Võigas krimiromaan, milles ükski tegelane pole väljaspool kahtlust

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Simon Becketti uuest põnevikust «Surma keemia».

Doktor David Hunter lootis, et on mineviku viimaks seljataha jätnud, ent kui leitakse see, mis on alles Sally Palmerist…

Davidit ei häiri mitte ainult tõsiasi, et naine oli tema hea tuttav. Kunagi töötas ta tunnustatud kohtuantropoloogina ja koges liigagi lähedalt surma kõiki palgeid, enne kui tragöödia sundis teda niisugust elu sinnapaika jätma. Nüüd tahab politsei tema abi. Ent juurdlusesse sekkudes kerkivad pinnale mälestused, mida ta on üritanud unustada.

Siis kaob teine naine ning kokkuhoidvas kogukonnas tekib hirmust ja paranoiast põhjustatud kaos. Ja mitte keegi ei ole väljaspool kahtlust, ka mitte Hunter.

***

Simon Beckett, «Surma keemia». Foto: Raamat

Mina saabusin Manhami kolm aastat enne seda vihmasel märtsikuisel õhtupoolikul. Jõudsin rongijaama – mis oli põhimõtteliselt väike platvorm pärapõrgus – ja nägin vihmamärga maastikku, kust puudusid igasugused inimtegevuse tunnused, samuti eripära. Seisin seal oma kohvriga ja vaatasin ringi, pannes vaevu tähele vihma, mida mulle krae vahele nirises. Tasane raba ja soine maastik laiusid minu ümber, siin-seal lõhestas seda horisondi pool raagus metsatukk.

Olin esimest korda Broadsis ja Norfolkis. Kõik oli suurepäraselt võõras. Silmitsesin avarust, hingasin sisse niisket külma õhku ja tundsin, et miski minu sees hakkas natuke nagu järele andma. See võis ju olla ebasõbralik paik, aga see polnud London ja sellest piisas.

Mulle ei olnud keegi vastu tulnud. Ma polnud organiseerinud endale rongijaamast transporti. Ma polnud nii kaugele ette mõelnud. Olin auto maha müünud, kogu oma muu maise vara samuti, ja ma polnud mõelnud sellele, kuidas külla pääseda. Ma ei mõelnud toona veel ülemäära kainelt. Kui ma oleksin selle peale üldse mõelnud, oleksin linnainimese ülbusega oletanud, et seal on taksod või kauplus või midagi. Aga polnud taksopeatust ega isegi mitte telefoniputkat. Kahetsesin korraks, et olin mobiiltelefoni ära andnud, võtsin siis kohvri kätte ja hakkasin minema. Maanteele jõudes oli valida, kas paremale või vasakule. Läksin ilma igasuguse kõhkluseta vasakule. Ei tea, miks. Olles mõnisada meetri kõndinud, jõudsin ristteele, kus oli pleekinud puidust teeviit. See oli ühele poole viltu, nii et osutas justkui märjale maapinnale ja kuhugi selle all, aga vähemalt sain aru, et liigun õiges suunas.

Kui ma viimaks külla jõudsin, hakkas hämarduma. Minust oli vahepeal möödunud paar autot, aga need ei pidanud kinni. Peale nende olid esimeseks elumärgiks talud, mis jäid teest ja ka üksteisest kaugele. Siis nägin ees hämaruses kirikutorni, mis oli poolenisti põllu sees. Nägin kitsast ja vihmast libedat kõnniteed, aga see oli parem kui teeperv ja hekiääred, mida olin rongijaamast tulema hakates kasutanud. Järgmise kurvi tagant ilmus nähtavale küla ise, mis oli põhimõtteliselt peidus, kuni sellele otsa komistasid.

See polnud just piltpostkaart. See oli liiga vana ja hajali, et sobida ettekujutusega Inglise külast. Selle alguses olid sõjaeelsed majad, aga peagi ilmusid nähtavale kivimajad, seinad ränikividega kaetud. Küla keskusele lähemal muutusid majad aina vanemaks, iga samm kandis mind kaugemale minevikku. Vihmast läikivad majakesed kükitasid üksteise vastas, elutud aknad peegeldusid minu poole ilmetu kahtlusega.

