:format(webp)/nginx/o/2022/11/09/14950199t1hecd2.jpg)
Nicola May on Eesti lugejate üks lemmikautoreid, kes kogus tuntust oma «Väikese nurgapoe» raamatutega. Ka uues sarjas «Väike külaturg» toob May lugejateni lehekülgede viisi ajaviitekirjandust selle parimas mõttes. Värskelt ilmunud «Tähistaevas» on triloogia teine raamat.
Kui Star Bligh kuueteistaastaselt lapseootele jäi, arvas ta, et tema elu on läbi. Nüüd, kus ta on kolmkümmend kolm ning tal on teismeline tütar Skye ja edukas ehtelett Ferry Lane’i turul Cornwallis, ei muudaks ta tagasi vaadates midagi. Kui ehk üks asi välja arvata…
Mõne kuu eest armus ta sügavalt Cornwalli külastanud ameeriklasse Jacki, kes lahkus ootamatult ja hüvasti jätmata. Edutult üritab Star teda peast välja saada, kuni nägus ja sarmikas Conor ta jalust rabab. Ent ühel päeval põrkab Star oma jahmatuseks taas kokku Jackiga, kes on tagasi Cornwallis ja soovib selgitada, miks ta lahkus.
Samal ajal kui Stari armuelu aina keerulisemaks muutub, ähvardab üks teine avastus pöörata pahupidi ilusa maailma, mille ta endale ja Skyele ehitanud on. Või on Star leidnud hoopis selle ühe asja, mis kõik terviklikuks muudab?
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2022/11/09/14949257t1h67b9.png)
«Ema, ma olen sulle ju öelnud,» pahandas Star Bligh. «Ma ei taha, et sa seda pilves peaga teeksid.»
Hallide palmitsetud juustega naine jätkas tütrest välja tegemata kulunud tarokaartide ladumist.
«Ma näen meest,» ütles Estelle Bligh pikkamisi. «Lausa kaht.» Tema pikad saledad sõrmed hakkasid kristallkuuli ümber keerutama.
«Tohoh. Kas see pole lihtsalt sinu soovmõtlemine?» Star ketras pikka heledat juuksesalku ümber sõrme, justkui oleks jälle pahur viieaastane.
«Kuss,» sisistas tema ema ja jätkas siis. «Vali hoolega, üks neist murrab sinu südame …» – järgnes dramaatiline paus –
«… ja teine võib seda põhjani raputada.» Ennustus lõppes korni aktsendiga pahaendelisel sosinal.
«Ega sa oma kristallkuulis Skyed ei näinud?» päris Star. «Sellepärast ma ju siia nii vara tulin – arvasin, et äkki mu isemeelne tütar otsis lohutust oma veel isemeelsema vanaema juurest.»
Estelle laksutas keelt. «Steren, ta on juba suur tüdruk. Sa pead laskma tal iseseisvuda.»
«Lasta tal iseseisvuda? Ema, ta on alles seitseteist.»
«Sina olid temavanuselt juba üheaastase lapsega üksikema ja tegid Sibleyde juures pikki päevi.»
Star heitis pilgu musta kassi kujulisele metallist seinakellale. «Oii eii, kas kell on juba tõesti nii palju?» Ta nihkus küljetsi köögipingilt maha ning läks mantlit ja mütsi võtma. «Ma pean tagasi turule minema,» ütles ta ja judises. «Siin on pagana külm. Kuidas sa seda kannatad?»
«Oh, mulle tulevad sellest meelde ilusad ajad, kui me kolmekesi teki alla üksteise kaissu pugesime, kui meie Skye väike oli.»
«Jajah. Need õnnepäevad, kui meil polnud majas raha lõhnagi ja sina rääkisid mulle ikkagi augu pähe, et viimasel keskkooliaastal laps saada on õige tegu.» Star ei suutnud häälest kibedust tõrjuda.
«Nii pole aus öelda.» Estelle’i näol oli valuilme. «Kas sa kahetsed seda nüüd?»
«Loomulikult mitte,» nähvas Star. «Ma lihtsalt ei taha, et Skye minu jälgedes käiks. Tal on kõigepealt vaja enda elu elada, enne kui pere loomise peale mõtlemagi hakata.»
«Kullakene, sa oled talle väga hea ema. Palju parem, kui mina sulle olin,» ohkas Estelle.
