P, 27.11.2022

LUGEMISSOOVITUS ⟩ Kodumaine luule, valjuhäälne ja jaksakas

Raamatuportaal
Kodumaine luule, valjuhäälne ja jaksakas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Wimberg.
Wimberg. Foto: Dmitri Kotjuh

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Wimbergi raamatuid «Enne kui» ning «Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus».

Meenub aastatetagune Kirjanike Liidu väiksemat sorti juubelipidustus, mil Wimberg käis ringi ja virises, et need peened pipsnäkid, mida kandikutelt haugata pakuti, ei ole miski õige söök. Ja tema kaaslanna rahustas urisevat autorit muudkui, et ära muretse, Jaaguke, lähme varsti koju, teen liha ja kastet ja kardulast, saad kõhu täis, kõik hästi ju.

Wimberg, «Enne kui».
Wimberg, «Enne kui». Foto: Raamat

Wimbergi luule on kaunis sarnase minekuga, valjuhäälne ja jaksakas. Eks ta teeb siin-seal mõne peentüki sekka, sushirulli suurusele kartulile lisab killu kilu ja veidi rohelist, üldjuhul jagab aga tummiseid praade ja päris võluvat sõnaohtrust. Mille sisse mõistagi satub ka nö kollast toitu ehk praekana friikatega ja muudki friteeritud värki – üldjaolt on Wimbergi poeesia kulinaarses mõttes värvikas liuatäis hüva sõnarooga, mis kõhtu kindlasti tühjaks ei jäta, pakkudes sealjuures omajagu nauditavaid ampse. Ja keegi ei käse kõike korraga ära süüa. Jätkub mitmeks korraks. Ja kirjanik Wimergi tohib rahumeeli söödavas võtmes kirjeldada, sest et mude hääde raamatute hulgas on ta avaldanud ka ühe üpris eriskummalise lähenemise kodumaisele köögile. Otsige raamatukogudest, selleks nad ongi.

«Enne kui» on üks rammusam tänavune luulekogu ja teda on palju. Ei maksa lootagi, et ühe hingega meelde tõmbad, tasub sisustada mitut mõnusat õhtut. Ei, kõik ei ole kaugeltki mugav ja kaminaveerne, on valusat ja on teravat, siiski parlanksis. Minu maitse järele üks tänavusi paremaid poeesistikke, millest mingil juhul mööda vaadata ei tohiks. Ja nõnda külluslik, et igasuguse luule lugeja võiks siit leida kõnetava teksti. Mitugi.

Pika nimega raamat «Pruut, kuningas ja muusapoeg….» on hoopis teine ooper. Võtta kätte ja taaskirjutada tänapäevasele inimesele arusaadavasse keelde kogu teadaolev eestikeelse luule algusaeg kolme-neljasaja aasta tagant – see võiks olla elutöö. Üks elutöö Wimbergil jälle tehtud. Viimasest Vikerkaarest leiab asjatundliku arvustuse koos sõbraliku kriitikaga, ent minu asi on soovitada ning jah, kui see raamat paneb mõnegi inimese me kauniskirjalisuse esimest tulemist lugema, siis ongi juba kõik hästi. Edasi saab ainult veel etemaks minna. Teos kõlgub uurimuse, tõlke ja autoriluule vaimundavatel rajamaadel ning on paganama uhke lugemine. Ma ei oskagi paremat soovitust anda kui et mindagu, loetagu. Võimas maamärk lõpu poole tüürivas kirjandusaastas!

Märksõnad
Tagasi üles