Mõne aja pärast tekkisid tee äärde suletud poed, mille taga kadus märga hämarusse veel elumaju. Ma möödusin koolimajast, pubist ja jõudsin siis küla keskväljakule. Seal õitsesid nartsissid, kollased õied selles pruunikas maailmas vihmas nõtkudes jahmatavalt erksavärvilised. Väljaku kohal kõrgus tohutu vana hobukastan, sirutades laiali oma raagus musti oksi. Selle taga, surnuaia ja samblaga kaetud vildakate kivide keskel, oli Normandia stiilis kirik, mille torni olin tee pealt näinud. Nagu vanadel majakestel, nii olid ka kirikul müürid ränikividega kaetud, kõvad rusikasuurused kivid, mis trotsisid ilmastikku. Ent neid ümbritsev pehmem segu oli aastatega kulunud ning kiriku aknad ja uks veidi paindunud, kui maapind kiriku all sajandite jooksul liikus.

Ma seisatasin. Nägin eespool tee ääres veel elumaju. Oli selge, et see oligi kogu Manham. Osades akendes põlesid tuled, aga muid elumärke polnud. Seisin vihma käes, teadmata, kuhupoole minna. Siis kuulsin mingit heli ja nägin kahte aednikku surnuaias töötamas. Vihma ja hämarust eirates riisusid ja korrastasid nad vanade kivide ümber muru. Minu lähenedes jätkasid nad tööd pead tõstmata.

«Kas te oskate öelda, kus arsti vastuvõtt asub?» küsisin, vesi mööda nägu nirisemas.

Nad katkestasid töö ja silmitsesid mind, olles vanusevahest hoolimata nii sarnased, et pidid olema vanaisa ja lapselaps. Mõlema näol oli ühesugune rahumeelne neutraalne ilme, rahulikud rukkilillesinised silmad. Vanem viitas kitsa, puudega ääristatud teeraja poole väljaku kaugemas otsas.

«Otse sinna.»

Tema aktsent oli järjekordne tõestus, et ma pole enam Londonis, täishäälikud kõlasid mu pealinnainimese kõrvadele võõralt. Tänasin neid, aga nad olid juba tööd jätkanud. Läksin mööda teerada, vihma heli võimendus, piisad tilkusid pea kohal rippuvate okste vahelt läbi. Peagi jõudsin laia värava juurde, mis takistas sissepääsu kitsale teele. Ühe väravaposti küljes oli silt «Bank House». Selle all messingist nimetahvel «Dr H. Maitland». Jugapuude vahelt viis tee veidi ülesmäge läbi korralikult hooldatud aia ja laskus siis muljetavaldava George’i-aegse maja hoovi. Kraapisin välisukse kõrvale pandud kulunud sepistatud metallist lati vastas saapatallad puhtaks, tõstsin raske koputi üles ja koputasin kõvasti. Kavatsesin uuesti koputada, kui uks avanes.

Tüse keskealine laitmatus soengus hallide juustega naine vaatas mulle otsa.

«Jah?»

«Tulin doktor Maitlandi juurde.»

Ta kortsutas kulmu. «Vastuvõtt on suletud. Ja doktor ei tee hetkel koduvisiite.»

«Ei... seda et, ta ootab mind.» Naine ei vastanud. Hakkasin aru saama, kui korratu ma välja võin näha, olles tund aega vihmas vantsinud. «Tulin perearsti koha pärast. David Hunter?»

Naise nägu lõi särama. «Oh, palun vabandust! Ma ei saanud kohe arugi. Arvasin... Palun tulge edasi.» Ta astus eest, et mind sisse lasta. «Taevake, te olete läbimärg. Kas tulite kaugelt?»

«Rongijaamast.»