Star vaatas lakke, et pisaraid tagasi hoida. «Igatahes, kas sa ei tahaks nüüd vanaduspõlveks korralikku majja kolida?»
«Ja selle suurepärase väikese kommuuni maha jätta – hull oled või? Mis temperatuuri puutub, siis mul on nüüd korralik elektriküte sees. Ma lihtsalt pole veel välja nuputanud, kuidas selle kaadervärgi taimer käib.»
Star silmitses pangapealselt avanevat võrratut vaadet; horisonti, mis oktoobritaeva ja terashalli mere veatu joonena kaheks lahutas. Merelinnud kiljusid ootusärevalt, valmis hommikusöögikalade järele sukelduma. Asukoha poolest oli Hartmouthi neeme paiksete haagiselamute park kahtlemata imeline. Ja kuigi koolipõlves olid mõned klassikaaslased Stari matkabussis elamise pärast narrinud, olid tema meelest niivõrd vapustava vaatega kohas ja sellises kokkuhoidvas kogukonnas üleskasvamisel ka omad plussid.
«Kas su uus kallim ei saa sellega tegeleda?» küsis ta nüüd, tänulik, et Skye talle vanaema ettearvamatust armuelust korrapäraselt ette kandis.
«Küttega?» Estelle kergitas tähendusrikkalt kulme ja naeris siis. «Remonditööde koha pealt on Harleyst sama palju kasu kui šokolaadist teekannust.»
«Äkki sa peaksid käima kellegagi, kes ei ole äsja ülikoolist tulnud …»
«Ta on kolmkümmend kaks, et sa teaksid.»
«Ohoh, seekord on siis vanusevahe ainult kolmkümmend aastat.»
«Sa oled lihtsalt kade. Millal sina, tütreke, õige viimati lõbutsesid?» Estelle avas oma paiksest matkabussist kodu ukse – buss oli tema paganliku loodusarmastuse väljendusena tumeroheliseks värvitud –, võttis terrassitrepilt tuhatoosist pooliku pläru ja pani sellele tule otsa. Siis, healõhnalisest tubakast suure mahvi võtnud, ütles ta: «Ma panin sulle nimeks Steren, sest see tähendab tähte. Su tütar on suureks kasvanud ja seisab omil jalgadel; kas sa ei arva, et nüüd on sinul aeg särada?»
***
«Proovi seda.» Suur Frank Brady asetas kõrgel pukil istuva naise ette kohvikuletile suhkruga üle puistatud väikese piruka.
Üks paar lõpetas nugade-kahvlite kõlinal tohutut Inglise hommikusööki, nurgas kriiskas jonniv väikelaps ja «Moon Riverit» laulval Audrey Hepburnil õnnestus lärmi summutamine õige kesiselt.
«Ta laulab sinu laulu, Kara Moon,» aasis Frank punapäist kaunitari. Siis läks pikk tumedapäine iirlane, Hartmouthi suudmelahes asuva Franki kohviku üheteistkümneaastase tööstaažiga omanik ja juhataja, nurka oma armastatud plaadimasinat kruttima.
«Noh,» ütles ta seejärel leti juurde tagasi tulles, «mis sa jõulupirukast arvad? Ma testin, et pühadeks valmis olla.»
Kara tõmbas keelega üle huulte ning ampsas hõrgu moega pirukat. Ta hakkas mäluma, siis aga judises ja tõmbas näo kirtsu. «Väkk! Nii kibe.» Ta võttis kotist veepudeli ja loputas võõristava maitsega täidise kähku alla. «Mida paganat sa sellesse panid?»
«Mõtlesin, et proovin vana jõuluretsepti. Sina oled mu katsejänes.»
«Praegu on alles oktoobri algus,» ütles Kara oma kerge korni aktsendiga.
«Sa ju tunned mind – mulle meeldib ikka aegsasti tegutsema asuda. Leidsin selle oma vana memme kodust sahtlist pärast tema surma, olgu ta õnnistatud, ja eile siis sattus see mul juhtumisi köögis jälle näppu. Hiired olid servad ära närinud.»
«Millel – pirukal või retseptil?» Frank naeris madalalt kurgupõhjast ja Kara jätkas laia naeratusega: «Või äkki panidki sellesse surnud hiire?»
