2 raamatut raamatutest, mis teevad head rõõmu inimestele, kellele just seda vaja ongi
11. november 2022, 11:16
/nginx/o/2022/11/11/14953230t1h4c56.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda kahte romaani raamatutest: Ketlin Priilinn «Väike raamatupoodnik Alice» ja Rebecca Raisin «Aria ratastel raamatupood».
No mida hellureid ja põmmu on ühel usinal eestlasest kirjanikul tarvis oma teost pidi kobida tunamineva sajandi Inglismaale ja kupatada kokku kõik maailma klišeed, tahtsin esimese hooga küsida, kui hakkasin Ketlin Priilinna raamatut lugema. Mida lehekülg edasi, seda paremad vastused oma esmasele, ürgmehelikult emotsionaalsele küsimisele sain. Mis ajastus siis veel toimetada romaanikirjutamise vanu häid nõkse tarvitada tahtes, kui mitte selles, kus need leiutati ja paika pandi. Paika kõik loksuski ja eelarvamusest sai rõõm. Ju rõõmustavad mugavates haudades ka Dickens ja teised toredad, olgu nendelgi kodust kraami kaugest tulevikust.
Hakkasin ju lugema seepärast, et mulle hirmsasti meeldivad kõikvõimalikud raamatud raamatutest, raamatupoodidest ja raamatukogudest. Neid võiks eesti keeles juurde teha ja lisa tõlkida, peaasi, et raamatutega suhtlemine ja suhestumine inimestel meelest ära ei läheks. «Väike raamatupoodnik Alice» on imearmas lugu ja kuigi ta pakub vingatslugejale lõputult võimalusi irisemiseks, siis teise käeba jagab sama lahkesti rõõmsal avameelel lähenejale kõiksugu häid asju, mida vana aja romaanides justnagu jagus, ent tänapäeval väga ei leia. Ei ole kaugeltki mu lemmikumat sorti kirjavara, aga head rõõmu andis ja tean päris palju inimesi, kellele just seda vaja ongi.
Rubriiginimena seisab esikaane allservas «ajaviitelugemine» ja see on hea – aeg tahab aeg-ajalt viitmist ning lugemisest paremat viitmisviisi pole aeg endale täniajani leiutanud.
«Aria ratastel raamatupood» on samamoodi asjake, mille võtsin ette, kuna raamaturaamatud on ägedad. Pelgasin küll, et läheb korraga massiivseks naistekaks (mida iganes see sõna ka objektiivselt ei tähendaks, ent žanr on olemas) või lilleliseks armastuslooks või lausaliseks suhtedraamaks. Uh, draamat ma ei armasta. Alfred Hitchcock vist ütles, et draama on elu, millest on eemaldatud igavad osad. Teatri ja kino ja määratlejate põhjal on kaua tundunud, et niiöelda tõsises draamas jäetakse just see igav osa alles. Siin ei jäeta!
Jah, eks ta natuke lilleline ja sädistav ja suhteseguline on, ent raamatute vaib tasakaalustab uushipilikkuse ja muu, mis aegajalt muidugi lõbustab ja naerutab. Suveraamat, hea talve eel meelelustiks lehitseda. Ja võtab lugema, naksab kaasa küll. Ei ole ainult pehme pudru austaja kodukört, siin on ikka ürte ja vürtse ja särtsu - väärtusahel saab vaheldusrikas.