«Rongijaamast? Aga see on ju mitu kilomeetrit!» Naine aitas mul juba mantlit seljast. «Miks te ei helistanud, kui rong saabus? Oleksime lasknud kellelgi teile vastu tulla.»

Ma ei vastanud. Tõtt-öelda polnud ma selle peale tulnudki.

«Tulge elutuppa. Kaminas põleb tuli. Ei, jätke kohver siia,» sõnas naine, pöördudes minu poole, kui oli mu mantli nagisse riputanud. Ja naeratas. Esimest korda märkasin, et tema nägu on pingul. See, mida mina olin pidanud kidakeelsuseks, oli lihtsalt väsimus. «Siin ei varasta seda keegi.»

Ta juhatas mu suurde puittahveldisega seintega tuppa. Vana nahktugitool seisis kamina ees, milles hõõgusid halud. Maas oli pärsia vaip, vana, aga endiselt ilus. Mujal olid näha põrandalauad, mis olid tumepruuni tooni. Toas lõhnas meeldivalt männi ja puusuitsu järele.

«Palun võtke istet. Ütlen doktor Maitlandile, et te tulite. Kas soovite tassikese teed?»

Veel üks märk, et ma polnud enam linnas. Seal oleks pakutud kohvi. Tänasin teda ja vahtisin tulle, kui ta minema läks. Pärast külma käes kõndimist muutis soojus mu uniseks. Klaasuste taga valitses nüüd pilkane pimedus. Vihm krabises vastu aknaklaasi. Tugitool oli pehme ja mugav. Tundsin, et silmad hakkavad kinni vajuma. Tõusin kähku, peaaegu paanikas, kui pea hakkas norgu vajuma. Tundsin end füüsiliselt ja vaimselt kurnatuna, aga hirm magama jäämise ees oli suurem.

Seisin kamina ees, kui naine tagasi tuli. «Kas tuleksite edasi? Doktor Maitland on oma kabinetis.»

Järgnesin talle mööda koridori, põrandalauad kriuksusid jalge all. Naine koputas kergelt koridori lõpus olevale uksele ja avas selle vastust ootamata tuttavlikult. Ta naeratas taas, astudes eest, et ma siseneda saaksin.

«Toon varsti teed,» lubas ta ja sulges lahkudes ukse.

Toas istus laua taga meesterahvas. Me silmitsesime teineteist hetke. Kuigi ta istus, sain ma aru, et ta on pikk, laia kortsulise näo ja paksude juustega, mis polnud hallid, vaid pigem koorekarva. Ent mustad kulmud välistasid igasuguse nõrkuse ning silmad nende all olid terava ja valvsa pilguga. See pilk libises minust üle, aga ma ei saanud aru, mis mulje minust jäi. Esimest korda häiris mind pisut, et ma ei olnud oma parimas vormis.

«Taevas halasta, mees, te olete ju märg nagu kass!» Tema hääl oli torisev, aga sõbralik.

«Tulin rongijaamast jala. Taksosid ei olnud.»

Ta norsatas. «Tere tulemast imelisse Manhami. Oleksite pidanud päev ette teada andma, et tulete. Oleksin teile rongijaama auto vastu saatnud.»

«Päev varem?» kordasin.

«Just. Ma ei oodanud teid enne homset.»

Sain esimest korda aru, miks poed kinni olid. Oli pühapäev. Ma polnud arugi saanud, kuivõrd sassis mu ajataju oli. Doktor teeskles, et ei pannud mu eksitust tähele.

«Vahet pole. Nüüd olete siin. Jääbki rohkem aega sisseelamiseks. Mina olen Henry Maitland. Meeldiv kohtuda.»

Ta sirutas püsti tõusmata käe. Ja ma märkasin alles siis, et tema toolil on rattad küljes. Astusin edasi, et tema kätt suruda, aga ta oli mu kõhklust märganud ja muigas hapult.

«Nüüd siis mõistate, miks ma asendajat otsisin.»

