Võimas raamat, mis paneb keskkonnaaktiviste teise pilguga vaatama

Richard Powers. Foto: Kirsty O'Connor/PA via AP/Scanpix

Richard Powersi «Ilmapuu» on silmiavav romaan, mis ei saa üle ega ümber sellest, kui muljet avaldavad on puud ning kui märkamatult nad meie kõigi igapäevaelus figureerivad. Ma tegelikult ei osanud enne lugema hakkamist midagi oodata, kirjanik oli võõras ja sisukirjeldus hägune, aga sisetunne ütles, et see on midagi mulle. Ühe sõnaga kirjeldades on see raamat võimas, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

19. - 21. sajand, Ameerika. Iowas, kaugel looduslikust levialast, seisab üksik Ameerika kastan, mille sirgumise puu istutaja ja tema järglased pildile on püüdnud. Illinoisis tavatses üks hiina juurtega insener väikse tüdrukuna koos õdedega hommikust süüa mooruspuu all, mille istutas nende isa esivanematele austusavalduseks. Ühes teises peres istutati igale lapsele oma puu. Mees ja naine, kes kohtusid lavalaudadel, kus üks muide puud mängis, otsustavad iga koosveedetud aastat uue puu istutamisega tähistada. Endine sõjaväelane tunnustab oma elu päästnud baaniani sellega, et istutab iga aasta lugematult uusi puid. Kalju-pudelpuu annab inspiratsiooni luua internetiavarustesse terve uus universum. Teadlane, kel on oma liigikaaslaste kuulmisega raskusi, õpib kuulama puid. Rahutu noor leiab elu mõtte puude eest seismises. Eriti vajavad abi Californias kasvavad ranniksekvoiad, võimsad hiiglased, mida üks teise järel langetatakse.

Talle jõuab kohale tähtis tõde: puud langevad dramaatilise mürtsuga. Aga istutamine on vaikne ja kasv nähtamatu.

Ma jumaldan raamatuid, mis seovad mitu lugu kokku mõnusaks tervikuks, ja raamatuid, mis pakuvad uusi põnevaid teadmisi. «Ilmapuu» teeb mõlemat. See on pelutavalt mahukas, kuna hõlmab üheksa inimese elukäigu ja lisaks lugematu arvu puude lugusid. Nimelt on puud tegelikult selle raamatu peategelasteks. Nad on sõna otseses mõttes igal pool. On puud tegelaste lapsepõlvest; puud, mis nende elu muutsid; puud, mis paistavad aknast. On kiidulaul vanadele põlismetsadele ja liigirohkusele, on kaotusvalu, kui haigus järjekordse liigi murrab või inimesed metsi hävitavad, on ökoterrorism. Mu eriline lemmik oli see, kuidas Powers märkis möödaminnes ära ka puud, mis on saanud näiteks mööbliks ja seinatahveldisteks. Mõnes teises raamatus oleks «tammepuust» lihtsalt järjekordne kirjeldav sõna, aga selles raamatus on sel sootuks eriline kaal.

Richard Powers, «Ilmapuu». Foto: Raamat

Romaan on ise ka üles ehitatud nagu puu, jagunedes neljaks osaks: juured, tüvi, võra, seemned. Esimene osa kaevubki sügavale minevikku, peatükid tutvustavad järgemööda kõiki tegelasi, alustades lapsepõlvest või lausa esivanematest, näitamaks kuidas puud nende elukäiku mõjutanud on. Iga lugu moodustab omaette terviku ja võiks vabalt olla eraldiseisev novell. Näib, et tegelased pole üksteisega kuidagi seotud. Nad on niivõrd erinevad ja elavad laiali üle Ühendriikide. Üheksa vaatenurka annavad võimaluse igaühel kellegagi samastuda. Olgu sulle siis südamelähedasem teadlane, arvutimängugeenius, skeptik, sõjaveteran, kunstnik või puukaitsjad. Mina elasin kõigile kaasa ning juba esimene peatükk tõi pisarad silma, pagana ameerika kastanid. Teadsin nende saatust juba ette, olin Shenandoah's (kus need pildid on tehtud) näinud infotahvleid Ameerika kadunud hiilguse kohta, aga ikkagi põrutas see allakäik mind. Ka järgmised peatükid liigutasid sügavalt. Ma leinasin inimesi ja ma leinasin puid, mis jäid alla haigustele või inimestele.

Kui esimene pool romaanist rõhutas, kuidas puud erinevate inimeste elus rolli mängivad, siis teises pooles läheb see sujuvalt üle keskkonnaaktivismiks, kui tegelaste eluteed põimuvad ja hiljem uuesti lahku hargnevad. Olen minagi näinud telekast neid puu külge aheldatuid ja mõelnud endamisi: «on alles napakad!» Enam ma seda ei tee. Kuigi puude eest võitlemine kiskus liiga äärmuslikuks, hindan väga kõiki uusi vaatenurki, mida «Ilmapuu» mulle tutvustas. Tõesti tekkis selline tunne, et puud olid enne nähtamatud ja nüüd näen neid ringi käies uue pilguga.

Puud vaimustasid mind iga lehega üha enam. «Ilmapuu» ei keskendu üksnes morbiidselt sellele, kuidas puud surevad ja ökosüsteemid hävivad, vaid sisendab ka lootust. Powersi kirjeldustes on puud midagi palju enamat, maagia, mis on iga päev otse meie silmade all. Nende skaalas on inimelu tühine aeg. Puud olid siin planeedil ammu enne meid. Nad on surematud. Elu kannavad edasi nii seemnetest tärkavad uued võsud kui ka vanad mahalangenud notid. Ma õppisin nii palju uut nende kasvamise, suhtlemise ja koostöö kohta. Eriti hämmastas näiteks fakt, et kui üht puud tabab putukainvasioon, siis on ta võimeline sellest teistele teatama, või see, kuidas surev puu oma toidutagavara teistele edastab. Kõige rohkem nautisin aga osa raamatust, kus kaks tegelast elavad mõnda aega puu otsas, kus on omaette maailm mustikapuhmaste ja tillukeste veekogudega.

Hope Jahren, «Laboritüdruk». Foto: Kirjastus Varrak

Lugedes mõlkus meeles üks teine teos, kus puud südames on ja mis sügava mulje jättis - Hope Jahreni autobiograafiline «Laboritüdruk».

Nii võimsaid romaane on raske kirjeldada. Ma tahaks väga edasi anda seda vaimustust, mida raamat minus tekitas, aga seejuures ei taha ma midagi sisu kohta reeta, sest muidu poleks kogemus sama. Ma soovin, et oleksin rohkem tsitaate välja kirjutanud, aga raamat haaras nii endasse, et nende ülestalletamine unues sootuks. Powers kirjutab hästi ja teos on suurepäraselt tõlgitud. Kui see raamat ei oleks nii paks, soovitaksin seda kohustusliku kirjanduse nimekirja, aga kujutan selgelt ette, kuidas õpilased seda nähes agoonias ägaksid.

«Ilmapuu» saab kindlasti koha minu 2022. aasta lugemiselamuste TOP 5 seas ja tahan väga veel midagi Richard Powersilt lugeda. See soov saab ilmselt peagi teoks, kuna minu suureks rõõmuks on Varrakul juba varsti ilmumas tema uusim romaan «Hämming».