«Ei, ainult sörtsuke Guinnessi, ja brändit, nagu tavaliselt.» Frank võttis ka ise pirukast ampsu ja läkastas. «Issand jumal! Mu armsal vanakesel oli neid tehes vist endal ka vägijook sees.» Nad naersid koos. «Mu Monique juba käskis Alicialt Magusapunktist isetehtud puuviljasegu osta. Tal on vist õigus, nii oleks palju lihtsam.»
«Sinu Monique’il on alati õigus,» ütles Kara, «ja temal on ikka aru peas. Mina sinu asemel võtaksin tema nõu kuulda, kui tahaks, et mulle mõnigi klient alles jääks.» Ta kulistas veel natuke vett ja hüüatas siis: «Kurat! Ma pean minema hakkama. Ma ootasin, et mulle uus laadung kipslilli toodaks, ja see peaks nüüd varsti tulema.»
«Kuidas sul nüüd seal turul läheb, kui sa ise preili Lillekirg oled?»
«Väga hästi, tänan küsimast,» vastas Kara rõõmsalt. «Mul on nii vedanud, et ma teen tööd, mida ma armastan, ja ma ei oska kohe ära kiita, kui hea tunne on, et ma olen nüüd ise äriomanik ja Lydia Twist mind enam ei käsuta. Vana Krussnärv oli õudne ülemus.»
«Elad oma unistuste elu, noor Kara. Ja tõesti igati teenitult.»
Kara kiikas aknast välja ning nägi, kuidas praam Happy Hart Crowsbridge’ist üle jõe Hartmouthi kai poole suundus.
«Rääkides armastatud asjadest: ma parem viin isale ja oma Billyle kohvi, kuni nad autosid peale laadivad,» ütles ta. «Praegusel aastaajal on praamivedu külm töö.»
Frank tõstis tema ette joogialuse nelja topsiga. «Nii – sulle, su isale, su kutile ja Skyele. Ma arvan, et panin piimad ja suhkrud õigesti.»
«Suurepärane, aitäh.» Kara maksis ja hakkas ukse poole astuma. Frank jooksis leti tagant välja, et see talle lahti teha.
«Pagan!» tegi mehemürakas äkitselt.
«Mis lahti?»
«Ma muudkui seletan nendest jõulupirukatest ja see läks meelest ära, et mul on vaja sinuga ühest tähtsast asjast rääkida.»
«Sellest pole ju midagi. Ma saadan Skyele kiirelt sõnumi ja palun tal pood natuke varem lahti teha. Ta saab tellimuse ise vastu võtta.»
Sellal, kui Kara sõnumit kirjutas, serveeris Frank kahele uuele kliendile kohvi ning istus siis tema vastu Ameerika einelate stiilis lauda. Kara nägi telefonis kergendusega oma õpilase läkitatud püstise pöidla emotikoni.
«Asi on minu vennapojas Conoris,» avaldas Suur Frank. «Lühidalt öeldes on tal natukeseks elukohta vaja ja ma mõtlesin, et äkki ta saaks sinu korterit üürida – seda, mis on lillepoe peal, tähendab. See on vist ikka veel tühi?»
«On tal mingi jama kaelas?» küsis Kara vaistlikult, teades suurepäraselt, millisest värvikast perekonnast Frank pärineb. Tõenäoliselt oli kogukas iirlane kuritegelikult teelt pääsenud ainult seetõttu, et Monique ta Edela-Inglismaale ümber kolis. Nüüd oli tema ainsaks paheks salaalkoholi müümine mustsõstramorsi ja «erilise jäätee» pähe.
Frank vastas põiklemata: «Praegu ei ole.» Siis pani ta oma suure kämbla Kara kahvatule tedretähnilisele käele ja lisas: «Ja sa ju tead, et ma ei paneks sind kunagi keerulisse olukorda. Ma luban, et ta on tubli poiss.»
Kara usaldas Franki nagu pereliiget. «Jah, korter on tühi. Ma kasutan seda pigem laoruumina ja ausalt öeldes pole ma selle üürileandmisele mõelnud. Aga miks ta sinu juurde elama ei tule?» küsis ta.
«Ta on noor nagu sina – seal nõmmekolkas koos minu ja Monique’iga läheks ta igavusest hulluks. Anna teada, palju sa tahad, ja ma maksan kolme kuu eest ette. Loomulikult sulas.»