Kuulutus oli olnud Timesi töökuulutuste rubriigis, nii väike, et pilk võinuks sealt kergesti üle libiseda, ent mingil põhjusel langes minu pilk kohe sellele. Maale perearsti vastuvõttu otsiti ajutist arsti. Pool aastat, elukoht olemas. Ennekõike ahvatles mind asukoht. Mitte et ma oleksin väga tahtnud Norfolkis töötada, aga see viiks mu Londonist eemale. Olin esitanud avalduse suurema lootuse ja elevuseta, nii et kui ma nädal hiljem ümbriku avasin, ootasin viisakat äraütlemist. Selle asemel pakuti mulle tööd. Olin pidanud kirja kaks korda lugema, et selle sisus kindel olla. Mingil muul ajahetkel oleksin ehk mõelnud, milles konks, aga muul ajahetkel poleks ma seda avaldust ka kirjutanud.

Vastasin kirja teel, et võtan koha vastu.

Nüüd vaatasin oma uut ülemust ja arutlesin hilinemisega, millega olin end sidunud. Nagu mu mõtteid lugedes lõi doktor käed reitele.

«Autoavarii.» Tema hääles polnud piinlikkust ega enesehaletsust. «Võimalik, et ma aja jooksul osaliselt taastun, aga seni ei saa ma üksi hakkama. Olen kasutanud umbes aasta asendajaid, aga enam ei taha. Iga nädal uus nägu – see ei ole kellelegi kasuks. Saate peagi teada, et siinsetele inimestele ei meeldi muutused.» Ta võttis laualt piibu ja tubaka. «Kas ma tohin suitsetada?»

«Kui see teile endale sobib.»

Ta naeris. «Hea vastus. Ma pole teie patsient. Pidage seda meeles.»

Ta vaikis, kuni tikku piibuotsa juures hoidis. «Nii,» jätkas ta siis seda pahvides. «See saab olema teie jaoks sootuks teistsugune kogemus kui ülikooli juures töötamine, eks ole? Ja kahtlemata pole see London.» Ta piidles mind üle piibu. Ootasin, et ta küsiks minult mu eelneva töökogemuse kohta, aga ta ei küsinud. «Kui teil on viimasel hetkel kõhklusi tekkinud, siis nüüd on õige aeg neid väljendada.»

«Ei,» vastasin.

Ta noogutas rahulolevana. «Olgu pealegi. Ta peatute esialgu siin. Janice juhatab teid teie tuppa. Võime õhtusöögi ajal veel vestelda. Homme võite tööle hakata. Vastuvõtt algab kell üheksa.»

«Kas tohib midagi küsida?» Doktor kergitas äraootavalt kulme. «Miks te minu palkasite?»

See oli mind häirinud. Mitte piisavalt, et pakkumisest keelduda, aga siiski kuidagi ebamääraselt.

«Te tundusite sobivat. Hea haridus ja oskused, suurepärased soovitused ja valmis kusagil pärapõrgus töötama minu pakutavate sandikopikate eest.»

«Oleksin arvanud, et enne toimub vestlus.»

Maitland rehmas piibuga, mässides end suitsupilve. «Vestlused võtavad aega. Ma tahtsin inimest, kes saaks alustada võimalikult kiiresti. Ja ma usaldan oma sisetunnet.»

Tema enesekindlus oli rahustav. Veidi aega hiljem, kui enam polnud kahtlust, et ma sinna jään, tunnistas ta viskit juues naerdes, et ma olin olnud ainus kandidaat.

Aga tol hetkel polnud selline ilmne vastus mulle pähe tulnud. «Ütlesin, et mul pole perearstina erilist kogemust. Kuidas te saate olla kindel, et ma hakkama saan?»

«Kas te ise arvate, et saate?»

Kaalusin hetke vastust, mõeldes sellele nüüd esimest korda. Olin tulnud nii kaugele, ilma et oleksin eriti mõelnudki. Olin põgenenud inimeste ja koha eest, kus oli nüüd liiga piinarikas viibida. Mõtlesin taas, milline ma võisin välja näha. Päev varem ja läbimärg. Ei taibanud isegi vihma käest varju tulla.

