T, 21.03.2023

Üliinimene, kes sündis siia maailma hoopis kellegi teisena, kui algselt oodati või kardeti

Raamatuportaal
Üliinimene, kes sündis siia maailma hoopis kellegi teisena, kui algselt oodati või kardeti
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Illustratsioon raamatust "Minu pere ja muud ülikangelased".
Illustratsioon raamatust "Minu pere ja muud ülikangelased". Foto: Kersti Jaar

Ilmunud on Marek Liinevi raamat «Minu pere ja muud ülikangelased».

Räägitakse, et üliinimesed ja tavalised inimesed on kõrvuti elanud juba iidsetest aegadest saadik. Arvatakse isegi – kuigi keegi pole seda praeguseni tõestanud –, et üliinimesed aitasid vaaraodel nende kuulsaid püramiide ehitada. Aga mitte kunagi varem pole elanud nii vägevaid üliinimesi kui Megamees ja Merineitsi, kelle lapselt oodati suuri imetegusid juba esimeste hingetõmmete järel. Ta sündis titaanplaatidega vooderdatud ruumis, et ta tervet sünnitusmaja oma lasersilmadega põlema ei paneks. Arstid ja õed kandsid kuumakindlaid kaitseriideid ja toonitud näomaske, et ta neile kogemata viga ei teeks. Tema sünnitunnistusele oli kirjutatud uhke nimi, viidates tema kuulsusrikkale päritolule, ent üle maailma tunti teda lihtsalt Megapoisina. Üleüldiseks pettumuseks sündis ta siia maailma aga hoopis kellegi teisena, kui algselt oodati või kardeti. Samuti ei näinud keegi ette seda hiiglaslikku ohtu, millega ta pidi peatselt vastamisi seisma.

Loe raamatust katkendit!

***

Marek Liinev, «Minu pere ja muud ülikangelased».
Marek Liinev, «Minu pere ja muud ülikangelased». Foto: Raamat

Näiteks keerutas isa kord mu õde, hoides teda kinni käest-jalast, nagu isad ikka oma lastega vahetevahel lustivad, näidates neile, mis tunne on olla lendur hävituslennukis – nagu ei teadnuks mu lennuvõimeline õde seda niigi! Isa oli isegi Lunaga hästi ettevaatlik, sest kui ta oleks keerutanud kasvõi natukene kiiremini ja siis kogemata Lunast lahti lasknud, oleks mu õde kohe kindlasti lennanud Kuu peale või siis vähemalt Maa orbiidile kosmosesatelliitidele seltsiks. Lunal polnud selle vastu midagi, ema aga keelitas isa, sest äkki ei õnnestugi meil õde enam kosmosest üles leida. Kui isa viimaks mängulennuki peatas ja Luna maha pani, vaatasin ma teadusliku huviga, kuidas Luna silmamunad lõppenud keerutuse taktis endiselt ringi pöörlesid. Ma kibelesin isa püksisäärest sikutades, et ta mindki niisamuti lennutaks, sest mina polnud veel elu sees reaktiivlennukiga lennanud. Pärast pikka kauplemist emaga lubas isa mind kui algajat pilooti erakordselt ettevaatlikult kohelda. Ma tundsin end isa käte vahel tõepoolest kui katselendur, keda keerutatakse erilises trumlis seni, kuni ta ära minestab või palub ise katse katkestada. Aga ma ei kavatsenudki keerutamist katkestada, veel vähem midagi kahetseda, ükskõik mis juhtuma peaks. Ma olin hirmus uhke, et mind koheldi nagu mu õdegi. Paraku läks juba esimese tiiru ajal mu süda sedavõrd pahaks, et mu suust välja tuisanud hommikusöök kattis kõik neli toaseina alates põrandast kuni laeni ühtlase pudrukihiga, segatuna mõne puuviljatükiga, enne kui isa suutis keerutamise ühtlaselt aeglustades pidurdada, et see ei ohustaks mu tervist.

Kuna mina ei tahtnud sugugi jääda ilma kogu lustist, mis sai osaks mu õele, siis oli mul vaja kindlaks teha, kui palju talub minusugune õrn klaasvaas pereliikmete ülivõimeid. Teiste sõnadega oli mul vaja ära mõõta, kui palju oli mu õde minust tugevam.

Mina olin nelja-aastane ja mu õde loomulikult minust aasta noorem, kui me siirdusime minu eestvõtmisel ja vanemate teadmata kahekesi linna, suure supermarketi spordipoodi. Me leidsime riiuli hantlitega, millega treenivad sportlased oma muskleid. Ühe kilogrammi kaaluva hantli jõudsin ma tõsta üles ühe käega, ka kahekilose. Kolmekilone hantel, mis kaalub umbes sama palju kui kaks suurt veepudelit kokku, tundus juba raske ja neljakilose tõstmiseks pidin teise käe appi võtma. Mu õde kergitas needsamad raskused üles sellise kergusega, nagu oleksid need udusuled, ja me hakkasime otsima sobivamaid esemeid, mille abil tema jõudu mõõta.

Meie tegemisi tuli uudistama paksuke poemüüja, kes oli välimuse ja jutu alusel otsustades küll rohkem kursis hiljutiste kuulujuttudega kui spordiga. Ta tundis kohe ära Luna, kelle pilt ilutses värskete kõmuajakirjade esikaantel. Just äsja oli Luna õppinud lendama kaks korda kiiremini kui heli ja uudised temast ringlesid kõigi inimeste suudes. Seepärast ei tundunudki müüjale imelik, kui ma palusin tal otsida õele kõige raskemad hantlid, mida poest leida võis.

