nimi olid Ellenile tuttavad. Oli ju kogu Hiiumaa selle suguvõsaga seotud olnud ja kui vähegi saare ajaloost huvitusid, siis puutusid ka nende nimedega paratamatult kokku. Aga Ellen polnud kunagi rohkem asjasse süvenenud. Nüüd tekkis tal äkki huvi rohkem teada saada ja ta pani arvuti tööle, et pisut asja uurida. Ta guugeldas kõigepealt Ebba Margaretha De la Gardiet ja seejärel Jakob Pontus Stenbocki.

Info, mis ta arvutist luges, ei aidanud kuidagi asjasse selgitust tuua. Jakob Pontus Stenbock elas 18. sajandil. Kuidas ta saab temaga sugulane olla? Siin peab midagi valesti olema. Või oli keegi emaga halba nalja teinud. Ta vaatas jälle kirja. Kolm miljonit Rootsi krooni. Kerge rehkendus ja Ellen konstateeris, et see on umbes kolmsada tuhat eurot. Emale saadetud kiri oli 1970ndatest. Võibolla on raha väärtus vähenenud või hoopis suurenenud, aga igatahes on tegu märkimisväärse summaga. Kas see on tõesti võimalik, et temas on De la Gardiede verd? Kui see nüüd tõsi on, siis miks ema ega vanaema sellest kunagi ei rääkinud?