«Jah,» vastasin.

«No näete siis.» Doktori ilme oli terav, ent selles oli ka teatav lõbusus. «Pealegi on see ju ajutine ametikoht. Ja ma hoian teil silma peal.»

Ta vajutas laual nuppu. Kusagil majas helises sumisti. «Õhtusöök on tavaliselt kaheksa paiku, kui patsiendid seda võimaldavad. Sinnamaale võite puhata. Kas teil on pagas kaasas või lasete selle järele saata?»

«Võtsin kõik kaasa. Jätsin selle teie abikaasa hoole alla.»

Ta tundus kohkunud ja naeratas siis veidralt häbelikult. «Janice on mu majapidajanna,» vastas ta siis. «Ma olen lesk.»

Toa soojus vajus mulle justkui peale. Ma noogutasin.

«Mina ka.»

Nii sai minust Manhamis perearst. Ja seetõttu olin ma üks esimesi, kes kolm aastat hiljem kuulis, mille Yateside poisid olid Farnham Woodist avastanud. Loomulikult ei teadnud alguses keegi, kellega tegu. Arvestades surnukeha seisukorda, ei osanud poisid öelda sedagi, kas tegemist on meeste- või naisterahvaga. Oma kodu tuttavate seinte vahel tagasi olles polnud nad kindlad enam selleski, kas keha oli paljas või mitte. Mingil hetkel oli Sam öelnud, et sel olid tiivad, muutudes siis ebakindlaks ja vaikseks, aga Neil oli lihtsalt tumm. See, mida nad näinud olid, oli kõigest neile tuttavast sedavõrd erinev, et mälu tõrkus seda meelde tuletamast. Nad olid üksmeelel vaid selles, et see oli inimene ja surnud. Ja ehkki nende kirjeldus vaklade merest viitas vigastustele, teadsin väga hästi, milliseid trikke surnud võivad meile korraldada. Polnud põhjust kõige hullemat kahtlustada.

Tol hetkel mitte.

Seda kummalisem oli nende ema veendumus. Linda Yates istus väikeses elutoas, käsi vaikiva noorema poja ümber, poiss ise vaatas ükskõikselt räigetes värvides teleriekraani. Nende talunikust isa oli alles tööl. Linda oli mulle helistanud, kui poisid koju jooksid, hingeldades ja hüsteerilisena. Ehkki oli pühapäeva pärastlõuna, ei olnud Manhami suguses väikeses ja eraldatud paigas vaba päeva ette nähtud.

Me alles ootasime politsei saabumist. Nad ei pidanud vajalikuks kiirustada, aga mina tundsin kohustust sinna jääda. Olin andnud Samile rahustit, nii nõrka, et sel peaaegu puudus mõju, ja kuulanud vastu tahtmist tema venna jutustatud lugu. Püüdsin mitte kuulata. Teadsin hästi, mida nad olid näinud.

Ma ei soovinud selle kohta meeldetuletust.

Elutoa aken oli pärani lahti, aga väljast ei tulnud jahedamat õhku. Õues oli säravalt hele, pärastlõunane päike pleegitas maailma peaaegu valgeks.

«See on Sally Palmer,» ütles Linda Yates järsku.

Vaatasin teda üllatunult. Sally Palmer elas üksinda väikeses talus külast väljas. Kena kolmekümneaastane naisterahvas oli kolinud Manhami mõni aasta enne mind, kui päris talu oma onult. Ta pidas kitsi ja veresidemete tõttu polnud ta nii võõras, kui muidu oleks olnud. Kindlasti vähem kui mina, isegi nii palju aega hiljem. Kuna ta teenis elatist kirjanikuna, oli ta teistest erinev ning enamik naabreist suhtus temasse ühtaegu lugupidavalt ja kahtlustavalt.

Ma polnud kuulnud, et ta oleks kadunud. «Miks sa nii arvad?»

«Nägin teda unes.»