Ükski pakutud hantel ei jäänud õele ületamatult raskeks, isegi mitte see, mille ebasportlik müüja hädavaevu Luna juurde veeretas, ise higist leemendades. Seetõttu võtsime me appi pika ja jämeda metallkangi, mille kummassegi otsa lükati rattakujulised metallplaadid, et lisada kogu kupatusele raskust. Luna tõstis esimese katsega üles sama palju raskust, kui palju kaalus toekas poemüüja, kelle silmad läksid imestuses sama suureks kui rattakujulised lisaraskused metallkangi küljes. Mina arvutasin seejuures kangi koguraskuse peast välja, sest mulle meeldis juba väikese lapsena matemaatika ja suurte arvude kokkuliitmine ja korrutamine, mida õpitakse alles koolis. Halastamatud numbrid ütlesid mulle, et Luna oli minust vähemalt kakskümmend korda tugevam. Kui kangile oli kogunenud raskust juba kolme poemüüja jagu, oli meie ümber kogunenud suur hulk uudistajaid, kes ei suutnud ära uskuda, millise kergusega suudab Luna mitme mehe raskust ühe käe abil maast lahti tõsta. Kõigi silmad olid suured kui rattad.

Meelitatuna temale pühendatud tähelepanust, hakkas Luna oma loomulikust plikalikust edevusest kannustatuna rasket kangi nagu trummipulka kahe sõrme vahel keerutama, tõrjudes ehmunud inimsumma endast kaugemale. Vaatamata näilisele kergusele, millega Luna vurrkannina pöörlevat raskust kohtles, tundus vaatepilt inimestele eluohtlik. Kui tõstekang oleks kogemata Luna käest libisenud ja kellegi varbale kukkunud, oleks sellest vaid märg plekk järele jäänud.

«Palun, väike tüdruk!» ahastas poemüüja kätega vehkides. Kui Luna oli eputamise järele jätnud, tunnistas mees, et temal ei ole enam rohkem raskuskettaid lisada, kuigi Luna peenikeste käte jaoks poleks kindlasti ka need mingit erilist vaeva valmistanud. «Ehk leiate te mujalt abi,» lisas poemüüja, vihjates arglikult, et meil on targem tema poest lahkuda. Tema pilgust võis välja lugeda, et ta tundis tõsist hirmu minu õe ülijõu ees. Sarnast suhtumist oli märgata ka teiste pealtvaatajate seas, kes tõmbusid meie eest kõrvale, nagu kartes meid puudutadagi, moodustades kitsa inimkoridori, mis meid kauplusest välja juhatas. Ma nägin siis juba teist korda elus, et inimesed võisid karta nii pisikest tüdrukut kui minu õde. Oli väga kummaline, kuidas inimeste pelglikkus ka minule hirmu nahka ajas. Ma arvasin, et edaspidi on parem teha sääraseid jõukatseid salaja, kõrvaliste inimpilkude eest varjus, ja me jätkasime neid oma kodus.

Isa oli emale kinkinud nende pulma-aastapäevaks pisikese auto, mis oligi sama vana, kui välja nägi. Kroomitud läikivate põrkeraudade ja rataste ilukilpidega ja puha! Ema ei suutnud isa ega õe kombel iseseisvalt ringi lennata, sest ta lootis auru kujul hõljudes üksnes mitteusaldusväärse tuule abile ja pidi ühest kohast teise jõudmiseks kasutama inimeste kombel busse või autosid. Tema vanaaegne auto kaalus peaaegu sama palju kui kaks või kolm rammusat veohobust ühekorraga. Mina pakkusin, et kui Luna suudab tõsta maast üles esimese rattapaari, siis suudaks ta üles tõsta ka vähemalt ühe hobuse koos inimesest ratsanikuga. Igaks juhuks ronisin minagi lisaraskuseks auto juhiistmele ja lootsin salamisi, et ehk on minu kehakaalust piisav, et Luna keharammu katkemise piirini viia.

Loomulikult tõusid esirattad üheskoos minuga sipsti Luna pea kohale ja ma tahtsin juba, et ta prooviks oma tõstejõudu terve autoga, kui pidin ehmunult õe peatama. Kroomitud põrkeraud oli kerkinud üle esikapoti ääre minu silmapiiri kõrgusele ja Luna oli autot tõstes pitsitanud seda säärase jõuga, et ta sõrmed vajusid ülitugeva metalli kui pehme või sisse. Rooli taga istudes ei näinud ma aga sugugi, et tugevalt kaldu aetud mootorist pudenes välja toekas õlitilk otse Luna säravpuhtale kleidikesele ja venitas sellele pika tökatmusta pidurdusjälje. Ma leppisin teadmisega, et Luna on minust üle saja korra tugevam, võib-olla isegi tuhat korda tugevam, nagu oli Lumivalgeke võõrasemast tuhat korda ilusam. Kuid erinevalt võõrasemast ei teinud teadmine, et õde on minust milleski parem, mind nukramaks, vaid pigem innustas tagant, sest ka mina tahtsin saada sada, kui mitte tuhat korda paremaks ja targemaks.

Märksõnad
Tagasi üles