IGIVANA LUGU ⟩ Naine saab uue võimaluse tõeliseks armastuseks, kuid peab samal ajal tegelema armukadeda eksabikaasaga
14. november 2022, 16:38
/nginx/o/2022/11/15/14961495t1hde6b.jpg)
Ilmunud on Colleen Hooveri «Kõik algab meist», mis on järg tema ülimenukale romaanile «Ei iial enam».
Lily ja ta endine abikaasa Ryle on just harjumas uue eluga, kui Lily põrkab tänaval kokku oma esimese armastatu Atlasega. Nad pole teineteist kaks aastat näinud ja Lily on rõõmus, et seekord on vähemalt aeg nende poolt, ning kui Atlas ta kohtama kutsub, jääb naine pikemalt mõtlemata nõusse. Ent Lily rõõmu varjutab teadmine, et kuigi ta pole enam Ryle’iga abielus, on ta tütre tõttu endiselt mehega seotud. Olukorra teeb veel keerulisemaks asjaolu, et Ryle ei talu silmaotsaski mõtet, et Atlasel võiks olla tema tütre ja endise naise elus mingigi osa.
Kirjutatuna kordamööda Lily ja Atlase vaatenurgast, jätkub Colleen Hooveri «Kõik algab meist» täpselt selle koha pealt, kus menufenomen «Ei iial enam» lõppes. Lily saab uue võimaluse tõeliseks armastuseks, kuid peab samal ajal tegelema armukadeda eksabikaasaga. Ühtlasi selguvad uued tahud Atlase minevikust.
/nginx/o/2022/11/14/14960603t1ha3a8.jpg)
Colleen Hoover on maailma üks enim müüdud autoreid. Tema raamatuid on ostetud rohkem kui 7 miljonit ja kõik tema seni ilmunud romaanid on jõudnud Amazoni edetabelite esikohale. Tema raamatust «Ei iial enam» (ingl k «It Ends with Us») on saanud ülemaailmne fenomen, mis veel kuus aastat pärast esmailmumist on New York Timesi edetabeli esikohal. TikTokis on teemaviite #itendswithus videoid vaadatud enam kui 600 miljonit korda. «Kõik algab meist» on kauaoodatud järg tema 2016. aasta menuromaanile «Ei iial enam».
Loe raamatust katkendit!
***
Atlas
Viis, kuidas persse vest oli vigaselt punase spreiga üle Bib’si restorani tagaukse võõbatud, tuletas mulle meelde mu ema.
Emal oli tavaks silpide vahele lühikesed pausid jätta, mille tõttu need kõlasid kahe sõnana. Seda kuuldes oli mul alati tahtmine naerma pahvatada, aga kui ma lapsepõlves sedasorti sõimu osaliseks sain, oli selles raske midagi naljakat näha.
«Persse … vest,» pomiseb Darin. «See pidi küll laps olema. Enamik täiskasvanuid oskab seda sõna õigesti kirjutada.»
«Ei või iial teada.» Ma puudutan võõbatud kohta, aga värv ei jää sõrme külge. Paistab, et seda on tehtud eile õhtul kohe pärast restorani sulgemist.
«Mis sa arvad, kas õigekirjaviga on taotluslik?» küsib Darin. «Kas sellega tahetakse öelda, et su perse on nii suur, et sa võiksid sinna vesti toppida?»
«Miks sa arvad, et see käib minu kohta? See võib sama hästi käia sinu või Bradi kohta.»
«See on sinu restoran.» Darin võtab jope seljast ja sikutab jopega kätt kaitstes aknaraamist suure terava otsaga klaasitüki. «Võib-olla oli tegemist mõne töötajaga, kes su peale viha kannab.»
«Kas mul on mõni selline töötaja?» Mulle ei turgata pähe ühtki töötajat, kes võiks midagi sellist teha. Viimane, kes lahkumisavalduse andis, tegi seda viie kuu eest, et minna edasi õppima, ja meil polnud mingeid arusaamatusi.
«Oli ju too tüüp, kes pesi nõusid, enne kui sa Bradi tööle võtsid. Mis ta nimi oligi? Mingi mineraali nimi või midagi sellist – igatahes midagi väga veidrat.»
«Quartz,» ütlen ma. «See oli ta hüüdnimi.» Ma pole tolle tüübi peale juba väga pikka aega mõelnud. Sellest on väga palju aega möödas ja ma ei usu, et ta ikka veel kauna kannab. Ma lasin ta lahti kohe pärast restorani avamist, sest ma sain teada, et ta peseb nõud ära üksnes siis, kui neil on toidujäänused. Klaasid, taldrikud, söögiriistad – kõik, mis olid kööki tagasi tuues suhteliselt puhta väljanägemisega, pani ta pikemalt mõtlemata kuivatusrestile.
Kui mina poleks teda lahti lasknud, oleks terviseamet andnud korralduse restoran sulgeda.
«Sa peaksid politseisse helistama,» ütleb Darin. «Me peame kindlustuse tõttu politseile avalduse tegema.»
Enne, kui ma jõuan vastu vaielda, ilmub Brad tagauksele; ta jalgade all krudisevad klaasikillud. Brad oli restoranis sees, et teha kindlaks, kas midagi on ära viidud.
Ta sügab habemetüükas lõuga. «Krutoonid on kadunud.»
Tema sõnadele järgneb hämmeldunud paus.