Ma ei oodanud sellist vastust. Vaatasin poiste poole. Sam oli rahunenud ega paistnud kuulavat. Neil aga vaatas oma ema ja ma teadsin, et see, mida me siin räägime, jõuab külaelanikeni kohe, kui poiss majast välja saab. Linda suhtus minu vaikimisse kui skeptitsismi.

«Ta seisis bussipeatuses ja nuttis. Küsisin, mis viga, aga ta ei vastanud. Siis vaatasin eemale ja kui tagasi pöördusin, oli ta kadunud.»

Ma ei osanud midagi kosta.

«Unenägudel on põhjus,» jätkas Linda. «Seda see oligi.»

«Kuule, Linda, me ei tea veel, kes see on. See võib olla kes tahes.»

Ta heitis mulle pilgu, mis ütles, et ma eksin, aga ta ei kavatsenud vaidlema hakata. Mul oli hea meel, kui uksele koputati, teavitades politsei saabumisest.

Nad olid kahekesi, mõlemad suurepärane näide maapiirkonna konstaablist. Vanem mees oli punase näoga ja pilgutas jutuajamise käigus aeg-ajalt lustakalt silma. See tundus antud olukorras ebasobiv.

«Nii et te arvate, et leidsite surnukeha, mis?» teatas ta rõõmsalt, heites mulle pilgu, nagu kaasaks mind täiskasvanute nalja, millest poisid aru ei saa. Sam surus end ema vastu ja Neil pobises vastuseid esitatud küsimustele, ehmunud nende koju tulnud korrakaitsjatest.

Kaua see aega ei võtnud. Vanem politseinik pani märkmiku kinni. «Nii, me siis läheme heidame pilgu peale. Kumb teist, poistest, näitab meile, kus see oli?»

Sam surus näo ema vastu. Neil vaikis, ent läks näost valgeks. Üks asi oli rääkida, sootuks teine sinna tagasi minna. Nende ema pöördus murelikuna minu poole.

«Ma ei usu, et see on hea mõte,» vastasin. See oli tegelikult lausa kohutav mõte, aga mul oli politseiga piisavalt kokkupuuteid olnud, teadmaks, et enamasti on diplomaatiast rohkem abi kui konfliktist.

«Kuidas me siis selle üles leiame, kui me kumbki ei tunne piirkonda?» päris politseinik.

«Mul on autos kaart. Ma näitan, kuhu minna.»

Politseinik ei üritanudki oma meelepaha varjata. Läksime õue, kissitades ereda valguse käes silmi. Maja asus väikeste kivimajade rea lõpus. Meie autod seisid tee ääres. Võtsin oma Land Roverist kaardi ja laotasin kapotile lahti. Päike säras vanalt metallilt vastu, muutes selle liiga kuumaks.

«See on siit umbes viie kilomeetri kaugusel. Peate auto tee äärde jätma ja minema üle raba metsa. Nende sõnul peaks surnukeha olema kusagil siin.»

Osutasin kaardile. Politseinik mühatas.

«Mul on parem mõte. Kui te ei taha, et üks poistest meile teed näitaks, näidake ise.» Ta naeratas pingutatult. «Te paistate seda kanti tundvat.»

Nägin tema näost, et mul ei ole valikut. Palusin neil endale järele sõita ja hakkasin liikuma. Vanas Land Roveris valitses kuuma plasti hais. Kerisin aknad nii palju alla kui võimalik. Rool kõrvetas käsi. Kui nägin, kui valged mu sõrmenukid on, sundisin end lõdvestuma.

Teed olid kitsad ja käänulised, aga see koht polnud kaugel. Parkisin poolkaarekujulise rattaroobastega maalapi peale, reisijapoolne uks riivas kolletunud hekki. Patrullauto nõksatas minu taga seisma. Politseinikud tulid välja, vanem neist kergitas püksivärvli üle kõhu. Noorem, päevitunud ja habemeajamisest punetava näoga, hoidus veidi tagaplaanile.

«Üle raba läheb teerada,» ütlesin ma neile. «See viib teid metsa. Minge mööda seda. Rada ei ole pikem kui paarsada meetrit.»