Kara mõtles järele. «See korter ei ole teab mis peen ja mul on seal praegu ainult diivan, nii et meil tuleb siis voodi hankida … ja korralikult koristada on ka vaja.»
Frank patsutas tema kätt. «Ainult ütle, mida tarvis on, väike neiu, ja ma ajan asja joonde.»
«Olgu, kui sa oled kindel. On sul aimu, mis ajaks tal seda vaja on?»
«Eilseks.» Frank naeratas oma vildakat naeratust. «Sa ju tunned meid, Brady-poisse. Meil on nii, et mõeldud-tehtud.» Ta tõusis. «Tule, ma teen sulle värsked kohvid. Need on juba külmaks läinud.»
Kara rüüpas enda omast lonksu. «Need käivad veel küll. Ära muretse.»
«Tore-tore. Nii, ma pean hakkama oma suvehooaja lõpupidu korraldama.»
«Kas sel aastal tuleb ka ilutulestik?»
«Oo jaa.»
«Sinust on nii tubli iga aasta selline pidu korraldada.»
«Ma ei tea, kas see mu taevaväravatest sisse aitab, mul on ikka omakasu mängus. Ühest küljest on see muidugi tänuavaldus kohalikele, et nad suvi läbi siin käinud on, aga samas on see turundustrikk, et kõigile meelde tuletada, et ma jään terveks talveks ka siia.»
«See on lubatud ja me tuleme kõik igal juhul. Nii, nüüd ma pean tõesti minema hakkama.»
«Hiljem siis räägime korteri osas täpsemalt. Ja tuhat tänu, Kara.»
***
Ferry Lane’ile sõites märkas Star Karat, kes kärmel sammul nõlvast üles turu poole tõttas. Ta pidas valjult tuututades otse sõbra taga kinni ning viipas Kara oma Smarti. «Istu sisse,» hõikas ta. «Ma viskan su ära.»
«Mul pidi äärepealt hing seest välja kargama,» ütles Kara ettevaatlikult sisse ronides, et kohvi mitte maha loksutada. «Mis sa siin nii vara hommikul ringi kimad?»
«Skye ei tulnud eile koju. Kar, ma tean, et ta on nüüd ametlikult täiskasvanu, aga ta võiks ikkagi suvatseda mulle teada anda, kus ta on. Ma ei saanud üldse sõba silmale.»
«Oi, kullakene. No praegu on ta igatahes poes. Saatis mulle just sõnumi. Kas ta tegi seda esimest korda – jäi terveks ööks välja?»
«Jah, aga – persse!» Star pidurdas järsult, kui Charlie Dillonil pudenes kandekastist üksik melon ja veeres hooga nende poole. See pääses autorataste alt ainuüksi tänu Stari kiiretele refleksidele.
Kara lendas nõksuga ettepoole, nii et kuum kohv topsidest teksadele loksus. «Kurat, semu. Vaata ette!»
«Ära nüüd sina ka minuga õiendama hakka.» Star surus lillepoe ees peatudes nuukse alla.
Toimuvast täielikus teadmatuses Charlie Dillon kummardus põgenenud puuvilja üles korjama ning pistis selle koos teise meloniga endale kampsuni alla. «Naela eest palju selliseid ei saa,» ütles ta ringi tippides falsetihäälel, märkas siis vahtivat vanadaami ja pani melonid kähku kasti tagasi.
«Star, ma ei õiendagi. Ma pean nüüd kohe varsti lilled hotelli viima, nii et äkki saame lõuna ajal Maitsvates Pirukates kokku ja siis räägid mulle, mis tegelikult halvasti on. Ütleme pool üks, eks?»
«Sa tunned mind nii hästi,» naeratas Star nõrgalt.
«Tead, kuidas selle kohta öeldakse? Õde teiselt isalt, või umbes nii.» Kara jättis ühe kohvi auto topsihoidjasse ja puges uksest välja. «Joo see turgutuseks ära,» ütles ta. «Ma võtsin sealt ühe lonksu ja see on suhkruga, aga hea märg ja soe.» Siis keeras ta lehvitades ringi ja astus klaasuksest oma valdustesse: kaunisse hästilõhnavasse lillepoodi nimega Lillekirg.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)