«Kas sa ütlesid «krutoonid»?» küsib Darin.
«Jah. Kõik eile õhtul tehtud krutoonid on kadunud. Kuigi midagi muud pole nagu kaasa võetud.»
Bradi öeldu tuli ootamatult. Kui restoranist ei võetud kaasa köögiseadmeid ega midagi muud väärtuslikku, oli sissemurdmise ajendiks suure tõenäosusega nälg. Selline meeleheide on mulle väga hästi teada. «Ma ei esita politseile avaldust.»
Darin pöördub minu poole. «Miks?»
«Sissemurdja võidakse kätte saada.»
«Aga just selles iva ongi.»
Ma võtan prügikonteinerist tühja kasti ja asun klaasikilde kokku korjama. «Ma ise olen ka omal ajal ühte restorani sisse murdnud. Varastasin kalkunilihaga võileiva.»
Brad ja Darin vahivad mulle otsa. «Kas sa olid juua täis?» küsib Darin.
«Ei. Mul oli kõht tühi. Ma ei taha, et keegi krutoonide varastamise pärast vahistataks.»
«Olgu, aga võib-olla oli toit kõigest algus. Mis siis, kui järgmisel korral tullakse köögiseadmete järele?» küsib Darin. «Kas turvakaamera on endiselt katki?»
Ta on mulle juba mitu kuud peale käinud, et kaamera tuleks korda teha. «Mul pole aega olnud.»
Darin võtab mu käest kasti, kuhu ma klaasikilde korjasin, ja jätkab mu tööd. «Tegele õige sellega, enne kui tagasi tullakse. Pagan võtaks! Kuna Bib’si sissemurdmine ei kujutanud mingit probleemi, võivad nad võtta täna öösel ette Corrigani restorani.»
«Corrigani turvasüsteem töötab. Ja ma ei usu, et need tüübid hakkaks mu uue restorani kallal vandaalitsema. Ma olen veendunud, et siia murti sisse seetõttu, et seda oli võimalik teha; et restoran ei olnud spetsiaalselt sihikule võetud.»
«Looda sa,» toriseb Darin.
Ma avan suu, et talle vastu vaielda, aga mind katkestab saabuv sõnum. Ma pole vist kunagi oma elu jooksul kiiremini telefoni järele haaranud. Kui märkan, et sõnum ei ole Lilylt, olen ma natuke õnnetu.
Ma sattusin temaga täna hommikul asju ajamas käies kokku. Me polnud teineteist poolteist aastat näinud, aga tema oli tööle hiljaks jäänud ja Darin oli mulle just sissemurdmise kohta sõnumi saatnud. Me lahkusime teineteisest mõneti kohmetult, lubadusega, et Lily saadab mulle tööle jõudes sõnumi.
Sellest on nüüd poolteist tundi möödas ja ta pole minuga ikka veel ühendust võtnud. Poolteist tundi pole iseenesest mingi aeg, aga painajalik raskus rinnus püüab mind veenda, et ta on hakanud kõhklema sõnades, mis me tänaval seistes viie minuti jooksul vahetasime.
Minul pole oma sõnade osas vähimaidki kõhklusi. Tõsi, nähes, kui õnnelik ta paistis, ja saades teada, et ta ei ole enam abielus, võisin ma liigselt erutuda. Aga ma mõtlesin tõsiselt iga sõna, mis ma talle ütlesin.
Ma olen selleks valmis. Rohkem kui valmis.
Ma otsin telefonist Lily numbri. Ma olen tahtnud talle viimase poolteise aasta jooksul nii palju kordi sõnumi saata, aga kui ma temaga viimane kord rääkisin, jätsin ma palli tema väravasse. Ta elu oli liiga keeruline ja ma ei tahtnud seda omalt poolt veel keerulisemaks teha.
Ent nüüd on ta lahutatud ja tema sõnade põhjal võis järeldada, et ta on valmis meile – mis iganes meie vahel võiks olla – võimaluse andma. Aga tal on olnud poolteist tundi aega meie jutuajamise üle järele mõelda ja poolteist tundi on küllalt pikk aeg, et selle jooksul kahetsema hakata. Iga mööduv minut, mille jooksul ta sõnumit pole saabunud, tundub nagu kuradima terve pikk päev.
Ta on minu telefonis endiselt nime all Lily Kincaid, nii et ma muudan ta perekonnanime tagasi Bloomiks.
Ma tajun, et Darin on mu selja taga ja vahib üle mu õla telefoniekraani. «Kas see on meie Lily?»
«Kas ta saadab Lilyle sõnumi?» küsib Brad elavnedes.
«Meie Lily?» küsin ma hämmeldunult. «Te olete teda kõigest ühe korra näinud.»
«Kas ta on endiselt abielus?» küsib Darin.
Ma raputan pead.
«Tubli tüdruk,» kiidab Darin. «Ta ootas vist last? Kelle ta sai? Poja või tütre?»
Ma ei taha Lilyst pikemalt rääkida, sest pole veel millestki rääkida. Ma ei taha puhuda asja suuremaks, kui see väärt on. «Tütre ja see on viimane küsimus, millele ma vastan.» Ma vaatan Bradile otsa. «Kas Theo tuleb täna?»
«Täna on neljapäev. Tuleb.»
Ma lähen restorani sisse. Kui ma üldse kellegagi Lilyst räägin, siis ainult Theoga.