Vanem politseinik pühkis laubalt higi. Tema valge särgi kaenlaalused olid tumedad ja niisked. Temast õhkus kirbet haisu. Ta kissitas metsa poole vaadates silmi.

«Selleks on liiga palav. Kas te ei tahaks meile näidata, kus see teie arvates on?»

Tema hääletoon oli lootusrikas ja samas veidi pilkav.

«Kui olete metsa jõudnud, olete sama targad kui mina,» vastasin ma. «Otsige vaklu.»

Noorem naeris, ent vakatas, kui teine talle kurjakuulutava pilgu heitis.

«Kas seda ei peaks tegema kriminalistid?» küsisin ma.

Politseinik norsatas. «Nad oleksid päris pahased, kui me neid mädanevat kitse uurima kutsuksime. Tavaliselt nii on.»

«Poisid nii ei arva.»

«Ma pigem vaataksin ise järele, kui te vastu pole.» Politseinik viipas nooremale mehele. «Tule, teeme selle asja ära.»

Vaatasin neile järele, kui nad pugesid läbi hekis oleva avause ja liikusid metsa poole. Vanem politseinik polnud palunud mul oodata ja ma ei näinud mingit mõtet paigale jääda. Olin toonud nad nii kaugele kui võimalik, edasine oli nende asi.

Aga ma ei liigutanud end. Läksin tagasi Land Roveri juurde ja võtsin istme alt veepudeli. See oli leige, aga mu suu kuivas. Panin päikeseprillid ette ja nõjatusin vastu tolmust rohelist esitiiba, näoga metsa poole, kuhu politseinikud suundusid. Raba oli tasane, aga neid polnud enam näha. Kuumus muutis õhu auravaks ja küütlevaks, täis putukate suminat ja siristamist. Kaks kiili tantsisklesid mööda. Võtsin veel lonksu vett ja vaatasin kella. Vastuvõtt oli täna suletud, aga mul oli parematki teha kui seista tee ääres ja oodata, mida kaks maapolitseinikku avastavad. Neil oli arvatavasti õigus. Poisid võisid näha surnud loomakorjust. Kujutlusvõime ja paanika andsid oma panuse.

Ma ei liigutanud ikka veel.

Mõne aja pärast nägin kahte kogu tagasi tulemas. Nende valged särgid kõikusid pleekinud rohukõrte taustal üles-alla. Nägin juba enne, kui nad minuni jõudsid, et nad on näost kahvatud. Nooremal oli särgirinnal okselaik, mida ta ise ilmselt ei märganud. Ulatasin talle sõnatult veepudeli. Ta võttis selle tänulikuna vastu.

Vanem ei vaadanud mulle silma. «Siin ei ole ju üldse levi, pagan võtaks,» pobises ta auto poole minnes. Ta üritas toriseda nagu varem, aga päriselt see ei õnnestunud.

«See polnud niisiis kits,» tähendasin ma.

Ta heitis mulle troostitu pilgu. «Me ei pea teid rohkem kinni.»

Ta ootas, kuni ma istusin Land Roverisse, ja võttis siis dispetšeriga ühendust. Kui ma sõitma hakkasin, rääkis ta endiselt raadiosaatjasse. Noorem politseinik vahtis jalge ette, veepudel näppude vahel.

Sõitsin tagasi kliinikusse. Mõtted tiirutasid peas, aga ma olin sirmi ette tõmmanud, nii et nad olid nagu kärbsed võrgu taga. Takistasin end tahtejõu abil sellele mõtlemast, aga kärbsed sosistasid oma sõnu mu alateadvusele. Tee, mis viis tagasi külla ja kliiniku juurde, tuli nähtavale. Mu käsi liikus suunatule kangi juurde ja peatus. Millelegi mõtlemata tegin ma otsuse, mis andis endast märku veel mitu nädalat tagantjärgi, muutes minu ja teiste elu.

Sõitsin otse edasi Sally Palmeri talu poole.